Kommentaar

Vangistatud iraaklase inimõigus 

Mari-Liis Sepper, Amnesty International, õigusteaduse magister, 12. mai 2004, 00:00
0

«Maailm jälgib, kuidas reageerib Ameerika Ühendriikide administratsioon hiljuti avalikustatud tõenditele iraaklaste piinamisest ja alandavast kohtlemisest USA väekoosseisus teenivate isikute poolt.» Nõnda alustab rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Amnesty International oma 7. mai 2004 avalikku pöördumist president George W. Bushile.

Amnesty kirjutab, et jämedate inimõigusrikkumiste avalikuks tulek on väga oluline, kuid nüüd oodatakse tegusid, mitte sõnu. USA valitsuse «terrorismivastase sõja» kontekstis kordasaadetud eksimuste nimekiri on aga pikk ja kinnipeetavate olukord murettekitav.

Kas kannatanu kuuleb vabandust?

Küsimus vangistatud iraaklaste õigustest ja võimalustest okupatsioonirežiimi all õiglus jalule seada on ühtlasi küsimus inim-õiguste universaalsusest ning maailma kodanike tegelikest võimalustest saada kaitstud. Erinevalt humanitaarõigusest (tavaõiguseks peetavad reeglid, mis peavad inimliku kohtlemise tagama isegi sõjas või relvakonflikti situatsioonis) pole inimõiguste teoorias kohta relatiivsusele või rikkumiste kontekstist lähtuvale käsitlusele.

Nüüdisaegse inimõigustekeskse mõtlemise kohaselt on inimesel ainuüksi tema inimeseks olemise tõttu võõrandamatud ja universaalsed õigused. Olenemata sellest, kas võimul on kodumaine türann või türanniast vabastav okupatsiooniarmee, säilivad inimestel õigused, mille rikkumiste korral peaks järgnema õiguslik reaktsioon.

Mainitud humanitaarõiguse normide kõrval, mille rikkumise enamik riike karmilt hukka mõistab, on olemas inimõiguste miinimum, millest kõrvalekaldumist rahvusvaheline üldsus ei aktsepteeri. Ka kõige raskemates kuritegudes süüdistatavad peavad saama inimliku kohtlemise osaks. Printsiibis tunnustatakse õigust elule, mis muu hulgas tähendab kaitset elu meelevaldse võtmise vastu. Seega peavad teiste seas ka terrorismis kahtlustatavatele laienema miinimumgarantiid võimu kuritarvituste vastu.

Tegelikkuses aga püüavad ÜRO inimõiguste järelevalveorganid ja Amnesty Internationali sarnased kodanikeorganisatsioonid juba mõnda aega edutult pääseda juurde USA kinnipidamisasutustele Iraagis, Afganistanis ja Guantanamo lahes ning teistes seni avalikkusele teadmata asukohtades. Bush ja Blair vabandavad õuduste ilmsiks tulemisel kaamerate ja miljonite televaatajate ees, kuid kannatanud ja nende omaksed vabandusi kuulda ei pruugi.

Iraagis pole toimivat kohtusüsteemi, inimõiguste organisatsioonid Iraagi elanikke ÜRO inimõiguste komitee poole pöördumisel veel aidata ei saa ning USA kohtute poole kahju hüvitamise nõuete esitamine on teoorias võimalik, kuid reaalsuses utoopia.

Tõenäoliselt antakse väike osa vange piinanud sõdureid üle sõjaväe eritribunalidele ja seks ajaks, kui kohtutes otsuseid maha hõigatakse, on teleka ees nuudleid sööval tavainimesel räigused ununenud.

Koalitsioon kohtusse?

Ideaalis universaalselt kehtiva inimõiguste (muinas)jutu kõrval on õnneks ka reaalseid argumente inimõiguste kaitse laienemisele kõikjal maailmas, hoolimata «kohalikest oludest».

Iraagi kui okupeeritud riigi õigusliku staatuse ja muude aspektide kõrval on enamgi tähtsust sellel, et Ameerika Ühendriigid ja koalitsiooniriigid on osa regioonist, kus demokraatia ning inimõigused kõige sügavamalt juurdunud on.

Just tänu sõnavabadusele ja lääne inimõiguslastest valvekoerte võrgustikule teame, et Iraagis on vange süstemaatiliselt piinatud ja inimväärikust alandavalt koheldud.

Lootus jääb, et meedia ja siseriiklik poliitiline surve teevad oma töö.

Inimõiguslasena usun aga, et mõne aasta pärast võib Strasbourg’i kohtust tulla otsus, kus vastustaja riigi poolel on mõni tänane koalitsiooni liige. Brittide, eestlaste ja teiste koalitsiooni raames Iraagis viibivate sõjaväelaste puhul tulevad kõne alla kohustuste rikkumine, mis kirjas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis.

Euroopa Inimõiguste Kohus on juba üks kord artiklit 1 – riigid peavad tagama nende võimualluvuses olevatele isikutele konventsioonis sätestatud õigused ja vabadused – laialt tõlgendanud. Miks ei peaks seda tehtama ka iraaklaste inimõiguste rikkumise puhul. Tõendada seda, et koalitsiooni okupatsioon tähendabki tegelikku, tõhusat ja katkematut kontrolli Iraagi territooriumi üle, pole probleem.

Enne aga tuleb Euroopa Inim-õiguste Kohtust veel otsus 2003. aastal menetlusse võetud tšetšeenide kaebuses Vene Föderatsiooni vastu.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee