USUB ISEENDASSE, AGA MITTE SAATUSESSE: «Nii lihtne on saatusega kõike ära seletada,» ütleb näitlejanna, keda elu pole paitanud. «Aga ma usun, et pean oma hinge eest hoolt kandma. Sest hing on jumalast antud ja ma usun, et hing elab edasi.» (Arno Saar)

Kuigi elu on näitlejanna Ene Järvist väga valusalt löönud, on ta ka palju andnud. Ja õpetanud mitte alistuma. Ka siis mitte, kui sai lõplikult selgeks, et seda kõige suuremat rolli – emarolli pole loodus talle kinkinud.

«Ei saa igal hommikul üles tõusta ja hakata kannatama, et mul ei ole lapsi,» ütleb 56aastane Ene Järvis nüüd. Ent tollal keeldusid mõistus ja instinktid seda tunnistamast. See viis uude ummikusse – viinapudeli põhja. Nüüd räägib Ene avameelselt: et inimeseks jääda, polnud tal muid valikuid kui hakata täiskarsklaseks. Oli teinud sellest endale elu ja surma küsimuse.

Ene Järvis on olnud Linnateatri näitleja ligi 35 aastat. Elanud seal üle nii halvemaid kui ka paremaid aegu. Ja kuigi teatri repertuaaripoliitika soosib praegugi tükke, kus kesksetes osades meesnäitlejad, Ene ei kurda. Loodab pigem, et paremad rollid on veel ees.

Kuidas on jagada garderoobi noore kolleegi Evelin Pangega, kas tunnete kuklas noore näitleja hingust?

Ainult imestan, kui hästi me klapime. Vanusevahe on ju suur. Mina olen 56 ja Evelin üle kahekümne. Seda ma esiotsa pelgasingi, et äkki meil ei ole millestki rääkida või äkki me häirime teineteist. Ei midagi sellist. Arutame maailma asju. Ja noore kõrval ei löö ehk need eaga tulevad vanaduse veidrused ka nii kõvasti välja. Noore kõrval püsid ise ka noorem. Mõttelaad on ju tähtis.

Olete Linnateatris alates 1970. aastast. Teil ei ole siin praegu vist kõige paremad päevad, uusi rolle olete vähe saanud?

Praegu on ikka väga head ajad. Olen siin elanud tunduvalt hullematel aegadel. Aga need kriisid, tõusud ja mõõnad on ju loomulikud. Olen siin need üle elanud ja seda enam tahan siin teatris olla. Praegune aeg on ikka ilus, kuigi ma ei ole enam noor. Eks nooruses mõtlesid ikka, et kõik suurrollid on veel ees. Nüüd enam nii ei mõtle. Aga ometi ma tunnen, et see on õige koht.

Aga rolle ju pole?

Ei ole jah. Repertuaar on olnud viimasel ajal selline. Põhiliselt on meestetükid. Kui üks naine on lavastuse sees, on isegi hästi.

Pealegi tuleb pidevalt rolle ja maid jagada Marje Metsuri ja Helene Vannariga.

Eks see jah, paneb ka mõtlema. Ega ole lihtne meile kolmele tööd leida. Aga kui repertuaari koostamisel selle peale ei mõelda... Konkurentsist rääkides oleme Helenega – mulle tundub – siiski väga erinevad. Nii elus kui ka laval. Ma olen hästi emotsionaalne, Leeni on suht vaoshoitud. Mitte et tal ei oleks emotsioone, aga ta on selles mõttes kuidagi targem, et ei näita neid väga välja. Seda ma küll ei arva, et Helenega võiks mind ühe rolli peale panna, pigem Marjega.

Pole kunagi mõelnudki siit kuskile teise teatrisse minna?

Olen ikka. Aga keegi pole kutsunud, kui nooruses üks kord välja arvata. Samas võiks ise selleks midagi teha. Elu koosneb ju valikutest, ise oma elu loome. See, kuidas ma hommikul päeva alustan, milliseid otsuseid teen, mis valikuid ma vastu võtan...

Ilmselt siis ei ole ma tahtnud. Kui oleks, siis oleks selle jaoks ka midagi teinud. Aga ma ei ole selleks lille ka liigutanud. Samas ootan elult veel midagi. Ei tahakski kuidagi jõuda punkti, kus pole enam midagi oodata, siis on ju kõik läbi.

Paremad rollid on veel ees?

Aga miks mitte? Vähemalt ma arvan nii.

Kellega te siin teatris kõige paremini klapite?

Piret Kalda ja Liina Olmaruga. Mõlemaga ajan ka niisama lorajuttu, aga ikka ja alati jõuame viimaks olemuslike probleemideni. Ja mõlemat usaldan ma sada protsenti. Seda saab väga harva kellegi kohta öelda. Lisaks on veel kaks sõbrannat Põlvast, aga nad on nii kaugel.

Tegelikult olete ju pärit Põlva lähedalt Kiidjärvelt.

Olen seal vaid sündinud. Juba kahe-kolmeselt kolisime vanematega Põlvasse. Ja see Lõuna-Eesti kant on ikka siiani südames.

Kui tihti te sinna satute?

Pärast ema surma järjest harvemini. Aga suvel vähemalt korra ikka. Siis võtan vennapoja koos tema emaga või sõbrannad auto peale ja sõidame ringi. Seal on ju nii palju ilusaid paiku. Rabasid ja liivakoopaid.

Võib-olla lähen kunagi sinna tagasi. Mida vanemaks saad, seda vähem tahad müra. Usun, et Põlva võtab mind vastu. Küll mul seal midagi teha oleks, isegi vanast peast. Võiksin näiteks teatriringi juhendada.

Põlvas ju teatrit polnud. Kust see teatripisik siis külge tuli?

Küsi nüüd! Tahtsin, ja kogu lugu. Kinos käisin hästi palju. Norisin ema käest viimase raha välja, et kinno minna. Mäletan selgelt ühte pilti. Ema tegi pliidi alla tuld ja ütles, et ei ole tal anda kinoraha.

Pilet ei maksnud ju palju?

Ei maksnud jah, aga elasime väga vaeselt. Isa oli vangis. Ja meid oli viis last.

Nii ma seda kinoraha lunimist ei jätnudki järele. Ema ütles mulle oma kolm korda, et saa aru, latseke, mul ei ole raha. Nutsin siis niikaua, kuni andis. Mõtle, kui egoistlik üks laps võib olla.

Mäletan, et olid mingid Ungari filmid, kus olid töölisnoored. Tulid vabrikutest töölt ja neil olid armulood. Siis mõtlesin, et tahaks ka tulla vabrikust töölt ja et keegi mootorrattaga ootaks. Aga millegipärast vabrikust asja ei saanud ja julgust lavakasse proovima minna andsid mulle kaks noort õpetajat. Sest eks ma koolis luuletusi ikka lugesin, laulsin solistina ja orgunnisin mingit kohvikklubi, kuhu kutsusin ka Evald Hermaküla. Tema oli minu jaoks kõik. Nii see läks. Matemaatikut poleks minust niikuinii saanud. Ja tehasetüdrukut ka mitte. Õnneks.

Lavakooli saite sisse kohe esimese korraga?

See kõik läks väga libedalt, eriti ei pinnitud. Lõppvoor oli vist veel olemata, kui Andres Ots jooksis minust Toompeal mööda, patsutas õlale ja ütles, et, tüdruk, sa oled sees. Läksin veel Kosmose kinno, elasin filmi sisse, kui korraga prahvatas, et sa oled ju sees! Ja siis vaatasin rahulikult filmi edasi.

Nii et ei mingeid emotsioone?

Tegelikult olin ma Tallinnas meeletult suures segaduses. Ei olnud ju Põlvast praktiliselt ära käinud. Gloria ees küsisin, kus on Võidu väljak. Siis veel need võõrad inimesed! Seda kõike oli nii palju, et sissesaamisest rõõmustamiseks emotsiooni nagu enam ei jätkunudki.

Ja esimesel kursusel nutsin ikka väga palju. Tahtsin kohutavalt koju tagasi. Kord olin jälle väga kurb. Tulime just kolhoosist, kui Komissarov, kes oli vanemal, kolmandal kursusel, istus bussis mu kõrvale ja ütles, et tead, tüdruk, sellise olekuga sa siin koolis läbi ei löö. Aga sisemine igatsus kodu järele oli nii metsik. Olin liimist lahti ja esimese kursuse lõpus öeldi ka, et tuleb ennast kokku võtta. Küllap sellepärast olengi olnud ühes teatris, et olen uute oludega halb kohaneja.

Teie õpetaja oli Panso.

Kartsin teda nii kohutavalt, et kui hakkas erialatund, siis oli selline tunne, et kas jään nüüd ellu või mitte. Aga mida sa nii õpid. Ja eks ma tunnetasin ka seda, et kui Pansol olid minu suhtes algul väga suured lootused, siis nende lootustega ma tema silmis ei lõpetanud.

Lavakoolist leidsite endale ka esimese suure armastuse.

Jaa, kuigi Vello Janson oli nooremal kursusel. Elasime koos neliteist aastat. See on ikka terve noorus. Mäletan, et kui ta sisse astus, hoidsin talle väga pöialt. Ja meid oli mitu, Helle-Reet Helenurm oli üks. Vello on selline inimene, kellele üldse pääseb väga raskelt ligi. Aga kui sa sinna ligi pääsed ja ta seda laseb, siis on seal väga palju ilusat.

Miks siis see «väga palju ilusat» otsa sai?

Keegi ei saa muuta ennast teise pärast, ka mina ei saanud sellega hakkama. Aga mul oli ennast vaja muuta ja selleks oli vaja lahku minna. Ja ennekõike enda pärast.

Te peate silmas oma alkoholiprobleeme?

Jah, see oli üks põhjus. Aga mitte ainuke. Ma ei häbene öelda, et mul olid probleemid. Siin pole midagi häbeneda. Häbenema peaksin ehk siis, kui ma sellest jagu poleks saanud. Nüüd saab juba 14 aastat, kui ma pole tilkagi võtnud.

Miks need probleemid tekkisid?

Kui ma vaid oskaksin öelda. Ma arvan, et selleks oli soodumus. Ja see on kõige kergem tee lahendada enda jaoks mingeid probleeme: neid mitte teadvustada. Miski pole lihtsam kui alkohol. Nüüd on vist ka narkootikumid. Seda ma ei tea. Aga see on põgenemine reaalsusest.

Minu elus on ju üks väga suur tragöödia. Mul pole lapsi. Kunagi oli see mulle ikka väga ja väga raske. Ma lihtsalt ei suutnud sellega leppida. Aga siis ühel päeval ei jaksanud ka enam kannatada. Ei saa igal hommikul üles tõusta ja hakata kannatama, et mul ei ole lapsi. Eks see oli ka üks põhjus.

Kuidas te sellest välja tulite?

Kõigepealt tuleb endale teadvustada, kus on probleemid, ja siis on see võimalik.

Ja päevapealt saite jagu?

Jah. Aitas ka doktor Dobrovolski. Pärast seda käis krõks ära ja pole olnud mingit himu. Ma ei vihka alkoholi, aga ei tunne selle järele ka mingit vajadust. Metsik tahe oli muidugi ka endal olemas. Olin teinud sellest endale elu ja surma küsimuse. Sinnamaani välja, et kas elada või surra.

Kas joomine hakkas tööd ka segama?

Hakkas ikka.

Olete saanud üle ka sellest, et loodus on jätnud teid ilma emaõnnest?

Õde suri just samal ajal, kui ta sai vanaemaks. Kuidagi nii on elus läinud, et jah, mul endal pole lapsi, aga ometi on nad nüüd mul olemas. Püüan igati oma õde asendada ja olen nii kohutavalt kiindunud tema lastelastesse ja nemad minusse.

Ühel lapsel tuleb jälle lasteaias vanaemade pidu. Eelmine kord juba käisin. Nüüd juba varakult küsiti, kas olen nõus uuesti minema. Muidugi olen. Nii et olengi vanaema. Selles mõttes olen ma nüüd täiesti rahunenud. Mõtlen, et ju siis nii pidigi olema.

Nüüd on õe lapselapsed juba nii kavalad, et iga päev helistavad, et, Ene, kas sa tuled täna meile, kas sa viid mind täna kooli, kas sa tuled minuga inglise keelt õppima. Nii õpingi kolmanda klassi inglise keelt. Päris põnev on. Ja kolmanda klassi inglise keel eriklassis on juba nii keeruline, et... Tekstide päheõppimisega on mul mälu hästi treenitud. Varsti võiks hakata inglise keeles rääkima.

Kas olete kodune inimene?

Jah, ja mida aastaid edasi, seda rohkem meeldib kodus olla. Eriti üksi. Kui ma ikka kaks-kolm päeva pean olema saginas, siis saab mõõt täis. Sellepärast ma kardan reisida. Väsin ära. Koosolemistest. Aga reisidel on see paratamatu.

Kui antaks võimalus välismaale kolida.

Oi ei! Kord Stuttgardis tulime Jaan Tättega teatrist hotelli poole. Mul oli juba räige koduigatsus. Vaatan, et Jaan on ka tõsine. Ütlesin talle, et kas kujutad ette, et me ei saakski enam kunagi koju tagasi. Jaan jäi lausa seisma ja ütles, et see oleks õudne. Või ükskord Rootsis. Viimaks oli koduigatsus nii suur, et läksin parki ja lihtsalt nutsin. Ütle lollakat – sa oled Rootsis, siin oli Vene võim. Ei. Tahan oma vaest Eestit.

Ene Järvis väljaspool teatrit?

Mulle meeldib jubedalt autoga sõita ja autos just üksi olla. Siis hakkab mõte käima. Siis ma pean kõva häälega monoloogi, arutan, teen kellelegi justkui midagi selgeks.

Kihutate ka?

Vahel ikka kipun. Aga ma olen kaval ja tean ära, kus politsei võib oodata. Ükskord küll võeti luba ära. Helistasin siis nuttes Gunnarile, et mul võeti load ära, ja ta veel tänitas, et mis sa mulle nutad, nutnud nende nähes.

Mainisite ühte nime – kes on Gunnar?

Gunnar on minu küpse ea suur armastus. Olin juba 38, kui tema leidsin. Ja kohe ära tundsin. Nii kui nägin, nii endale võtsin.

Kohtusime restoranis Vana Toomas. Mina pole üldse restoranis käinud, aga õepoeg hakkas Tartu Ülikooli lõpetama, tuli Tallinna praktikale ja ütles, et lähme kuskile istuma. Võtsin ühe sõbranna ka kaasa. Aga laud oli neljane. Ja administraator küsis, kas tohib meie lauda ühe härra istuma panna. Ja nii kui ta tuli, oli mul selge, et see ta on. Ja ma pole kordagi kahelnud, et midagi oleks valesti teinud.

Samas on meie suhe selline kummaline. Oleme mõlemad vabad inimesed, me ei seo teineteist.

Elus ongi vist nii, et kui sa tahad endale kedagi hoida, siis ära teda kinni hoia. Oleme väga head ja suured sõbrad. See on kõige tähtsam. See on nii meeletult oluline, et vanemas eas on hea sõber, kellega koos vananeda.

Kerjus ei raatsinud Ene Järviselt raha võtta

Kui Enel on vahel rusuv ja raske, siis ta nutab. Natuke. Ja hakkab kergem. «Aga ma olen nii emotsionaalne, ma võin ka kinos või raamatut lugedes nutma hakata. Ja teinekord on mul kahju nendest inimestest, kes seal tunnelis laulavad,» tunnistab Ene. Ja annab neile raha.

«Kord Lasnamäel läksin turule. Eks ma nägin välja nagu nägin. Istus siis seal üks tuttav kerjus, hakkasin talle midagi poetama, kui ta ütles, et tead, ma ei võta su käest, sul kulub endal ära. Kujutad ette!

Teine hea lugu juhtus siinsamas teatri ees. Üks mees küsis mingit tänavat. Hakkasin siis seletama, kui ta mulle järsku otsa vaatas ja ütles, et nii tuttav hääl, kas teie olete see, kes igal hommikul raadiosse helistab. Kujutad ette! Oleks veel et ei tea kus, aga siinsamas teatri ees!»

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis