Elu

Heli Vahing: «Aare tahtis elada. Minu pärast!» 

Kirsti Vainküla, 6. veebruar 2004, 00:00
 
«Läksin ära. Tulen homme...» Nende sõnadega algab luuletus, mille näitleja Aare Laanemets on väikeses käekirjas kirjutanud kolletanud paberilehele. 28 rida pühendas ta oma viimasele armastatule Heli Vahingule.

Paberi servas on Aare Laanemets põiki kirjutanud veel viis rida: «Väike märkus! Tarbimiseks ainult Sinule! Lugeda mõttes, keskmise soravusega. Kusjuures tuleks vältida halvaendelisi arusaamu. Kohtumiseni mu Arm.»

Heli Vahing, 48, loeb luuletust madalal häälel ja vaikselt. Heli istub hämaras ruumis, katkestab lugemise ja alustab jälle. Loeb luuletuse lõpuni ja veel ühe. Siis palub diktofoni kinni panna.

«Mälestustes ei saa nii täpne olla,» põhjendab naine, kes tuli Aare Laanemetsa ellu mehe viimases vaatuses – poolteist aastat enne näitleja ootamatut lahkumist. Heli lappab fotosid ja läheb ajas tagasi.

Armastus esimesest silmapilgust

Helil on pakkide viisi fotosid: Aare grillimas, Aare maakodus kännul istumas ja seltskonnaga õuepidu pidamas, Aare gloobusega, Aare sauna ees, mille ta Heli maakoju kõigest paari kuuga püsti pani. Ühel fotol teeb nägusid Heli poeg, kellele Aare isalikult male ja jalgrattasõidu selgeks õpetas.

«Ta oli kõigi isa ja õpetaja. Nagu koolipapa, õpetas kogu aeg,» naerab Heli ja teab, et seda ametit Aare oskas. Oli ju Aarel 25 aastat kestnud abielust kaks poega, kellest üks, Jukka, elab emaga Ameerikas, Gert valmistub kunstiõpinguteks. Ka Helil on kaks poega, vanem, Henrik Raave, on tuntud kui ansambli Noorkuu esilaulja.

«Meil käis kõik hirmus ruttu. Nägime ja kohe jäime kokku,» räägib Heli Aarega kohtumisest. Aare armus Helisse esimesel silmapilgul ega lasknud naist enam silmist.

«Meie suhe oli nagu romantiline kohtumine. Kogu aeg oli üks meist ratastel, meie vahel oli palju ootust, selline tunne, et ei suuda üldse teineteisest lahus olla,» mäletab Heli. Töö tõttu tuli paaril palju lahus olla – viimasel ajal töötas Aare juba Eesti Draamateatris, kuid töid oli pooleli ka Endlas. Heli elas aga hoopis Tartus. Kui Aare pärast tööpäeva lõppu Heli juurde sõitis, oli tal kaasas kõigest paar asja. Mammonast Aare ei pidanud ja ütles ikka: «Lahkun siitilmast sama vaesena kui siiailma tulin.»

Aimas halba?

Kõige enam kartis Heli, et äkki nad ei sobi Aarega? Äkki on mõlemal liiga kindlad põhimõtted? Äkki teevad teineteisele liiga? «Kui ikka kaks keskealist inimest saavad kokku, siis on teatud ohud. Aare tundis samamoodi ja mõtles minust, et mis sealt tulema hakkab? Pärast ütles, et polegi kõige hullem,» naerab Heli, keda pole kunagi huvitanud kuulujutud, mis räägivad Aarest kui keerulisest isiksusest. «Mina neid jutte ei teadnud. See on sõnakõlks. Ta oli lihtsalt elav ja särav inimene,» vaidleb Heli ütlejatele vastu. Vastasel juhul poleks ta lasknud Aarel kihlasõrmust sõrme panna ega öelnuks jaa-sõna abieluettepanekule.

«Ise ta seda abielu-juttu alustas. Tema puhul olid need kaks eraldi sõna,» täpsustab Heli. Paraku ei jõudnud Heli ja Aare koos pealinna kolida. Selle sammu tegi Heli pärast Aare surma. Kolis pojaga Kadriorgu.

Kas Aare kiirustas suhtega, sest tundis lõppu ette ja teadis, et aega on vähe jäänud? Sest miks muidu ta pani luuletuse juurde lause: «Kusjuures tuleks vältida halvaendelisi arusaamu.» Heli ei oska vastata, kuid teab, et surmast rääkis mees palju. Oli ka põhjus – esimest korda tabas Aaret insult 35aastaselt. See tõsine terviserike pani pitseri Aare ülejäänud elule: Aare oli surmaks valmis. «Ma tahan elada, sinu pärast,» oli Aare Helile öelnud.

Heli võtab lehe ja loeb sealt luuletuse. Aare on sõnadega mänginud ja nii saab «kuutõbisest» hoopis Helitõbine. «Sul andestan. Peaaegu juba tänan, et oled olemas ja minu kõrval täna,» on Aare Helile mõeldes sõnad riimi pannud.

«Aare vaimustus kõigest. Ja mina ükskord küsisin temalt: «Mis siis on, kui mul aasta pärast hakkab sinuga igav?» Aare mõtles natuke ja ütles: ei hakka.» Heli uskus seda. Elu Aare kõrval oli lõbus ja kiire.

Üks kord Toots, alati Toots

«Aare elas nüüd ja praegu. Mitte et ta elas üks päev korraga, ei, kuid ta oskas elada. Temale oli iga päev pidu. Lõbus pidi olema. Ta ütles ikka: kui elada, siis elada, kui surra, siis surra,» vahendab Heli ühte Aare elukreedot.

Kui Aare oli minoorsemas meeleolus, ütles ta hoopis teistmoodi: «Oo, saja aasta pärast me ei ole ainult surnud, vaid ka unustatud.» Sellele ütlemisele järgnes vastuvaidlemist mitte salliv peanoogutus. Ja naer.

Heli teab, et tegelikult uskus Aare, et liialdas. Mustvalge film Paunvere koolielust oli teinud oma töö, sellega oli Aare Laanemets Eesti rahva teadvusesesse söövitatud just Tootsina.

Aare Laanemets elaski teadmisega, et ta on Toots ning püüdis sellega leppida. Sest nagu ta rääkis, mine sa lavale kas Hamleti või kellena tahes, nii kui eesriie lahti läheb, kostub igast saali nurgast sosin: näe, Toots tuli!

Tammepuust risti all

«Viimasel ajal oli ta mõnikord väsinud. Ja siis ütles ikka – must pole muud kui rauad alt ja rebastele!» mäletab Heli väsinud mehe sõnu. Aga peaaegu alati järgnes naer.

Heli püüab Aare naeru järele teha: võtab rinna õhku täis ja siis valjult silphaaval haa-haa-haa-haa-haa. «Täpselt nii naeris. Kui nakatav see oli,» kõlab Aare naer Heli kõrvus siiani.

Täna läheb Heli 46aastaselt siitilmast lahkunud mehe hauale Kullamaale. See oli koht, mille Aare viimseks puhkepaigaks välja valis. Täna seisab näitleja peatsis tammepuurist, millelt hiljuti pudenes üks aastanumber.

Endla mälestab Aare Laanemetsa etendusega

Aare Laanemets lõpetas Tallinna Spordiinternaatkooli. Näitlejaks sai lavakunstikateedri 7. ehk Voldemar Panso viimases juhendatud lennus. Pärast kooli töötas Laanemets Eesti Draamateatris. 1983. aastal läks ta Pärnu Endla teatrisse, mängis seal üle 40 rolli ja lavastas 11 etendust. Viimaseks töökohaks jäi Eesti Draamateater. Tema parimad näitlejatööd olid sel ajal nimiosa «Gösta Berlingi saagas», Indreku rollid etenduses «Täieline Eesti Vabariik» ja lavastuses «Armastuse võimalikkusest Vargamäel». Tema viimane lavastajatöö, koguperemuusikal «Salaaed», pälvis 2000. aastal teatriliidu parima lastelavastuse preemia.

Rahvas tundis Laanemetsa eelkõige tänu Joosep Tootsi filmirollile «Kevades», «Suves» ja «Sügises». Laanemets on Pärnu kooliteatri asutaja.

Aare Laanemets suri 28. oktoobril 2000. Pärnu teater Endla mälestab Aare Laanemetsa täna õhtul Endlas mängitava Charles Dickensi etendusega «Kilk koldel».

Hetk contra igavik

Täna oleks sul viiskümmend tiiru täis saanud...

Sügisel 2000 muutsid jääjatele ehmatuseks jõuvälja. «Mis küll teha, kui on keha?» küsib Albert Trapee˛. Olijatele jäid vaid põgusad viivud, kuhu aja kulgedes lisandub värvi ja tähendusi.

Mängufilmi «Sügis» vilu võttepäev Palamusel. Amme jõe ihul oli kananahk. Arvo Kruusement andis näitlejad vabaks, lõunapaus. Sel päeval keegi enam ei lavastanud. Või siiski?

Ammu inimtühjaks jäänud võtteplatsil kadreerisin su ühtäkki jõekäärus. Mediteerimas. Selle koha peal, kus saksapoiste parv põhja vajus. Otse koolimaja taga. Ja siis algas tagurpidi Haydn. Kiriku poolt ilmus Riina, pisut hiljem ei tea kust Margus, üle silla nagistas end süüteopaigale Ain... Siis tippis vihm aina tihkemalt ja edasine polnud eriti fookuses. Üks siluett võttis igatahes veel koha sisse. Sedapuhku ilma kandleta. Aga imelikku muusikat kostus küll. Pigem ülevat kui härdameelset. Nii te seal siis äraseletatult ja üheskoos vaikisite, oligi mitteverbaalne seisund. Ainult sina, Aare, mitte ei lahkunud, vaid saabusid esimesena.

Ära kõnni müts peas üle lava!

Üks 1980ndate aastate talv Pärnus. Üks sinu ellukutsutud ja igati lojaalne kunstnik avas valgustatud lavakastis oma esmalavastuse kujundusprintsiipe. Otsisin kottpimedast saalist su pilku.

«Noh?!»

«Ära kunagi enam kõnni müts peas üle lava!»

Veel üürike paus, mille katkestas sinu tekitatud mehaaniliste võngete kogum. Seda võis ka naeruks pidada.

Alles hiljem sain sotti, kui varjunditerohkelt hinnanguline võis su naer olla. Kiidan sind selle lause ja naeru eest! Ma pole kunagi hiljem olnud ega näinud ka sinu näitlejaid «mütsiga» laval. See on sinu pärandus meile!

Lase sisse, tahan rääkida!

Reiu 1999. Valmistasime Raivo Trassiga ette suvist vägitükki. Ilma mõttes vastuoluline kevad. Õunapuud olid lausõites, kui taevaluugid andsid ootamatu boonusena vaksajagu lund. Päike sulatas, öösel külmetas. Lumi võttis peale jääkooriku, sellise salakavalalt vaheda, mis ekslevatel ulukitel säärekondid veritsema võtab. Käib ka inimloom ilmast hoolimata oma õigeid või vääraid radu ja purustab kuuldavalt iga raske sammuga seda habrast idülli. Virgusin, sest astuja oli jõudnud ukse taha. Ukseavas seisid sina. See pilt oli täiuslik metafüüsikaline pitoresk. Ainult Magritte oleks võinud seda kujutada: pikad violetsed varjud helkivhõbedasel jääkirmel, õites õunapuud, taamal mustjas triip sakilist ugri-mugri metsa. Taevas, viilkatusega rootsipunase õuemajakese kohal, vilkuvate tähtede vahel lõõskamas täiskuu. Kõige krooniks bordoopunane veinipudel sinu kinnastamata käes. Kole-ilus!

«Lase sisse, tahan rääkida.»

Vaikselt lausutu ajal tekitas hingeaur hetkelise tüllist vaheriide, raamiks siniseks võõbatud uksepiit. Tundsin sind juba üle kümne aasta. See oli murtud mees. Nõks oli läbi käinud. Ja päris sirgeks sa enam end ei ajanudki...

Jutukas sa polnud, ainult niipalju, et sulle oli väga lähedalt hinge sülitatud. Tagamaid lahkasime hiljem. Rääkisime perest, naistest ja spordist. Mõnda juttu olin ma mitu korda kuulnud. Sinu puhul see ei häirinud, sest mida aasta edasi, seda kiiremini sa TSIKi (Tallinna Spordiinternaatkool) ajal jooksid.

Rääkisime palju teie aristokraatlikust lavakalennust. Need jutud olid sul alati erilised ja kordumatud. Pedajas, Volk ja Caruso, aga eriti Peterson – läbi nende nii või teisiti... Jutuks tulid, aga mitte eriti innukalt ka varalahkunud.

Veel rääkisime Tootsiks olemisest. Uhke ja kriitiline olid sa lasteteatri kasvandike üle. Vestlesime teatrist ja filmist, sekka aasimised olemise ja vaimse vastuolu pinnalt. Mind liigutas väga sinu sügavalt intiimne kogemus ristsetest. Riituse haripunktil olevat sa turvaliselt altari taha varjunud... See seik pani sind tihti juurdlema – olid sa siis pühitsetud või mitte, oli sul siis kaitseingel või ei olnud.

See kaunis allegooriline lugu väärinuks kindlasti mõnd filmikunsti väikevormi. Ehk keegi avastab kunagi selle, sest kirjatähte sa juhtunu panid.

Sul on ka pärast lahkumist midagi öelda

Venelaste filmitud «Aarete saar» istus sul sügaval sees. Üks tark inimene ütles hiljuti, et tema jaoks oledki sa pigem sealt pärit. Aga tema on Hannes Varblane.

Kui Baari-Malle vigurivett valas, olid sa parem niitja kui Tolstoi ja Liivimaa parim rallimees ja... Aga lõputult, ilma kaardilugejata enese eest minema ei kihuta. Ehk korraks aitaski, kui kitarri võtsid ja end leemendama laulsid. See tuli siiralt, aga kippus korduma. Nagu ka sinu enim räägitud, jätkuvalt vägeva sõnumiga anekdoot: Sõitnud Lipso ja Alumäe Moskva–Tallinna rongis.

«Kuule, Jaak. Teed kõvasti trenni, aga korvi alt viskad ikka mööda. Publik mulle küll ei andestaks, kui ma valesti mängin.»

«No proovi mängida, kui sul kaks meest viiuli küljes ripuvad!»

Varsti on jälle õitsemise aeg, mahlad panevad elu liikuma. Ka seal, Kullamaa kalmistu kandis. Oleks ju vahva, kui mõni õpetaja teetolmuses ekskursioonibussis ütleks oma väänikule 6b-st: «Kuule, Toots, tule ma näitan. Siin puhkab Aare Laanemets.»

Õigel mehel on ka pärast surma meile veel midagi öelda.

Sind mälestades, sõprade ja semude nimel Toomas Hõrak

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee