Elu

Ines Aru: hingelt olen sügav traagik 

Jaanus Kulli, 11. veebruar 2004, 00:00
ARMASTAB LOODUST: Aastakümneid on Ines Aru oma suved veetnud Hiiumaa maakodus. «Aga kauaks seda kohta enam ongi,» pelgab näitlejanna. «Ühelt poolt pani naaber juba tee kinni, kui ka teiselt poolt pannakse, saab sinna vaid mööda merd, aga paati mul pole.» Mihkel-Markus Mikk
«See maailm on ikka metsikult kuri. Oleks tal siis vähemalt teine värv kõrval, nendesamade Mõõdukate värv,» noogutab näitleja Ines Aru peaga rahvasumma suunas Rahvusraamatukogus, kus tal äsja on lõppenud uue lavastuse proov.

Mantel käevangus, püüab näitlejanna leida teed väljapääsu suunas. Hästi see ei õnnestu. Oleme kohtumiseks Ines Aruga valinud vale koha ja aja. Mõõdukate kongressil on vaheaeg ning praegused ja tulevased poliitikud, kellest õhtuks on saanud sotsiaaldemokraadid, on vallutanud raamatukogu fuajee.

«Püha taevas, vaadake, kui palju tarku nägusid!» õhkab Ines Aru ega suuda summa seest kuidagi välja trügida. Viimaks oleme piiramisrõngast väljas ja leiame vaevu jutuajamiseks vaikse nurgakese.

«Mis mind praegu kõige rohkem endast välja viib, on see meeletu abitus ja ahistatus, mis meie ümber valitseb,» jätkab töölisperes sündinud, sõjas isa kaotanud ja ema Venemaa mulda jätnud Ines.

«Ma ju näen, kuidas tööjõulised, kuid juba neljakümnendates aastates inimesed ei oska sellesse süsteemi ennast sobitada. Sest tööle võetakse ainult noori. Ja kui see keskealine inimene, tihti kõrgharidusega, pole piisavalt organiseerimisvõimeline või agressiivne, siis istubki ta käed rüpes. Ja kui veel antakse kuskilt kaugelt või kõrgelt mõista, et ega teda polegi vaja, on see inimesele ju täielik katastroof. Muuseas, see teema on ka Urmas Vadi näitemängus sees.»

Vähesed rollid on jäänud vastu võtmata

Vadi uues näidendis «Kohtume trompetis» mängib Ines Aru ühte kolmikõdedest, kes põgenevad hooldekodust. «See on selline absurdne ja samas väga naljakas lugu,» ütleb näitlejanna. «Juba kohe esimesel lugemisel olin ma nõus VAT Teatri lavastuses kaasa tegema.»

Ines Aru sõnul on ta oma näitlejakarjääri jooksul väga vähestest osadest loobunud. «Stagnaajal ei tohtinud ju ühestki rollist ära öelda, kuigi oleks tahtnud. Ent siis oleks olnud otsekohe teatrist minek. Enamik tükke olid sellised, milles eriti mängida ei tahtnud, aga eks vahele juhtus ka neid, mis väga meeldisid. Teatrielu on ju üldse sellepärast huvitav, et terve elu sa mängid. Mõtle vaid, lapsepõlv käib surmani kaasas,» naerab näitlejanna oma lummavat naeru. «Nüüd jälle olen nii vana, et ega mulle neid rolle enam väga palju pakutagi. Ja need tuleb vastu võtta. Õnneks on momendil tööd kuhjaga.»

Ometi mäletab ta väga hästi ka neid ammuseid aegu, kui ta noore näitlejana Vanemuises Vana Hirmu enda vastu astus. Ja loomulikult kaotajana teatrist lahkuma ning tükk aega teatrist eemal olema pidi. «Hakkasime koos kadunud Jaan Sauliga võitlema Irdi teatrisüsteemi vastu. Asi läks ikka väga teravaks. Koosolek kestis seitse tundi, parteibossid puha kohal. Eriti pandi mulle pahaks, et ma olevat laval ühes Irkutski loos kohatult naernud. Aga see lugu oli nii jabur, et ka kirjanik Mart Raud ütles pärast etendust, et lavalt tuli saali naturaalset täi lõhna.»

Pärast Vanemuist tuli Rakvere teater. «Tollal ei olnud Eestimaal vist igavamat ja hallimat linna. See mõte kammitses kõik need seitse aastat, mis ma Rakvere teatris töötasin. Kui seda teatrit poleks, oleksin sealt kohe minema jooksnud. Aga see, milline ta praegu välja näeb! Muutus on totaalne. Kui ma poleks oma kanda Tallinnas kinnitanud, siis võiks Rakveres elada küll. Indrek Saar kutsus, aga ma mõtlesin, et on tehtud seda teatrit ka juba. Pealegi ma leian, et sedaviisi erinevates teatrites mängides pole ma ennast kinni jooksnud.»

Kõige kauem on Ines Aru vastu pidanud Eino Baskini Vanalinnastuudios.

«Eriti tore oli aeg, kui Vanalinnastuudio asus Raekoja platsil. Tõstetud lava oli 4 x 4 meetrit ja saalis oli kas väga palav või väga külm. Aga meil oli selline ühtne trupp, ajasime ühte asja ja Baskin oli meiega nagu võrdne võrdsetega. Aga kui me Sakalasse kolisime, hakkas tekkima mingi võõrastus, see süvenes ja süvenes. Ning ühel hetkel tundsin, et aeg on minema minna.»

Nii traagiline, et mõjub koomilisena

«Ma ei ole nüüd vabakutselise, vaid pensionäri staatuses,» naerab Ines Aru ja lisab, et niikaua kui on tööd, on hinges ikka hea tunne.

Poolteist aastat tagasi elas näitlejanna läbi raske katsumuse: ta haigestus puukentsefaliiti. «Eks teised tea, kas ma olen nüüd natuke napakas või mitte,» puksub ta oma lummavat naeru.

Siis korraga teatab, et on juba piisavalt lobisenud ja et ehk aitab juba ning justkui selle kinnituseks tsiteerib Betti Alverit:

Üht lootust ma vajan

Olen alati vajand

Et iial ei algaks julm lobisev sajand.

Luule on Inese suur armastus. Kord on ta Rakveres isegi ühe luulekava lavale toonud.

Üleüldse näikse näitlejal olevat komme igas asjas vastu toriseda. Ja pärast leidlikkust igat eitust põhjendada. Võta kinni, palju selles on tõtt, palju näitlejale omast edevust, kui ta ütleb: «Ei, ma pole hea vanaema, ma vihkan söögitegemist, minu käes ei lähe kasvama ükski taim.» Viivu pärast ütleb siiski: lapselapsed on toredad, sest suur vastutus lasub ennekõike vanematel ja vanaemale jääb armastus. «Kui enda lapsed olid veel väikesed, oli kogu aeg hirm nii suur, et ei saanudki aru, et neid armastasid. Tundsid kogu aeg meeletut hirmu ja vastutustunde raskust, kuidas sa ennast töö ja laste vahel suudad ära jagada.»

Söögitegemise juures jääb ta siiski endale kindlaks. «Teen kogu aeg vihaga süüa. Kui sa pead seda kogu aeg tegema, siis kaob ju loominguline protsess ära. Õnneks on nüüd mu mees hakanud süüa valmistama ja teeb seda väga hästi.»

New Yorgi pilvelõhkujad jätavad külmaks

Kõige rohkem meeldib Ines Arule lugeda. Eriti luulet. Mari Vallisoo on ta lemmikkirjanik-luuletaja. Prosaistidest peab lugu Sigrid Undsetist. «Teismelisena olid mul juba kõik Nobeli preemia laureaatide romaanid läbi loetud. Ega ma paljudest asjadest aru saanudki, aga nad andsid mulle niisuguse unistuse ja sealt ka Norra ihalus.»

Eelmisel aastal täitus Ines Aru üks suuremaid unistusi, reis Norrasse. «Inimesed ja loodus on seal võrratud ja mis oluline, et seal pole peaaegu üldse pilvelõhkujaid. Vastupidiselt näiteks New Yorgile, mis minu meelest on lihtsalt kloaak. Ei saa aru, miks üldse selline linn siin maamunal on,» imestab näitlejanna, lisades kohe, et samas on Ameerika üks ilmlõpmata kaunis maa.

Ines Inesest

Ines Aru lavapartner Eda-Ines Etti Supiteatri etenduses «Ines ja Ines»:

«Ines Aru on ennekõike väga kihvt inimene ja juba sellepärast on temaga hea koos töötada. Samas on ta näitlejana ääretult professionaalne, juba oma olekuga laval toetab ta mind. Tänu temale on mul ka kindlam selles lavastuse kaasa lüüa, sest tema kui proff veab alati välja.

Naljakas on see, et me mõlemad oleme parajad pabistajad. Esietendusel olime ikka närvis ja kui pärast lavalt maha tulime, hoidsime mõlemad peast kinni. Nii et meil pole üksnes sarnased nimed, vaid oleme ka mõlemad piisavalt suured pabistajad.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee