ÕNNELIK LEIDJA: «No kuld mis kuld,» on Olev Valk enda tulevase eramu krundilt leitu üle rõõmus.Foto: Kalev Lilleorg
Allar Viivik 18. mai 2004 00:00
Oma tulevasele eramukrundile teed ehitanud Olev Valk on üliõnnelik: ta leidis kullatükke! Geoloogid jahutavad eramuehitaja rõõmu. Arvatav kuld on vaid särav vilgukivi ehk maakeeli «kassikuld».

«Näete. Siin need tillukesed kullaterad on,» ammutab Raplamaa mees Olev Valk kühvliga ämbrist vesist liiva ja näitab võidurõõmsalt saaki. Kühvli rohelisel põhjal on kümneid mõnemillimeetrisi lehekesi, mis säravad ja kiiskavad eredalt päikese käes.

«Võib vist kulda kaevandama hakata,» paneb Olev Valk rõõmsalt ette. Tema sõnul oli kullasoon juhuslikult vastu tulnud, kui mees hakkas mõni nädalal tagasi vanasse kruusakarjääri teed ehitama.

Teele jäi graniitrahn, mille ekskavaator kaevates kolmeks lõhkus. Liivased tükid jäid vedelema, kuni esmaspäevane paduvihm kivid puhtaks uhas.

Siis märkas Valk endalegi ootamatult, et graniitrahnu juures maas vedelevad sätendavad tükid. «Lõin kühvli maha ja vaatasin: kuld mis kuld,» kinnitab mees leiu ehtsust. Ta kraapis liiva ja kruusa kühvliga kokku ning kallas vette. Enamik lehekesi vajus kohe põhja.

Et leiule kinnitust saada, näitas Valk lehti oma keemikust pojale. Too ütles peaaegu kindlalt, et leitu on kuld.

«Vask on ka särav, kuid see on looduses oksiidina,» selgitab Valk, miks nad mõlemad pojaga on kullaleius nii veendunud. «Mineraalid need pole. Vaatasin lehti suurenduse all,» kinnitab mees. Ta püüdis ta üliõhukesi lehti murda. Need paindusid. Mineraalide lehekesed murduksid kullakaevuri sõnul pooleks, metall on aga pehme.

«Kulla pesemine ja kaevandamine tasub ära, kui tonnist liivast saab pesta 2 grammi puhast kulda,» teab Valk. «Siia mingit Klondike´i küll ei tule,» arvab ta siiski. «Ma ei lase krunti üles kaevata.»

«Need väikesed tükikesed pole mitte mingil juhul kuld,» on oma väites kindel Loodusmuuseumi geoloog Toivo Lodjak.

Raplamaalt vanast kruusakarjäärist leitu on tema sõnul hoopis porsunud mineraal biotiit ehk vilk. Viimast võib leida kõikidest graniitrahnudest. «Tavaliselt on vilk must,» selgitab Lodjak. «Kuid näiteks kuuma saades muutub vilk säravaks.»

Sära annab vilgule kullasarnase välimuse, mistõttu kutsutakse seda «kassikullaks». Täpselt sama meelt on ka Geoloogia Instituudi direktor Alvar Soesoo. «Ilus vaadata. Kulda siit aga küll loota ei ole,» teatab ta pärast Olev Valgu leiu uurimist.

 Kilo kulda maksab ligi 200 000 krooni

Kuld on helekollane, läikiv ja hästi töödeldav pehme metall. Looduses leidub peamiselt teradena kvartsis ja kvartsliivas (nn. kullaliivas). Kulda on ka merevees, kuid väga tühine osa.

Kulda toodetakse liiva sõeludes ja pestes. Kasutatakse ka puhastamist elektrolüütiliselt või kuuma väävelhappega.

Suurimad kullatootjad maailmas on Kolumbia, Brasiilia, Ameerika Ühendriigid ja Filipiinid. Kokku on inimkonna ajaloo jooksul kaevandatud ligi 100 000 tonni kulda.

Eestist, Lätist, Leedust ega Rootsist pole geoloogide sõnul mõtet kulda otsida. Lähim väärt paik on Lapimaal, kus mägedes väike kogus kullaliiva. Selle leidmiseks ja pesemiseks korraldatakse Põhja-Soomes ka rahvusvahelisi võistlusi.

Üks kilo puhast granuleeritud kulda maksab praegu Eestis 180 000–185 000 krooni. Proovi «585» kandva kulla eest tuleb maksta 124 000–125 000 krooni.