Eesti uudised

«Unenägudes on mul silmad ja ma näen kõike!» 

Krista Taim, 15. jaanuar 2004 00:00
ON LOOTUST: «Nataša on kogu maailm, minu silmad ja käed. Kui saaksin nägemise tagasi, võiksin ise enda eest hoolitseda,» unistab Arne Lokk. Venemaa meditsiiniprofessor Ernst Muldašev andis lootust, et temast võib taas nägija saada.Foto: Kalev Lilleorg
«Praegu olen täiesti abitu ja Nataša on kogu minu maailm – minu silmad ja käed. Aga usun, et hakkan taas nägema, et mulle pannakse käed külge, ja et lähen päästeametisse tagasi,» loodab kaheksa aastat pimedana elanud eridemineerija Arne Lokk.

Venemaal tehtud silmalõikus annab Arne Lokile lootust uuesti maailma näha. «Tahaksin jälle kõike näha. Näiteks päikest! Inimene mõistab paljutki alles siis, kui kaotab midagi... Aga unenägudes olen ma silmadega ja näen kõike,» ütleb ta.

Kaheksa aastat pimedust pole kustutanud mälupilte. Arne Lokk mäletab, milline on päikesetõus ja -loojang. Ja Nataša, kes viimased neli aastat on olnud talle maailma vahendajaks.

«Olen teda näinud. Siis oli ta aga veel väike tüdruk ja elas I˛evskis, kus elas ka minu emapoolne vanaema. See oli 15 aastat tagasi, kui teda oma silmaga nägin,» meenutab Lokk heldimusega.

1997. aastal kohtusid nad uuesti. Arne Lokk, kel oli seljataga operatsioon Moskvas, sõitis vanaemale külla, sai seal kokku ka Natašaga ja kutsus ta Eestisse külla. Aasta hiljem nad abiellusid. Sellepärast ongi nii, et Arne mäletab Natašat vaid pisikese plikana.

Üleöö imet ei sünni

Pommiplahvatuses pimedaks jäänud ja käed kaotanud Arne Lokile anti enne jõule Ufas ülevenemaalises silma- ja ilukirurgiakliinikus lootust, et ta võib nägemise tagasi saada. Operatsioon näitas, et elutähtsatest nägemisorganitest on midagi alles.

«Professor Ernst Muldašev andis lootust. Ta ütles, et hakkan sinuga tegelema,» on Arne Lokk õnnelik. Samas annab ta endale aru, et tee nägemiseni pole kerge. Ka ei luba professor, et pimedast üleöö nägija saab.

«See on pikk protsess ja võib võtta kaua aega. Ei ole nii, et hakkan varsti taas lugema. Alguses võib olla ainult valgus ja siis hakkan nägema kontuure. Aga seegi oleks suur asi. Praegu olen ju täiest abitu.

Mul on käeproteesid, kuid neid ma kasutada ei saa. Nad pole tundlikud ja ma pillan kõik maha. Kui aga natukenegi näeksin, saaksin endaga paremini hakkama,» usub Lokk.

Esimest korda kohtus Lokk imearstiks tituleeritud professor Ernst Muldaševiga mullu septembris. Ta oli I˛evskis külas naise vanematel, kui sõbrad helistasid ja andsid talle professori telefoninumbri. Lokk sõitis koos äiaga 500 kilomeetrit I˛evskist Ufasse, kus arstiga uuringute ja operatsiooni ajad kokku lepiti. Detsembris tehtigi nii operatsioon kui ka uuring, mis näitas, et lootust on.

«Professor ütles, et tuleb opereerida ja vaadata, kas parema silmaga saab midagi teha. Õnneks on lihased alles jäänud ning silmmuna ja närv alles,» rõõmustab Lokk. «Kõik, mida professor leida tahtis, oli õnneks olemas,» lisab ta ja räägib naisest, keda professor on aidanud.

Rahaliselt toetasid operatsiooni sõbrad ja Eesti päästeamet. Häid sõnu ütleb Lokk ka saatkonnatöötajate kohta, kes aitasid teda Moskva lennujaamas ümberistumistel.

Nüüd ootab Arne Lokk kevadet, et uuesti professoriga ühendust võtta ja järgmiseks operatsiooniks valmistuma hakata. «Kogun praegu raha, ja mitte ükski summa pole liiga suur, et saada taas nägijaks,» ütleb ta. Samas ei oska Lokk vajaminevat summat nimetada, sest seda ei teadvat arstidki. Kõik sõltub sellest, kui palju on vaja lõigata ja kuidas operatsioonid õnnestuvad. «On räägitud 30 000 – 50 000 dollarist.»

Palju võimatuid asju

Arne Lokk on täis elutahet ja käis isegi langevarjuga hüppamas. Seda küll koos sõbraga, kes ütles, kui kaugel maa on. Kolm aastat tagasi proovis ta sõprade abil ära ka tuukrivarustusega sukeldumise.

Samas tunnistab Lokk, et palju on väga lihtsaid asju, mis talle kättesaamatud või valmistavad suuri raskusi. «Proovisin jooksmas käia, aga ei saanud. Maa on nii konarlik. Kui inimene jookseb, siis ta vaatab ikka maha ega märkagi konarusi. Pimedana on aga raske. Kukkusin paar korda, ei tulnud midagi välja,» räägib ta.

Teine probleem on jõu- ja muud treeningusaalid. Naiste riietusruumi Arne minna ei saa, Natašal jälle ei sobi meeste riietusruumi temaga kaasa minna. «Isegi duši all ei saa ma ise hakkama. Mul pole ju käsi. Selliseid probleeme on palju, mida terved inimesed ei oska tähelegi panna. Näiteks kui käime teatris või kontserdil, tekib probleem nii lihtsa asjaga nagu tualett. Üksinda ma sinna ju minna ei saa,» nendib Lokk.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee