LEGEND LIA LAATS: Laupäeval siit ilmast lahkunud näitlejanna Lia Laatsi lavarolle mäletavad küll vähesed, ent ta jääb meid jätkuvalt naerutama võimuka emalenduri või tülitseva suvitajana Sulev Nõmmiku filmides. (Arhiiv)

«Ma eelmisel päeval hoidsin kaua tema kätt ja ta pigistas seda kõvasti,» räägib laupäeval diakooniahaiglas surnud näitlejanna Lia Laatsi elukaaslane Harry Karro. Ja ehkki ta oli sel päeval just haiglasse minemas, jõudis kella poole kolme paiku helistada Lia poeg Jaak ja öelda seda, mida Harry kõige rohkem kartis: Liat ei ole enam...

«Poeg oli olnud tema viimase hingetõmbe juures. Kui mina sinna jõudsin, oli ta väga rahuliku näoga, nagu magaks. Ta nägi hea välja,» ütleb Harry, kes käis neli nädalat Põhja-Eesti regionaalhaiglas Lial kätt hoidmas lootuses, et viib naise varsti koju. Paraku halvenes ajuinfarkti saanud legendaarse näitlejanna tervis sedavõrd, et ta viidi eelmisel neljapäeval üle diakooniahaiglasse. Ehkki arstid ei lubanud Harryle midagi kindlat, lootis ta ikka.

Esines kaks päeva enne insulti

«Selliseks asjaks ei ole kunagi valmis. Kui oled ikka 40 aastat külg külje kõrval olnud, on raske küll,» tunnistab Harry, kes elab Õismäel kuueaastase dobermanniga, kellele mõtles nime Grete välja just Lia Laats. Ehkki ta varem vandus, et metsas kasvanud koer tahab kõigile linnapenidele kallale minna, on Harry õnnelik, et loom tal nüüd ometi olemas on.

«Pean ütlema, et minu jaoks lahkus Lia juba 1. aprillil, kui ta haiglasse viidi. Ja nüüd saan aru, et tal oli oma eelaimdus ka. Paar nädalat enne seda ütlesin talle, et kui suvel tulevad ilusad ilmad, siis sõidame Külitsesse (maamõis, kus Harry ja Lia elasid 13 aastat, enne eelmisel suvel Õismäele tulekut – toim.) ja vaatame, mis seal on toimunud. Ja Lia vastas mulle: mina seda suve ei näe... Ma muidugi vihastasin ja ütleme ausalt, noomisin ta läbi, et mis lora ta ajab?! Et kõik analüüsid on ju korras, mis ta jälle hakkab pihta. Küllap ta tundis midagi ette,» räägib Harry, kellele tuleb meelde üks ammune vestlus Liaga, kus naine tunnistas, et halvatuna ta elada ei taha.

«Tema tahtis alati tegutseda. Ta kurtis ikka, et on kasutu inimene niimoodi haigena. Olin siis kuri, et kus sa kasutu oled, minu jaoks oled sa ju oluline... Ta muidugi elas seda üle, et ei saa esineda, et ei saa enam mängida,» teab Harry. Ta lisab, et Lia Laatsi viimane esinemine oli kõigest kaks päeva enne insulti Õismäe teatrikuu üritusel. Ehkki Liat kutsuti sinna aukülalisena, tõusis ta ühtäkki püsti ja astus Harry suureks imestuseks rahva ette. Lia esitas lõbusa kuplee ning teenis publikult suure aplausi. Veel luges ta ette oma lemmikanekdoodi: «Sõbranna küsib sõbrannalt: «Sa olid ütelnud, et sinu mees on puupea.» Sõbranna vastu: «Ei, ma ütlesin, pane müts pähe, rähnid tulevad!»» Rahvas naeris, Liale kingiti pikad roosid, mis Harry ära kuivatas ja mis nüüd seinal ripuvad.

«Tema viimased roosid seisavad nüüd igavesti. Ja need ta sai puhtalt esinemise eest,» ohkab Harry, kes ei jõua ära imestada, miks ometi pidi naine just nüüd lahkuma, kui kõik hakkas justkui ülesmäge minema: koos tegid nad teoks Lia suure unistuse, tulid tagasi Tallinna elama. Lisaks seljatas Lia vähi. Kõige rängema hoobi andis talle siiski poja traagiline surm mõned kuud tagasi.

Kas oli ikka õigel teel?

Näitlejanna tunnistas kolm aastat tagasi novembris Külitsel SL Õhtulehele, et tal on üldjuhul elus hästi läinud. «Ma ei saa öelda, et mul pole vedanud. Mul on oma kaitseingel. Alati, kui on midagi halvasti, on ta kõik midagi tegemata heaks pööranud. Ma olen õnnelik, et keegi on mind nagu hoidnud. Palju asju oleks võinud mitu korda halvemaks minna, kuid pole läinud. Mul on perekond alati tähtsam olnud kui karjäär...» rääkis Lia ja leppis sellega, et tema suuri Vanemuise rolle ei mäleta enam keegi, kuid seevastu Sulev Nõmmiku kolmes kultusfilmis elab ta igavesti.

Nii kõlavadki tema lendu lastud laused «John, lase vesi välja!», «Otsi endale uus ema, Marika!» või «Me oleme Tallinnast, me maksame!» rahva seas edasi. Näiteks filmis «Siin me oleme», kus Lia Laats lastele võltsilt «tšutšufrei» ütleb, pani ta ise selle sõna sinna sisse. Nõmmikule meeldis, sellepärast.

«Teinekord ma olen isegi mõelnud, et kas ma olin üldse õige näitleja,» mõtiskles Lia tollal Külitsel. «Mul sellised iseloomujooned puuduvad. Jah, annet mul sedavõrd oli, et tööd teha. Aga ma ei saaks öelda, et ma nii armastasin oma tööd. Ma võtsin seda kui loomulikku asja, nagu mul on käed, jalad, see kuulus minu juurde ja ma läksin sellega kaasa. Mul puudus auahnus. Olin elav ja liikuv inimene. Võin panna käe südamele, ei ole kellelegi halba soovinud või halba teinud. Ma ei ole olnud intrigant. See võinuks olla näitlejale kasulik. Aga need jooned peaks ju ometi ühel näitlejal olema. Lapsena tahtsin saada hoopis voorimeheks.»

Lia Laats ise peab oma karjääri suurimaks saavutuseks aga 1958. aastal Moskvas toimunud üleliidulist estraadiartistide konkurssi, mille ta ülekaalukalt võitis ja mida pole keegi teine Eestis järele teinud. Harry sõnul oli naine just selle saavutuse üle uhke. Omal ajal kuulus Lia vabariiklikku iluvõimlejate rühma, kellega ta käis ka 1946. aastal Moskvas kehakultuurlaste päeval esinemas. Seal nägi Lia oma silmaga tribüünil lehvitavat Stalinitki.

«Eks tal oli neid hoope elus palju,» teab Harry. Kui ta laupäeval viimast korda naise väikesest ja õblukesest käest kinni võttis, lubas ta endale, et täidab kõik Lia soovid. Neid oli kaks: et kirstukaant ei avataks ja et ta maetaks mitte kuulsate näitlejate kõrvale Metsakalmistule, vaid samasse surnuaeda oma ema, vanaema ja poeg Madise juurde.

Lia Laats

1926. aastal sündinud pealinna tüdruk Lia Laats alustas õpinguid Draamateatri stuudios, kuid jättis selle pooleli, sest tema tulevane abikaasa ja poegade isa Kalju Vaha meelitas ta üle Estonia õpperühma. Esimese osana mängis Lia Estonia laval etenduses «Sügavad juured» neegritüdrukut. 1948. aastal läks ta Pärnu Endlasse, kus mängis muu hulgas peaosa etenduses «Tõrksa taltsutus». Kahe aasta pärast naasis Lia Laats Tallinna ja sai seal tuntuks eelkõige estraadinäitlejana. Töötas 1976. aastani Vanemuise teatris. Pärast seda tuli näitlejanna taas Estoniasse tagasi, kust läks 1980. aastate alguses üle Filharmooniasse. Lia tõmbus lavalt tagasi pärast esimest infarkti 1986. aastal.

Ta on mänginud oma karjääri jooksul ka kahes lastelavastuses – nimiosalisena «Lumekuningannas» (Endla) ja Harry Karro kirjutatud ja lavastatud näärinäidendis «Sünnipäev on täna Käbipurejal» rebast (Vanemuine).

Filmid:

«Elu tsitadellis» (1947)

«Esimese järgu kapten» (1958)

«Veealused karid» (1959)

«Juhuslik kohtumine»(1961)

«Mehed ei nuta» (1968)

«Noor pensionär» (1972)

«Siin me oleme!» (1978)

Kolleegid meenutavad:

Tamara Abel, Ervin Abeli lesk: «Kui Lia surmast kuulsin, ohkasin kohe sügavalt – jälle üks suurkuju läinud. Lia oli hea huumoriga, temaga sai alati nalja. Oli alati optimistlik. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi vingunud või nurisenud. Võttis kõike heatahtlikult, ei teinud kellelegi halba. Kui midagi ütles, siis ikka otse näkku, ei olnud mingit seljataga sudimist. Ka Ervin hindas teda kui partnerit väga kõrgelt. Temaga koos on lausa võrratu mängida, ütles Ervin. Ta oli tugeva meisterlikkusega, tegi draamat hästi ja estraadil oli võrratu.»

Kalju Karask: «Kui temast mõtled, tuleb ikka naer peale. Mis puudutab huumorit, satiiri ja koomikat, seal oli ta muidugi esikohal, tema rollid olid hästi läbi töötatud. Näiteks filmis «Mehed ei nuta» tegi ta oma rolli märkamatult ja tagasihoidlikult ja nii – kui vaatad, lihtsalt ajab naerma. Niivõrd hästi tehtud. Ega ta ise palju naernudki, oli tõsine ja süvenenud. Kui inimene töötab mitmel alal – Estonias, Filharmoonias, Vanemuises, tema oskus ja talent olid ikka väga mitmekesised –, siis peab ikka andekas olema. Meil on palju humoristliku kalduvusega näitlejaid, aga sellist nagu Lia, sellist ei ole. Ta oli nagu välgatus meie teatritaevas.»

Ada Lundver: «Käisin teda reedel vaatamas, kui pisike ta seal oli. Arvan, et Liale oli see kergendus, ta ei oleks tahtnud sellist elu halvatuna elada, nii palju teda tunnen. Taevaisa tegi talle selle kingituse ja võttis ta ära, ta on nüüd teispoolsuses. Olen kindel, et tal on seal parem ja Madis juba ootab teda seal ees. Olime väga lähedased, aga seda, mis ta näitlejana oli, seda ei ole võimalik õppida. Ma õppisin temalt kõike. Niivõrd andekas inimene oli.»

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis