Maailm

«Need pole valimised, vaid KGBlaste erioperatsioon!» 

Igor Taro, 11. märts 2004, 00:00
VALIMISREKLAAM: Peterburis üles seatud valimisplakatid teatavad rahvale, et «Meie president on Putin». Reuters
Nõukogude impeeriumi lagunemise järel oli vaid paar aastat, mil Valeria Novodvorskaja polnud dissident. Demokraatliku Liidu partei loojana imetleb ta Eesti arengut ja jälgib pühapäevaste presidendivalimiste eel kurvalt Venemaa tagasipöördumist minevikku.

Mida teete pühapäeval?

Pühapäeval istume kogu oma parteiga ja veel mõne progressiivse organisatsiooniga kodus ja boikoteerime mõnuga presidendivalimisi.

Aga võib-olla on mõni kandidaat teile kõigest hoolimata ikkagi sümpaatne?

Samal teemal

Inimene võib olla isiklikult sümpaatne, aga kui ta teeb rumalusi või riigile kahjulikke asju, ei saa see sümpaatne olla. Kui kogu see eritoimingute värk, mida ma ei tahaks valimisteks nimetada, mööda saab, siis saame taas normaalselt rääkida. Seni on kõige parem, kui me ei kohtuks.

Irina Hakamada tegutseb praegu oma mätta otsas, aga tema parteikaaslased koos Nemtsoviga hoopis teisel mättal. Loomulikult on see, mida teeb Hakamada, äärmiselt kahjulik. Mis puutub ülejäänud kandidaatidesse, siis ükski endast lugu pidav demokraat ei tohi fašistide, kommunistide ega Mironovi-suguste lakeide lähedalgi seista. Nende inimestega ei tohi elutoas teedki juua, rääkimata poliitikategemisest. Nendega ei tohi rääkida ega neid teretada, nende kõrval seistagi on piinlik! Meil pole isegi enam valimisi, sest see, mida nimetatakse valimisteks, on KGBlaste üritus, millest osavõtt tähendab igal juhul kaasalöömist ning diktatuuri seadustamist.

Te siis ei pea Irina Hakamadat tõeliseks demokraadiks?

Jumal olgu talle kohtumõistjaks. Irina Hakamada pole dissident. Praegu on vaid see aspekt oluline. Platooniline armastus demokraatia vastu pole piisav. Tuleb aru saada demokraatia sisust käesoleva diktatuuri kontekstis. Kui mõned demokraadid alustavad koostööd võimuga, siis pole nende demokraatlikest püüdlustest mingit kasu. Nad loovad olukorrast vale pildi ning varjavad re˛iimis peituvat kurjust.

Selle võimuga koostööst keeldumine põhjustanuks talle rahvusvahelise isolatsiooni. Kui nad seda ei tee, siis nad petavad oma rahvast, jätavad riigi ilma ellujäämisvõimalusest ja luiskavad rahvusvahelisele üldsusele. Mis sellest, et nad objektiivselt armastavad demokraatiat. Üks pühak on öelnud, et mittearusaamine pole mingi vabandus, ja need, kes aru ei saa, lähevad põrgusse.

Nii et tänapäeva Venemaal saab kodumaad tõeliselt armastada üksnes dissidendina?

Just nii. Tänapäeva Venemaale saab kasu tuua ainult teisitimõtlejana. Samas elasime dissidentluseta üsna üürikest aega. Võib öelda, et pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal oli lühike periood 1994. aasta detsembrini (kui väed Tšetšeeniasse saadeti), mil võis võimuga koostööd teha. Nii et meie õnn, mis väljendus tolles haledas lühikeses demokraatias, kestis liiga vähe aega, et dissidendid jõuaksid oma ameti ära unustada.

Võib-olla on põhjuseks see, et mõned inimesed ei usu demokraatia võimalikkusesse Venemaal. Mida neile ütleksite?

Olen ajaloolane ja tean paremini kui keegi teine, et Venemaal pole kunagi demokraatiat olnud. Skandinaavialik traditsioon, mis võis meis juurutada demokraatia ja individualismi algeid, hävis bütsantslike ja mongollike tavade pealetungi all. Slaavi traditsioon on hoolimata oma humanitaarsusest siiski sotsialistlik. Metsiku põllu tingimustes on raske luua demokraatlikku riiki. Tavad on meil tõesti ebasoodsad, aga Jaapani tavad olid nüüdisdemokraatia ja liberaalse juhtimismudeli juurutamiseks ka äärmiselt ebasoodsad. Jaapani ajaloos pole niisuguseid eeldusi olnud ja Hiina ajalugu on lausa seda välistav – samas tegutseb ju Taiwan tänapäeval demokraatliku riigina. Nagu näete, on ka traditsioonide ületamise juhtumeid. Need venelased, kes on Ameerikasse või Iisraelisse emigreerinud, elavad seal ju suurepäraselt ja tegutsevad edukalt lääneliku demokraatia süsteemis.

On siis ikka tänapäeva Venemaal parem elada kui Nõukogude ajal?

Loomulikult oli NSV Liidu aegne rõhumine palju tugevam. Veel hullem on aga see, et president Vladimir Putini ajal üritatakse sellesse aega tagasi minna. See on tõeline restauratsiooniajastu.

Demokraate, kes on valmis võitlema, on liiga vähe, ja reetureid, kes võimu poolele üle jooksid, liiga palju. Majandus käib alla, sest niisuguse juhtimismudeliga ei saa see areneda. Annaks jumal, et naftahinnad langeksid! Venemaa ainus šanss on naftanõela otsast mahatulek, siis võib-olla hakkab riik arenema, ja arenguks läheb tarvis vabadust. Loodan, et kui seisame valiku eest – näljasurm või edasiminek, siis teeme õige valiku. Veel muidugi loodan selle peale, et tuumalõhkepead kõdunevad võimalikult kiiresti. Kui ma ainult teaksin, kus nad asuvad! Kallaksin nad isiklikult oma teekannust veega üle.

Valeria Novodvorskaja (sünd. 1950)

1968 – astus Võõrkeelte Instituuti prantsuse filoloogia erialale.

1969 – asutas nõukogudevastase põrandaaluse tudengiorganisatsiooni, mille eest KGB ta arreteeris. Pärast vabanemist lõpetas Krupskaja-nim. Pedagoogilise Instituudi. Hiljem vahistati ta kuni aastani 1991 veel mitu korda.

1988 – lõi NSVL esimese opositsioonipartei Demokraatlik Liit.

2003 – 20. detsembril pälvis Galina Starovoitova nim. preemia inimõiguste kaitse ja demokraatia edendamise eest Venemaal.

Kolme raamatu autor.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee