Elu

Anarhism ja haaknõelad 

Tõnis Erilaid, 27. detsember 2003, 00:00
ANARHIST JA PUNKAR: Tõnu Trubetsky valis ülikonna, mis klapiks vanalinna munakividega ja anarhismi mõistega. Kalev Lilleorg
Kui punkmuusik, luuletaja ja kirjanik Tõnu Trubetsky viis aastat tagasi Vikerkaare tellimusel anarhismi ajaloost lüheldase ülevaate kirjutas, siis ei osanud ta veel ette kujutada, et tänavu jõulude eel tuleb trükikojast tema kirjutatuna piiblipaksune rohkelt illustreeritud anarhismientsüklopeedia mis sisaldab ka Eesti punkmuusikaajaloo koos bändide loeteluga.

«Anarhistid. Anarhia agendid. Maailmarevolutsiooni prelüüd». See on teatmeteose alapealkiri. Trubetsky alustab aastast 1190, leides anarhistlikke suundumusi juba Robin Hoodis. Raamat lõpeb pikemate ülevaadetega Sex Pistolsist ja Eesti punklusest. XXI sajandi anarhistidega on vähem pistmist, mis on iseenesest ka mõistetav. «Anarhism on Euroopas laialt levinud ka tänapäeval. Selleks, et mõista, mis tähtis, mis mitte, läheks aga vaja mingit ajaloolist perspektiivi. Kirjutan küll ka läinud aastast, aga endale tundub, et viimaste aastate valik on juba juhuslikum. Vaja oleks tohutult rohkem tööd, et kõik praegused nähtused läbi analüüsida ja klassifitseerida. Antiglobalismgi on seotud anarhismiga, kuid ma ei ole suutnud end väga täpselt kurssi viia, mille vastu nad on,» räägib autor.

Raamatu on toimetanud Mart Laar. Tõsi, keelelist toimetamist pole ta ette võtnud. Nii on kitarr ikka g-tähega, nagu Trubetskyle meeldib kirjutada, ja intervjuud asendab interview.

«Läbi tuli lugeda hästi palju kirjandust. Ma ei tea täpselt, aga on tõenäoline, et mul on nüüd kodus Eesti suurim anarhismi puudutav raamatukogu,» tunnistab Trubetsky.

Eesti punkar anarhismi kandjana

Raamatu väärtuslikem osa on kahtlemata Eesti punkluse ülevaade.

Trubetsky tunnistab, et anarhistid ja punkarid olid Eestis üsna kattuvad.

«Kuid kõik anarhistid ei pruukinud muusikat teha, nad olid lihtsalt punkaritega samas seltskonnas. Tegelikult arvan, et ega ma ise pole põhimõttekindel anarhist, pigem inimene, kes uurib anarhismi. Samas: tegemist on ju heade põhimõtetega – antimilitarism, rassismivastasus, loomade kaitse näiteks –, selles mõttes olen ma anarhist. Kuid kõigega ma muidugi nõus ei ole, ma ei järgi kedagi pimesi. Anarhiaga aga puutusin minagi kokku läbi pungi.

Sõber Andrus Lomp tuli minu juurde, tal oli kaasas kollane LP «Never Mind The Bullocks» Sex Pistolsilt. Olin sel ajal glamrocki austaja – Sweet ja Slade näiteks –, minu jaoks Sex Pistols neist väga ei erinenud, tuntus samasugune. Siis sain tuttavaks mõne punkariga. Nad erinesid teistest selle poolest, et püüdsid kõiki asju ise seletada. Huvitav oli nendega rääkida. Sedasi, ma olin kuusteist, tutvusingi anarhismiga. See plaat mõjutas, need poisid, kellega tuttavaks sain, Soome telest nähtu.»

Anarhism levis kulutulena

«Anarhistlikku kirjandust polnud mina ega ilmselt teisedki kunagi näinud. Aga üks rääkis teisele, suuliselt kandis edasi. Tagantjärele imestan, kuidas see mõtteviis sedasi suurele hulgale inimestele pärale jõudis. Kirjandust nägin rohkem juba praeguse vabariigi ajal, kuigi Kropotkinit ja Bakuninit oli vene keeles mõnel määral saadaval ka nõukogude ajal.

Ma arvan, et Eesti anarhistid olid siis ja on täna suures osas primitiivsed. Nad ei ole tohutult kirjandust lugenud, arusaamad on tulnud suhtlemise kaudu. Algul oli muidugi pea-asi nõukogudeaegsetele väärnähtustele vastu seista.

Riho Nool või Richard Nool oli minu teada esimene punkar Eestis. Pakun välja, et aasta oli 1976 – samal ajal inglise pungi tekkimisega. Algul mõjutasid teda inglased, hiljem soomlased. Muide – ka sõna punkar tuli meile Soomest. Nool on Varstust pärit, aga tegelikult liikus hästi palju ringi. Ma ei usu, et ta seal Varstus üldse palju oli.

Nii see algas. Aga kaheksakümnendatel tekkis korraga väga palju punkbände. Kokku võis tippajal, 1982. aastal, Eestis olla tuhatkond punkarit. Tõsi, kõik nad ei teinud muusikat.»

Varblase kohviku filosoofiline sisu

«Vabaõhukohvik Vabaduse väljaku ja Harju tänava ristmiku kohal mäel oli see koht, kus koos käidi. Ilmselt oma hea asupaiga pärast, ja seal ei olnud ka šveitserit uksel, kes oleks seganud.

Kui seal kohtusid teiste linnade punkaritega, keda hästi ei tundnudki, siis selgus, et nad on ise omavahel välja mõelnud samad mõtted, mis meil siin Tallinnas olid. Üsna tavaline oli, et istuti koos ja vaieldi filosoofiliste küsimuste üle. KGB kartis, et järsku on meie vaidlustes ja lauludes mingi side fašismiga, aga seda polnud põrmugi. Punkarid olid ja on rassismi ning natside vastu. Neid ei maksa skinheadidega segi ajada. KGB ei saanud muidugi üldse asjale pihta. Nad kinnitasid, et punk propageerib seksi ja vägivalda. Nende eesmärk oli nagu nõukogude noort säästa läänest tulevast pahest ja nad katsusid pungist teha midagi sellist, millest jääks ainult väline. Et näiteks tagid ja natuke ka haaknõelu võib olla, soenguid ka, aga mingit läänest tulnud sisu, ideoloogiat, seda ei tohi. Kuid nad ei saanud tühjagi aru. Meie filosoofia koosnes tegelikult paljudest pisikestest seisukohtadest. Kõik olid vabaduse piiramise vastu – eeskätt seetõttu muidugi, et bändi tegemine oli poolpõrandaalune, kontserte keelati ära. Vabaduse piiramine oli ka tsensuur, et ei saa raamatuid kirjutada, näitust teha. Piirid olid kinni. Elatustaseme üle vestlusi polnud. Isegi nõukogude ajal olime sellise amerikaniseerunud tarbimismaania vastu, mis praegu lokkab.»

Mis on anarhismist Eestis saanud?

«Anarhiste on praegu kindlasti rohkem kui nõukogude ajal, aga samas on punk Eestis alla käinud. Nõukogude ajal oli punklooming originaalsem kui praegu, laulutekstid olid keskmiselt paremad. Praegu on palju lihtsalt jama, kuigi kohtab ka pärleid. Nõukogude ajal vaatasid punkarid rohkem lääne poole kui praegu. Teati, mis maailmas toimub, teati, mis on negatiivne (näiteks disko oli labasema poole peal), oldi rohkem avatud.

Kui palju aitab raamat kaasa pungi levikule ja õigetele arusaamadele?

«See raamat on kirjutatud huvist anarhismi vastu. Ausalt öeldes ei mõelnud ma kirjutades, kellele täpselt raamat sihitud on. Arvan, et see on lugemine kõigile ajaloohuvilistele inimestele. Kindlasti mitte ainult noortele.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee