Elu

Ema ja poeg koos laval 

Jaanus Kulli, 21. aprill 2004, 00:00
 
«Kujutage ette! Aastakümneid tagasi õpetasin mina teda ja tegin märkusi – et kas sul on kõik õpitud. Ja nüüd teeb tema mulle märkusi,» naerab Ita Ever, kes poja Roman Baskini lavastajakäe all reedel publiku ette astub. Lisaks on poeg laval veel mängupartner ka.

«Sa vaata nüüd, kui kole pilt minust lehte läheb!» hüüab Draamateatri primadonna Ita Ever kelmikalt fotograafi poole. Ta on ilmselgelt heas tujus. Et on ka esimene grimmiproov, on Ever teinud endale pähe peenikesed patsid, mis veelgi peaksid rõhutama tema kangelanna, preili Shepherdi paadialuseolemust.

«Kõik vaatavad, et vaata, kui kole ta on... Et seda tükki ma küll vaatama ei lähe, ta näeb nii kole välja!» kõkutab Ever nakatavalt. «Tegemist on paadialusega, tükis laseb ta endal püksid ka täis,» kergitab Roman Baskin Everi karakterilt veidike katet.

Draamateatri lavale astuvad ema ja poeg koos esimest korda. Roman Baskini lavastuses «Õuedaam», kus Ever kehastab paadialusest peaosalist, Baskin autorit Alan Bennettit.

Vaid korra varem on ema ja poeg laval koos mänginud Vanalinnastuudios Roman Baskini lavastatud «Roosades prillides». Küll aga on grand old lady mitmed rollid sündinud lavastajast poja käe all.

Kui palju te varem laval koos olete olnud?

Ita Ever: Viimati oli see «Pihlakavein» siin väikses saalis, mille Roman lavastas. Ja Vanalinnastuudios Romani lavastatud «Roosades prillides» mängisime lausa laval koos.

Roman Baskin: Veel varem oli «Peer Gynt». Ega rohkem teatris neid lugusid vist olegi. Televisioonis küll.

Ita Ever: Televisioonis jah. Ja «M Klubisse» pääsesin ma ka ühe väikese rolli peale.

Tänu sellele, et poeg oli lavastaja?

Ita Ever: Just, tänu sellele muidugi.

Roman: Teles tegime veel lavastust «Tema majesteet komödiant».

Laval olete kohtunud peamiselt lavastaja-näitleja suhetes, vähem partneritena?

Roman: Üks kord varem olemegi me laval kohtunud, «Roosades prillides». Nüüd siis on teine kord.

Teil, Ita Ever, on poja lavastuses kanda peaosa.

Roll on põnev, ahvatlevate võimalustega. Näitlejal on seal võimalik kasutada tervet arsenali, alates mahekoomikast ja lõpetades dramaatilisusega. Eks näis, mis välja tuleb. Aga ma pean ütlema – ja seda ei peaks võtma kiitusena: Roman on lavastajana kuidagi väga tüsenenud. Läinud palju tugevamaks. Mulle meeldis, kuidas ta seda tükki analüüsis, kuidas nägi erinevaid situatsioone. Selles mõttes on koostöö Romaniga olnud siiani küll väga meeldiv.

On ikka teine olemine, kui lavastab oma poeg? Või ei ole?

Eks ma ole selline krutskitega näitleja, et võin vahel ütelda midagi sellist, mis nagu ei sobi. Või püüan natuke kapriisitseda, kui üks või teine asi välja ei tule. Antud juhul võib-olla see nii ei sobi. Tegemist on ikkagi lavastajaga, kes juhuslikult on oma poeg. Aga samas pole see ema-poja suhe teatris olnud kunagi mingiks takistuseks. Et ma tunneks ennast kuidagi ahistatuna. Et poeg on seal ees ja teeb mulle märkusi. See on omamoodi tore.

Kas lavastajast pojaga on oma ettekujutusi rollist kergem või hoopis raskem selgeks vaielda kui teiste lavastajatega?

Ita Ever: Eks ma ikka avaldan oma arvamust.

Roman: Väga professionaalse näitlejaga töötada on lihtsalt väga põnev. Et ta juhtumisi on minu ema, siis see on vaid lisaväärtus.

Kui tihti te omavahel väljaspool teatrit kohtute?

Ita: Ikka kohtume. Eriti tänu lastele saame tihedamini kokku.

Roman: Töö on lihtsalt väga hea sild, see tähendab eriti intensiivset suhtlemist.

Ikka ja jälle räägitakse, et Roman Baskin hea näitlejana võiks rohkem laval olla ja vähem lavastada.

Roman: Vähe sellest. Öeldakse, et ära üldse lavasta.

Ita: Minu meelest võib ta edukalt lavastada. Nii teatris kui ka televisioonis. Teha seriaale, ja pole tal häda midagi. Aga näitlejana on ta päris korralik ja ta võiks tõesti rohkem mängida. Leiduks talle vaid rolle.

Intervjuudes küsitakse ikka, kui palju on näitleja rollidest ära öelnud. Kui mitu korda on Ita Ever Roman Baskinile ära öelnud?

Ita: Ma pole üldse selline äraütleja näitleja.

Roman: Üldiselt pole mulle väga head näitlejad kunagi ära öelnud.

Ita: No tead, ega ma nüüd siis nii hea ka pole, aga....

Roman: Noo, noo, noo! Ütleme siis – korralik keskpärasus.

Ita: Just, korralik keskpärasus. Küll on kahju, et ei näe praegu noorte etendusi, sest olen ise teatris nii hirmsasti kinni. Tahaks ju näha, mis nendest noortest saab, mida nad teevad. Sest nii vana nagu ma olen, tunnen ma kohe ninaga ära, kas on midagi tulemas või mitte. Igatahes tore, et ka meile uusi noori tuleb, neid on ikka vaja.

Roman: See on muide ka suurte näitlejate tunnus, et nad ei karda konkurentsi.

Ita: Minul ei ole enam midagi karta.

Roman: Ma siiski rõhutaksin, et see konkurentsikartus on näitlejas kinni.

Ita: See on nii normaalne, see on ju alati nii olnud, see kuulub teatri juurde.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee