Elu

Tõnu Raadiku lood sünnivad autorooli taga 

Jaanus Kulli, 20. jaanuar 2004, 00:00
MUUSIK JA MÄNEDˇER: Tõnu Raadik tunneb end ühtviisi hästi viiuli ja klaveriga, autoroolis ning oma plaatide müügimehe rollis. Ann Tenno
«Sõidame Anniga palju autoga ringi. Tema pildistab oma ajakirja jaoks aedasid ja mina keeran rooli. Milline kaif on autoga sõitmine! Annab nii impulsse kui ka genereerib ideid. Ja siis asun kirjutama. On vaid mure, et jõuaks kõik ideed paberile panna,» räägib vabakutseline muusik Tõnu Raadik. «See ongi vabakutselise magus vabadus, töö ja puhkus läbisegi.»

Koos fotograafist ja kirjastajast abikaasa Ann Tennoga on Tõnu Raadik sõitnud läbi peaaegu kogu Euroopa. Rendiautoga pool Jaapanit. Ikka selleks, et Ann saaks ajakirja Aed jaoks pilte teha ja Tõnu rooli taga uusi ideid genereerida.

Äsja ilmus Raadikult järjekordne heliplaat «Mereloomad» alapealkirjaga «Laule väikestele ja suurtele». Sõnad kirjutas Henno Käo ja lugude algideed sündisid samuti reisil.

Vabaduse magusat paitust ei tunneta Tõnu ainult autoroolis kihutades. Ta naudib vabakutselise elu täiel rinnal ka muusikuna. «Arvan, et ma ei lähe kunagi riigitööle tagasi,» raiub ta. Kümne aasta eest pani Raadik enda järel kinni Linnateatri ukse, kus alustas pärast lavakunstikooli lõpetamist näitlejana ning lõpetas muusikaala juhatajana. Nende kahe ameti vahele Linnateatris jäi veel kuus aastat Nukuteatrit.

«Vabakutselisena pead sa ennast kogu aeg liigutama, aga mulle see sobib, mulle meeldib kogu aeg midagi teha. Töötan nüüd palju intensiivsemalt kui eales varem teatris. Ainult et nüüd saan tööaega ise valida.»

Muusale ei saa loota

Tõnu ütleb, et muusika peale mõtleb ta kogu aeg, mis muidugi ei tähenda, et ta järjepanu, pliiats käes ja noodivihik ees, paberile konkse veaks. Samuti ei jää ta lootma hommikul silmi avades ja lakke vahtides muusa puudutusele. «Ei saa oodata, millal inspiratsioon sind tabab. Selleks, et muusa peale tuleks, tuleb ikka kõvasti tööd teha.»

Iga jumala päev tuletab Tõnu meelde õpetaja Jaan Räätsa sõnu, et kirjutada tuleb järjekindlalt. «Ka klaveril pead enne tükk aega mängima, et head ideed hakkaksid kooruma. Vastasel korral sünnivad väga magedad ideed. Mootor peab kogu aeg soe olema.»

Sama reegel kehtib ka viiulimängus. Iga päev harjutab Tõnu viiulil etüüde ja heliredeleid. Nagu üks korralik koolipoiss ükskordühte. «Teisiti ei saa. Võimed kas arenevad või kärbuvad. Ei saa nii, et kuus kuud ma viiulit ei puutu ja siis korraga mängin briljantselt.»

Viiul oligi Tõnu esimene pill, mille ta kätte võttis. Seitsmeaastaselt. «Lootusetult hilja,» ütleb ta. «Vähemalt aasta varem oleks pidanud hakkama õppima.» Ja tunnistab, et esiotsa ei tundnud ta sellest mingit rõõmu. Kõige värvikam mälestus on hetkest, kui poisid vastu seina vutti tagusid ja tema oma pikki noote saagis. Sest esimestel aastatel tekitas ta pillil vaid kääksatusi. «Kui klaveril lööd klahvi alla, tähendab see konkreetset heli. Aga viiulil pole midagi, vaid üks ebameeldiv kääks. Alles kolmandal-neljandal aastal läks heli ilusaks, vibraato tuli sisse,» mäletab Tõnu.

Ent visadus viis sihile. «Eks see viiulimäng oligi, mille pärast ma lavakasse sisse sain,» naerab Tõnu oma nakatavat naeru. «Merle Karusoole see meeldis. Hiljem keegi rääkis, et kui me koos Tarmo Urbiga kahekesi laval olime, istunud kursuse vastuvõtja Karusoo esimeses reas, pööranud siis ennast ümber ja sosistanud selja taha, et näete, milline bänd mulle tuleb!»

Teist korda lavakasse

Nüüd tunnistab Raadik, et ega näitlemine talle nii väga istunudki. «Ma ei teadnud ju sinna Toompeale minnes sellest koolist mitte tuhkagi. Aga loomulikult olen tänulik, et ma seal käisin ja et nad seal mind hoidsid. Kui vaatan kõrvalt Matveret, Vaarikut või Karki, ei ole mul seal midagi rääkida. Näitlejale peab ikka meeldima laval olla, talle peab meeldima elada seda teist elu, lavaelu. Aga kui ma seal kogu aeg ennast ebamugavalt tunnen, siis... Tollal ma muidugi seda ei tundnud. See on tagantjärele tarkus. Aga nüüd saan aru, et muusikat kirjutades tunnen ennast jäägitult paremini.»

Sestap astus Tõnu konservatooriumisse veel teistki korda. Et õppida Jaan Räätsa juures kompositsiooni. «Alles siis hakkasin mõtlema, et mis on mul teatrilavale näitlema asja. Muidugi, seal on kõik väga tore! Õhkkond ja kogu see maailm. Sellel kõigel on väga suur võlu. Aga muusika on siiski minu pärusmaa.»

Samas pole teater Tõnu jaoks kuskile kadunud, ta on kirjutanud muusikat paljudele lavastustele. «Nii olen ma teatrile palju tarvilikum kui laval olles. Nii et lavale tagasi ei kisu mind mitte ükski asi.»

Ise loob, ise müüb

Kuigi viimasel ajal on Tõnu ka teatri tellimustöödest praktiliselt loobunud. «Vargamäe tõde ja õigus» Estonias ning «Tasuja» Endlas ongi praeguseks jäänud tema viimasteks tellimusteks. «Mida aeg edasi, seda vähem tahan tellimuse peale kirjutada. Tahan teha oma asju, seal sõltub kõik otsast lõpuni minust.»

Need omad asjad on ennekõike autoriplaadid, mida tänaseks päevaks on kokku kogunenud viis. «Plaatidega on veel see hea asi, et vastupidiselt teatrietendustele ei kao nad kuskile,» ütleb Tõnu.

Juba on Tõnul valmis ka järgmise plaadi materjal. «Vaja on ainult pillid sisse mängida ja sisse laulda.» Plaadil nime veel ei ole. «See on ka alati üks igavene häda,» naerab Tõnu Raadik järjekordselt oma nakatavat naeru.

Tõnu Raadiku autoriplaadid:

«Puhh», 1997

«Lumevarjude vahel», 1999, täiendatud ja parandatud 2003

«Pööripäev», 2000

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee