LAUSTULI: Mõnekümne minutiga põles peaaegu kolmandik toonasest Petserist. Allatuult oli täielik põrgu ning tuli peatus alles linna piiril. Hävis 212 maja. (repro)

Purjutaja süüdatud puukuur päästis 65 aastat tagasi Petseris valla Eesti 20. sajandi suurima rahuaegse tulekahju – paari tunniga põles maha 212 maja ehk kolmandik linnast.

Kui 29aastane puutöömees kesknädala, 24. mai hommikul koju vaarus, sattus ta kodustega riidu. Öisest pummelungist purjus Aleksandr Terešihhin nuias emalt viinaraha. Seda saamata otsustas ta Poska 37 asunud kuurile tule otsa panna. Noormees arvas, et saab kätte 150kroonise kindlustusraha. Kuur süttis, tuul kandis tule edasi ning keskpäevaks puhkes ränk põleng. Nelja tunniga hävis kolmandik linnast s.o. 600st majast 212. Hukkus üheksa inimest, 1500 jäi peavarjuta. Hiidpõlengu kahjusummat hinnati kahele miljonile kroonile. Rahva hulgas läks käibele lendlause: käsi õnnelik nagu Petseri põletajal: sauna panin, küla läks!

65 aastat tagasi puhkenud põlengut nägi pealt Nikolai Solovei. Praegune Vene-Slaavi Kultuuriseltside Liidu juht oli toona 19aastane noormees ja õppis Petseri kloostris. «Ilm oli palav, kuid puhus väga kõva tuul, mis saigi linnale saatuslikuks,» meenutab ta. Koos kaaslastega kesklinnas turuplatsil kõndinud noormees märkas enne keskpäeva, et Poska tänaval on kaks maja leekides. Kohe kihutasid sinna oma autodel linna tuletõrjujad. «Aga nende abi jäi hiljaks. Taevas lendasid juba sädemed, põlevad kaltsud ja katusepapi tükid,» kirjeldab Solovei pilti. «Üksteise järel süttisid kümnete kesklinna majade katused. Idatuul ajas tulemerd linna vanema osa poole.»

Linn lõõmas nagu küünal

Paari minutiga süttisid Petseri lõunaosa kvartalid. Et enamik sealseid maju oli puust ning pilpakatustega, lahvatasid nad kiiresti põlema. Kuid kuumuses süttisid ka kivimajad. Mõnekümne minutiga meenutas Kloostri, Riia ning Tartu tänavate vahele jääv lõunapoolne linnaosa põrgut. «Rahvas oli ikka hirmul,» tunnistab Solovei. «Keegi ei teadnud, mis suunas tuul pöörab ning kuhu tule edasi kannab.» Kardeti, et kogu linn ning klooster saavad õhtuks tuleroaks.

Petseri tuletõrjujaile saabusid appi Võru, Tartu, Valga, Antsla ning Põlva tuletõrjujad. Kiiresti moodustati 16 salka, kus oli kokku ligi tuhat meest. Appi tulid kohaliku garnisoni sõdurpoisid, kaitseliitlased, politseinikud ja vabatahtlikud. Tallinnast sõitis Petseri kustutamist juhendama Eesti toonane tuletõrjejuht Richard Vaharo.

«Aga linn lõõmas edasi nagu küünal,» jätkab Solovei. Tules olid linnavalitsus ja vallavalitsus, kaks panka, hotell, kino Palladium, apteek, trükikoda, kõrtsid Must Kass ja Kalev, mitu suurt kauplust. Tuleroaks said ka Petseri pritsimaja, linna tapamaja ning riigi viinaladu. Koos linakontoriga sai tuleroaks 160 000 krooni väärtuses linu. Tuli jõudis ka linnalähedastesse küladesse, kus hävis 28 talumajapidamist.

Vaid tänu tuletõrjujate kangelaslikkusele päästeti Petseri turuplatsi äärsed kaubaread. Ime läbi jäid puutumata tuulepealses linnaosas asunud õigeusu ja luteri kirikud ning klooster, samuti Petseri uus linnaosa koos gümnaasiumi ning algkooliga.

Hävis parim osa linnast

Hiigelpõlengu traagikat kirjeldab ka 14aastase koolitüdruku Niina Jekimova kiri Tallinnas elavale tädile. «Meil juhtus suur õnnetus. Maha põles suurem ja parim osa Petserist. See juhtus kolmapäeval kell 12.» kirjutab ta. «Meid lasti pärast neljandat tundi lahti. Kuid mõni, kaasa arvatud mina, jäi viiendaks s.o. võimlemise tunniks kooli. Äkki vaatame: tuli ja suits üle linna. Puhkes kohutav segadus ja paanika. Kõik meie tüdrukud, nagu me olime – paljajalu ja koolivormis, tormasime välja,» seisab ta ruudulisele vihikulehele kirjutatud ridades.

Niina jätkab: «Jooksin kohe koju. Naaber oli muidugi jubedas paanikas. «Me põleme kõik ära!» hüüdis ta. /—-/ Tuli lendas üle Riia tänava, kus süttis kino. Õnnetuseks puhus väga tugev tuul ning tuli lendas üle linna kohutava kiirusega, hävitades kõik oma teel. /—-/

Põleng kogus aga aina rohkem hoogu koos oma eredusega. Perenaine käskis mul kokku korjata kõik vähegi väärtuslikum. Pakkisin kogu kraami linadesse ning viisin välja. /—-/

Veidi aja pärast hakkas tuli vaibuma. Kuid Kivi tänav põles endiselt. Kuum taevaalune oli täis paksu musta suitsu, tahma ning tuleleeke. Majad vajusid kokku. /—/ Vaatepilt oli kohutavalt sünge. Meie Petseri uhkus sai põrmuks. /—-/

Tuli möllas õhtul kella seitsmeni, kuni lõpuks stiihia vaibus. Igal pool vedelesid klaasitükid, tuhk ja ärapõlenud palgid. Suits ja varemetes majad andsid teada hävingust. Tänavatel liikusid tuletõrjujad ja kannatanud, kes olid enda kodudest ilma jäänud.

Hiidpõlengu põhjustajale Aleksandr Terešihhinile mõisteti 1939. aastal vanglakaristus. Mis temast aastal 1940. sai, pole teada.

Tulekahju hävitas pool Võõpsut

Kümme päeva enne Petseri suurpõlengut puhkes ränk tulekahju Räpina külje all Võõpsu alevis. Tuli sai alguse reedel 12. mail 1939. aastal kell pool kuus õhtul alevi serval Aia tänaval Daniel Häideski maja Haarli tisleritöökojas. Meistrite höövelpingi mootor kuumenes üle ning väljalennanud leegid süütasid maja. Esimesena nägi leeke üle tänava elanud Ella Munsk, kes kutsus kohale tuletõrje. Aga põhjatuul ajas tule kiiresti alevi keskuse poole Räpina tänavani. Süttisid 1910. aastal valminud tuletõrjemaja, alevi raamatukogu ning kümneid väikesi puitmaju.

Kohalikud kutsusid appi naabervaldade ja alevite rahvast. Kohale sõitsid Tartu, Võru ja Petseri tuletõrjujad. 13. mail ilmunud ajalehele Uus Eesti andmetel oli Võõpsus kohal ligi 300 tuletõrjemeest. «Aga hiigeltulekahju hävitas kolme tunniga 31 elumaja ning 47 kõrvalhoonet. Suitsu- ja tulekahjusammas paistis kümnete kilomeetrite kaugusele. Ligi 200 inimest jäi peavarjuta,» kirjutab 65 aasta tagune leht.

«Järgmise päeva hommikul pakkus alev masendavat pilti: maha oli põlenud Võõpsu ilusaim Aia tänav. /—-/ Ime kombel oli selle tulemöllu keskel alles jäänud vaid Frey väike elumaja. Mehed kõndisid tõsiste, naised nutetud nägudega põlenud majade tuhahunnikute ümber, sorides siit ja sealt,» kirjutab Hennu Hirmo enda käsikirjas «Mälestusi Võõpsust».

Süttinud raamatukogust suudeti päästa vaid kapitäis raamatuid. Teiste hulgas ka Fr. Kreutzwaldi raamat «Paar sammukest rändamise teel». See on tänaseni alles ning kannab Võõpsu Rahvaraamatukogu Seltsi templit, näitab raamatukogu juhataja Lea Saaremäe .

Allikad: 1939. aasta mai lehed, ajakirjas Uus Pilk Tiit Noormetsa artikkel, Jaan Vaarmanni raamat «Rinnutsi leekidega». Võõpsu raamatukogu juhataja Lea Saaremäe ja ajaloolase Aleksandr Dormidontovi erakogud.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis