Eesti uudised

«Saime kuude viisi vett ja vilet!» 

Allar Viivik, 27. jaanuar 2004 00:00
TEENIDA OLI RASKE, KUID KA HUVITAV: Eestlasi Kremlis austati. «Sinist tatraputru ei antud, toidud olid rammusad. Relvapalatis olid kuude pikkused sabad, kuid meie saime alati ette,» räägib Tavo Tiismaa ja näitab, kui kõrgele pidi marssides jalg tõusma. Pärast 1987. aastat teenis Kremli polgus veel vähemalt kümmekond Eestimaa meest.Foto: Kalev Lilleorg
80 aastat tagasi maeti Lenini muumia Moskvas mausoleumi, mille ukse ees oli aastaid tähtsaim vahipost. Nõukogude julgeolek usaldas alles 1985. aastal kolm esimest eestlast Kremli polku teenima saata.

«Ma ise ka imestan, et eesti poisse polnud varem Kremli polgus teeninud,» tunnistab üks kolmest esimesest Tavo Tiismaa. «Võib-olla Baltikumi rahvast ei usaldatud.» Kremli valve allus aastakümneid julgeolekukomiteele. Ometi otsustati 1985. aasta kevadel Nõukogude Liidu eliitpolku kutsuda esimesed eestlased. Aprillis saadeti mitukümmend 18aastast sõdurit meditsiiniuuringutele, neid mõõdeti ja kaaluti eriti hoolikalt. «Me täitsime isegi IQd,» räägib Sisu Autos töötav Tiismaa. Pikkamööda hakkas levima kumu, et valitakse mehi Kremli polku. Alguses jäi neid sõelale 24, pärast tosin ning lõpuks kolm: lisaks kehralasele veel pärnakas Argo Olvik ning tallinlane Igor Tkatšuk.

Kõigepealt said eestlased mitu kuud vett ja vilet. «Aina rividrill,» kirjeldab Tiismaa. «See kadalipp pidi näitama, kes pääseb lõpuks Kremli polgu 1. roodu, mis valvaski Lenini mausoleumi.

«Vahtisin ainiti kella...»

Eestlased olid sitked. Nad marssisid, said preisi tampi, õpetusi, kuidas painutada käsi ning tõsta sirgeid jalgu poole meetri kõrgusele. Viimase lihvi said tulevased tunnimehed Kremlis, vana Arsenali sisehoovis. Sinna ehitatud mausoleumi ukseava koopia ees drilliti tundide kaupa vahetust. «Aga ma närveerisin, kui pidin 1985. aasta novembris lõpuks Spasski tornist mitusada meetrit mausoleumini sammuma,» tunnistab Tiismaa. Kõigepealt kartis ta, et vahtkond jääb hiljaks. «Saatjaks olnud seersant oli küll vana olija, kuid ikkagi vahtisin ainiti suurt kella.» Paar minutit enne täistundi kamandas saatja tunnimehed liikuma. Alguses tavalise, kuid paarkümmend meetri hiljem juba preisi taktsammul. Õnneks ei jäänud Tiismaa toona ega hiljem mitte kunagi valvesse hiljaks. Tavaliselt saabuti neli-viis sekundit varemgi. «Ootasime, kuni Spasski tornikella täistunni mäng lõppes. Siis esimene löök ja kiire vahetus,» kirjeldab ta ligi 20 aastat tagasi toimunut.

Alati ei läinud marssimine ladusalt. Paar korda juhtus eestlase kaaslastega, et üks või teine kippus libedal kõnniteel müüri ääres libastuma. «Mõni mees käis ikka selili ka. Jooksis siis kaaslastele järele ja tampis oma marssi edasi,» muigab Tiismaa.

Eestlased nägid Rusti

Kõige hullem oli seismine mausoleumi välisukse kõrval igasugu ilmaga tund aega jutti. Vahipostil number 1. ei tohtinud liikuda käsi, jalg ega ükski näolihas. «Päris kivikujud me ikka ka polnud,» räägib Tiismaa, lisades, et silmi võis liigutada – jälgima pidi just Punast väljakut.

Tunnise valvamise vahel oli vähemalt 40minutiline puhkeaeg Kremli kasarmus, kus sai kangeksjäänud keha liigutada. «Ja pealegi üle nelja korra ööpäevas ei pidanud me ka ikka postil seisma,» ütleb Tiismaa.

Ränga pakasega määrisid tunnimehed näo ja kõrvad külma vastu hanerasvaga kokku. Öine vahetus kärbiti pooletunniseks. Kui tervis alt vedas, oli sõnatu kokkulepe. Piisas õlal oleva karabiini luku lõgistamisest, et mausoleumis vahtipidav ohvitser välja tuleks ning hädas-olija uue mehega asendaks.

Mai lõpupäevadel 1987 juhtusid mehed nägema toona uskumatuna tundunud Matthias Rusti lendu. «Olin just mausoleumi taga, kui jube põrin hakkas,» meenutab Tiismaa. «Nägin kaugelt, kuidas sakslane oma väikelennukit Moskva jõe poole tüüris.» Õhtul nägi Tiismaa – miilitsate poolt ümberpiiratud lennukit. Rust istus juba arestimajas.

Lenini mausoleum Moskvas

Nõukogude riigijuhi Lenini matusepäevaks 27. jaanuariks 1924 ehitati Punasele väljakule ajutine puust mausoleum, mille peasaalis on sarkofaag Lenini palsameeritud põrmuga. Kivist ja graniidist mausoleum valmis 1930. aastal akadeemik A. Štšussevi projekti järgi.

Ehituse peaukse ees oli kuni 1990. aastateni Nõukogude Liidu vahipost nr. 1, mis hiljem viidi president Boriss Jeltsini käsul üle Tundmatu Sõduri hauale. Aastatel 1953–1961 oli mausoleumis ka Jossif Stalini põrm.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee