Elu

Jaan Manitski: «Vahel Stockholmis saan ABBA poistega kokku.» 

Jaanus Kulli, 17. aprill 2004, 00:00
METSEENIST MILJONÄR: Ansambli ABBA finantsjuhina oma rikkusele aluse pannud Jaan Manitski võiks nüüd rantjeena rahulikult Viinistu rannavees jalgu kõlgutada, aga seda ei luba ta rahutu vaim. Kalev Lilleorg
«Hommikul kell neli oli meri veel jääs. Kui paari tunni pärast uuesti aknast välja vaatasin, oli ümberringi vaid paljas vesi. Fantastiline, et kilomeetrite pikkune jääväli kaob poole tunniga,» imestab Viinistus sündinud, kuid siit rannast ööl vastu esimest detsembrit 1943 koos vanematega Eestist lahkunud Jaan Manitski, kui ta oma Viinistu kunstigalerii aknast välja vaatab.

Praegu öeldakse, et see on miljoni dollari vaade. Taamal terendab Mohni saar. Siia, koju tagasi, tuli Jaan Manitski (62) pärast 46 aastat pagulaselu. Viinistu kunstimuuseum on puhas metseenlus ja tema osalus Eesti Päevalehes toob aastaid kahjumit.

Ometi on jumal kinkinud ärimehele vaistu ja oskuse olla õigel ajal õiges kohas. Rootsis ABBA ärijuhina alustas ta tühja laua tagant. Kümme aastat hiljem tõid ansambliga seotud ettevõtted sisse miljardeid kroone, kuid Manitski müüs oma osaluse edukas börsiettevõttes maha. Vahetult enne börsikrahhe.

Nüüd laiendab ta Viinistu rannas kunstimuuseumi, avab peatselt konverentsikeskuse, kasvatab austerservikuid ning uuest abielust sündinud kahte poega, kellest noorem nägi ilmavalgust alles kuu aega tagasi.

Tundub justkui kõige vähem siin ilmas tahaks Manitski teha raha – mis aga justkui ise tema juurde jalutab.

Millal siin Viinistu kunstigaleriis näeb Jaan Manitski pronksbüsti või paraadportreed?

Mitte kunagi. Vähemalt mitte minu eluajal. Kuigi üks uus kuju on galerii ette tekkinud. Jaan Toomiku «Teeviit number 2». Tema «Teeviit number 1» on Veneetsias.

Kui tihti siia kogusse uue pildi üles riputate?

Vahel pole kuude kaupa, või isegi pool aastat midagi uut vaatamas käinud. Aga siis korraga tuleb hoog peale. Eks see ole rohkem ikka hobi. Nagu mõnele teisele golf või jõusaal. Seal ju ka iga päev ei käida.

Ei saa jätta küsimata: millise teose eest olete kõige rohkem raha välja käinud?

See peaks olema F.K. von Gebhardti «Mosese lähetus», mis on üks kolmest-neljast kõige kallimast maalist. «Mosese lähetuse» hind tõusis oksjonil lõpuks 250 000ni.

Jätame raha kõrvale. Milline on kõige kallim teos emotsionaalselt?

Tänase uduse ilmaga mõni kevadine või suvine rannapilt. Aga suvel võib-olla jälle Erik Haameri «Suusatajad».

Nimetage üks maal Eesti Kunstimuuseumist, mida olete piilumas käinud ja mõelnud, et kahjuks ei saa see kunagi teie kunstikogus olema.

Sellist maali ei ole – sest ma pole kunagi nii mõelnud. Aga loomulikult on siit kogust puudu olulisi pilte ja autoreid. Näiteks kui kellelgi oleks üks ilus ja esinduslik Köler, siis sellest oleks ma väga huvitatud. Samas tean, et neid pilte ei liigu ja kui sa sellega aktiivselt ei tegele, siis võidki ootama jääda.

Miks istub Jaan Manitski siin Viinistus, laiendab galeriid, ehitab kohe-kohe valmivat konverentsikeskust, plaanib jahisadamat, kui selle raha eest võiks omada maailma kümnes eri paigas mereäärset suvilat ja aasta läbi jalgu vees leotada? Selle asemel olete siin, kus tuleb hinge kinni pidades loota, et ehk tänavu on jumal armuline ja kingib ühe või isegi kaks korralikku suvekuud.

Esiteks, kui poleks sügist ja talve, ei oskaks me hinnata kevadet ja suve.

Kui tuju tuleb, võib ju Hispaanias või Tais käia, aga ilusamat kohta kui see rand siin pole olemas. Pealegi oled sa Hispaanias ikkagi külaline. Aga siin olen ma kodus.

Siin on isa maja, ema maja, mu enda maja, paat rannas. Kuigi jah, ümbruskond pole veel lõplikult korda saanud. Aga ei pea ju seda vaatama, võib pilgu kõrgemale tõsta ja siis näed merd, tuletorni ja Mohni saart.

Nii et vabatahtlikult ma Hispaaniasse ei läheks. Kui aga ühel päeval keegi mind sinna ratastoolis sõidutab, siis ehk võib seal päikese all istuda.

Ometi Rootsi vahet käite iga nädal?

Mul on seal neli tütart. Kuigi nad ise arvavad, et on täiskasvanud, siis isale on nad ikkagi lapsed, keda peab käima üle vaatamas. Ühel tütrel on veel suurem talupidamine, hobusekasvatus. Nii et vabal ajal käin sulaseks.

Teil endal ei ole hobuseid?

Ei ole. Viinistus on vaid üks lehm ja kolm-neli lammast. Lambaid võiks rohkem olla, saaks ranna võsast puhtaks. Saarele viisime kaks kitse. Tänavu tahaks sinna ka lambad viia. Üleüldse peaks lambakasvatust rohkem propageerima, sest pool sellest lambalihast, mida täna Eestis süüakse, tuuakse ikkagi välismaalt sisse.

Miks te isamajja tagasi ei kolinud, vaid siia endale uue maja ehitasite?

Veel enne, kui isa jõudis selle valmis ehitada, tuli ära minna. Nii me ei jõudnudki sisse kolida. Nii et ma sündisin üle tee sugulaste juures. Ja ma pole tänini seal majas käinud, kuigi see on tagastatud. Seal elavad teised inimesed, ma ei taha neid segada. Las elavad, mul ei ole ju seda pinda tarvis.

Nii et nad ei pea hommikul hirmuga mõtlema, et täna on see päev, kui Manitski tuleb neid välja tõstma?

Ei (naerab). Ma ju tunnen neid. Tervitame iga päev.

Kui suur tükk Mohni saarest Manitskile kuulub?

See on õieti ükskõik kui suur tükk, sest metsas ja rannas võib igaüks jalutada, kus tahab. Rohkem panevad seal asjad paika Lahemaa looduskaitsjad, et mis on lubatud ja mis mitte.

Eks nüüd tuleb ka need hooned, mis sinna 150 aasta eest püstitati, uuesti üles ehitada. Lihtsam oleks muidugi varemed maha tõmmata, aga seda ei luba muinsuskaitse. Kuigi alati saaks laiutada käsi, et näe, talvetorm viis ära. Aga õnneks seda ei ole juhtunud ja ma luban, et ei juhtu ka tulevikus. Pealegi on nendes vanades hoonetes oma elu ja vaim sees. Ja see peab säilima.

Mis kuradi pärast teile seda Mohni saart vaja on? Kas sellest, mis mandril, on veel vähe?

Aga seal käis mu isa, vanaisad on käinud. Paar aastat tagasi rääkis vanaonu Rootsis, kuidas ta väikse poisina käis Mohni taga võrke panemas. Kuidas ööseks jäi suure pärna alla ööbima ja kuidas hommikul võrgud välja võttis. Ta on ju üks osa Vinistu külast, ka täna.

Aga ega ma osanud ette kujutada, et saare hind oksjonil nii kõrgele tõuseb. Oli seal üks seltskond, kes pidevalt pakkus. Ma ei tundnud neid. Ka kohalikud inimesed ei teadnud, mis plaanid neil Mohni saarega oleks olnud.

Esimest korda käisite Eestis ja ka Viinistus alles 1989. aastal.

Jah, ma ei tahtnud minna Stockholmis Nõukogude Liidu saatkonda, et taotleda kojusõiduluba. Tagantjärele võib ju öelda, et see oli rumal printsiip, aga mingi iva selles põhimõttes ometi oli.

1990. aastate algul tulid paljud väliseestlased Eestisse käima. Mõned tegusamad jäid siia pidama. Paljud vist mitte sedavõrd suurest isamaa-armastusest kui võimalusest banaanivabariigis ruttu rikkaks saada.

Need inimesed, keda ma tean, tulid siia küll läbinisti positiivsest soovist Eestis midagi head korda saata. Ma ei tea kedagi, kes oleks tulnud siia raha tegema. Mujal oleks seda olnud palju lihtsam teha. Kindlasti oli ka neid, kes jäid vaid läbikäijateks, aga need olid erandid.

Rahategemine Eestis on enamasti seotud transiidiäri ja Venemaaga. Aga need, kes tulid Läänest, ei osanud ju vene keelt.

Teie tegite omal ajal hoopis panuse ansamblile ABBA?

Mingil määral jah. Ma olin nende finantsjuht. ABBA oli väga edukas ja teenis palju raha. Nad maksid korralikult oma tulumakse. Olles selles mõttes väga eeskujulikud, et ei kolinud näiteks Monacosse.

Oli selge, et kõik see rikkus, mis ansambliga seonduvalt Rootsi kokku voolas, tuli mõistlikult paigutada. Nii asutatigi mitmeid ettevõtteid. Kõige suuremaks kujunes finantstegevus, millest omakorda kasvas välja arvestatav ja korralik börsiettevõte, mida võiks võrrelda tänases Eestis siinsete suuremate pankadega.

Ja teie olite selle ettevõtte asutamise juures?

Jah, alustasin nullist. Koputasin ühel päeval, vist 1976. aastal, ABBA kontori uksele ja pakkusin oma teeneid, sest olin enne seda juba paar aastat panganduses töötanud. Võtsin ühendust ka ABBA produtsendi Stig Andersoniga. Nende positiivne otsus tuli üllatavalt kiiresti. Panid lauale viis miljonit Rootsi krooni. Et palun, hakka pihta. See viis miljonit sai ruttu otsa, kiiresti ära paigutatud.

Vähehaaval palkasime ettevõttesse inimesi juurde. Ning samal sügisel sain veel viis miljonit lisaks. Ja oligi kõik. Kokku kümme miljonit. Nii sündiski börsiettevõte Infina AB, mille väärtus kümme aastat hiljem oli juba miljard Rootsi krooni.

Kui tihti te ABBA liikmetega kohtusite?

Alguses peaaegu iga päev. Minu väike kontor oli nende omaga ühe koridori peal. Kohtusime ka igapäevases kohvilauas. Firma üritustel, nende uue plaadi esitlustel või kontsertidel. Hiljem, kui Infinas oli tööl juba sada inimest ja meil Stockholmi kesklinnas oli oma kontorihoone, siis igapäevast suhtlemist muidugi enam ei olnud.

Kuidas te neid iseloomustaksite?

Väga toredad inimesed.

Suhtlete siiamaani?

Harva. Vahel Stockholmis saame kokku. Ja kui, siis peamiselt poistega – kuigi nad on nüüd juba viiekümnendates aastates. Anni-Frid elab Šveitsis ja Agnetha on avalikkuse eest hoopis tagasi tõmbunud.

Mis oli ABBA fenomen, hea muusika või hea äriprojekt?

Eks mõlemat. Kuulan tänini nende muusikat hea meelega. Ja hämmastav, kuidas see sobib ka tänasesse päeva. Isegi noored kuulavad. Võtame kas või muusikali «Mamma mia!», mis läheb ju üliedukalt.

Teil on kindlasti kõik ABBA plaadid koos autogrammidega olemas?

Mõni ikka on. Kõik vist mitte. Peakski need üles otsima ja Sotheby oksjonil maha müüma (naerab).

Ei ole vist saladus, et edukast ABBAga seotud ettevõttest pärineb ka teie rikkus?

Ütleme nii, et mul oli õnne ja kokku langes mitu asja. Enne, kui ma perega Brüsselisse kolisin, müüsin maha kõik oma osalused erinevates ettevõtetes. Ja koos ABBA liikmetega olin osanik päris suures kinnisvaraettevõttes. Kõik need tehingud sattusid õigele ajale, sest nii kinnisvara- kui ka finantsturul olid viimased kümme aastat pidevalt tõusus ning just vahetult pärast minu osaluste mahamüümist tulid suured kriisid ja langused.

Mida te Brüsselis tegite?

Ei tea isegi (naerab ohjeldamatult). Ei saa salata, et selle mineku taga olid puhtmajanduslikud põhjused. Oli lihtsalt kasulik sinna elama asuda. Tollal oli Rootsis päris tavaline, et koliti Brüsselisse. Mul oli küll sellest linnast ettekujutus, et see on kole ja must. Ja kesklinn ei ole tõesti suurem asi, ongi kole ja must, koerasitta täis. Aga äärelinnad on imeilusad. Ja mis veel oluline: sealt on Pariisi, Londonisse, Alpidesse suusatama või Moseli äärde veini jooma paari-kolme tunni tee.

Nii et igati tore koht ja kindlasti olekski jäänudki sinna elama, kui siin poleks asjad läinud nii, nagu nad läksid.

Peate silmas Lennart Meri ettepanekut võtta vastu välisministri koht?

Jah, see oli tema nõudmine. Ja peaminister Tiit Vähi viimaks sellega ka nõustus. Nii et esialgu tulin ma siia vaid selleks perioodiks. Et kui see aeg läbi saab, lähen Brüsselisse tagasi. Aga jah, läks teisiti.

50% Eesti Päevalehe aktsiatest kuulub teile. Kuidas te selle investeeringuga rahul olete?

Olen juba mitu aastat vaadanud ja oodanud, et asjad hakkaksid minema õiges suunas. Kui kolm aastat tagasi oli kahjum 16 miljonit, kaks aastat tagasi 8 ja mullu neli miljonit, siis tänavu loodame nulli jõuda. Nii et areng on suurepärane.

Ma pole seda investeeringut kunagi võtnud kui rahapaigutust, vastasel korral oleksin oma osaluse ammu maha müünud. Sest ostjaid on olnud. Ja võib arvata, kustpoolt. Aga lugejal ja ühiskonna arengust huvitatud inimesel oleks kindlasti kahju, kui selles nišis oleks ainult üks leht.

Nii, Päevaleht kasumit ei too, kunstimuuseum ka mitte...

Ega mul polegi midagi, mis kasumit tooks... (Naerab.)

Kauaks siis seda Rootsis teenitud raha jätkub?

Eks mul ole ikka osalus mõnes teises ja kasumit toovas ettevõttes siiski ka.

Näiteks?

No on mõned ettevõtted.

Eelmisest abielust on teil neli tütart ja nüüd uuest kaks poissi, kellest viimane sündis just kuu aega tagasi.

Just nii see on. Viinistus on need poisid tulnud. Kui Eestis toob lapsi ikka kurg, siis paljudes Eesti randades, nagu ka siin, Viinistus, on nn. titekivi, mis lapsi toob.

Nii et küllap on see kivi siin poistele orienteeritud.

Keegi meist ei ole surelik. Härra Manitski, mis saab Viinistu galeriist tulevikus?

Viinistu kunstimuuseum kui mittetulundusühing Muusa Kapriis ei vanane, nii et sellega probleeme ei ole.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee