Kommentaar

Meestepäeva sünd 

Leonti Kährik, Sotsiaal-Humanitaarinstituudi professor, 21. veebruar 2004 00:00
0

Eesti inimesed, kes vähemalt 25 aastat vanad, mäletavad hästi 23. veebruari. Nõukogude aja lõpupoole hakati sellest rääkima isegi kui meestepäevast.

Punase kingituse päev

23. veebruarist kui ajaloolisest sündmusest kirjutati pikalt teaduslikes teostes, ajalooõpikutes, räägiti tundides, õpiti eksamiteks. Igal aastal tähistati seda päeva ülipidulikult ja nii tambiti see sadade miljonite inimeste mällu.

Aga kuidas oli asi tegelikult? Kas 23. veebruaril 1918. a. ikka lõid punased väed Pihkva lähistel võiduka lahingu Saksa vägedega? Ajaloos midagi taolist ei olnud. 24. veebruaril 1918. a. marssisid Saksa väed hoopis rahulikult Pihkva linna sisse.

Mis siis tegelikult ikkagi toimus? Kust selline kuupäev?

28. jaanuaril 1918. a. võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu dekreedi Punaarmee loomise kohta. Kuid vastloodud armee oli puupaljas, ta vajas kõike. Ja sellises olukorras pöördusid bolševike juhid rahva poole üleskutsega koguda sõduritele vajalikke esemeid ja saata need pakiga rindele. Rahvas reageeris üleskutsele agaralt ja bolševike valitsus otsustas seadusega kinnitada uue revolutsioonilise algatuse nimega punase kingituse päev! 1919. a. tähistati seda päeva 23. veebruaril, mis juhtumisi oli pühapäevane päev. Selline oli sündmuste ajalooline käik.

Kuid kodusõjas heitlev nõukogude võim vajas ideoloogilistel põhjustel heroilist tähtpäeva võimu tähtsaima kaitsja ja laiendaja – Punaarmee – esiletõstmiseks. Arusaadavalt ei sobinud selleks punase kingituse päev. Kuid 23. veebruar sobis, sest rahvas seda veidi juba tundis. Nüüd tuli tähtpäeva nimi asendada ideoloogilises mõttes vajalikuga – Punaarmee päevaga. Ja 1920. a. nii tehtigi: valitsuse dekreediga anti 23. veebruarile riikliku tähtpäeva staatus.

Müüdi loomine

Tähtpäev oli, kuid polnud müüti. Ja müüt tuli luua. Selleks oli vaja heroilist sündmust ja rahvale tuttavat paika, kus see aset leiaks. Sellist sündmust polnud. Heroiline sündmus tuli konstrueerida.

Iidne vene linn Pihkva ja Saksa väed kui võimas sõjaline vastane sobisid hiilgavalt. Pealegi tõmbusid Saksa väed ise, suuremate lahinguteta Pihkvast tagasi.

Nüüd sai alustada propagandakampaaniat tähtsustamaks 23. veebruari kui päeva, mil Punaarmee saavutas oma esimese suure sõjalise võidu.

Hiljem leiti sõjaveterane, kes «meenutasid» üksikasjaliselt lahingut Pihkva all. Veteranid võisid ajaloovõltsijaid abistada mitmel põhjusel: ühed tegid seda hirmust, teistel tekkis võimalus ajalukku minna, medaleid, ordeneid saada, jne.

Seejärel hakati seda militaarset tähtpäeva tiražeerima miljarditesse ulatuvates eksemplarides. Seda nõuab propaganda tehnika. Tähtis on tulemus: ideoloogiliselt hädavajalik «ajalooline» sündmus oli loodud!

Kuidas seda tähtpäeva nüüd hinnata? Vähe on riike, kus armee loomise päeva tähistatakse riikliku pühana. Kui seda aga tehakse, siis ainuüksi juba see asjaolu viitab selle riigi militaarsele loomusele. Vähe muudab asja olemust ka Nõukogude armee aastapäeva ümbernimetamine isamaa kaitsja päevaks; nii tehti Venemaal pärast NSV Liidu lagunemist. Rõhk on nüüd asetatud armee kaitsefunktsioonile. Küll aga on laialt levinud võidupüha kui riikliku tähtpäeva tähistamine, s.h. ka Eestis.

Nüüd, teades ajalugu, võiksime Vene Föderatsiooni kodanikke, aga miks mitte ka kohalikke ortodoksseid sõjaveterane, 2004. a. 23. veebruaril õnnitleda punase kingituse päeva puhul. Võib aga kindel olla, et 99,99% neist pole sellist väljendit kuulnudki. Ent vaevalt nad pärast asja äraseletamist solvuksid. Tähtis on ju (riiklik) tähtpäev kui päev ise – siis on ametlik põhjus klaasi vodkat tõsta ja... pojeehhalii müütide õndsasse maailma.

Minule isiklikult meenub 23. veebruar kui oodatud piimapäev! 1960. aastatel anti Nõukogude sõduritele kolm korda aastas laudapiima. Kõik need tähtpäevad – piimapäevad! – olid seotud sõjaliste sündmustega riigi ajaloos ja üks neist oligi 23. veebruar.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee