Eesti uudised

Primadonna Lia Laats: «Nii hullu aastat pole mul varem olnud!» 

Kirsti Vainküla, 19. detsember 2003, 00:00
ÕNNELIK PAAR: Legendnäitlejal Lia Laatsil ja tema abikaasal Harry Karrol täitub suvel 40 aastat abiellumispäevast. Neil on ka ühine tütar. Tiina Kõrtsini
«Loen päevi, ja nii rasket aastat pole mul varem kunagi olnud,» ütleb teatriprimadonna Lia Laats. Ta sai jagu raskest haigusest, ent pidi mõni nädal tagasi matma poja. Ometi ei luba ta ennast haletseda, vaid püüab eluga edasi minna.

Lia Laatsi elukaaslane Harry Karro toob lauale kolm tassi tulist kanget kohvi ja täpilise tassi tomatimahlaga. Rohelises sametkleidis Lia Laats, must villane peleriin õlgadel, istub pehmes tugitoolis ja naudib mahla.

Piparkoogitaldriku kõrval põleb küünal, akna taga tuiskab lumi.

Lia ja Harry tögavad teineteist, vaidlevad ja täpsustavad. Naeravad ja kurvastavad koos. Ainult ühes on nad eri meelel: Harryle ei meeldi linnas – 13aastat mõisaelu sai otsa tänavu suvel, kui nad oma Külitse maha müüsid ja pealinna Õismäele kolisid.

«Temal oli seal piin, minul aga siin. Koeraga pean vähemalt kaks korda päevas väljas käima, suvel kolm korda. Koridoris on kaheksa koera ja kui nad kokku satuvad, läheb hirmsaks kisaks. Ta on ju metsas kasvanud koer,» ütleb Harry ja pakub dobermannile piparkooki. «Vahel käin alles kell kaksteist öösel temaga õues, siis on teisi koeri vähem.»

Kas Lia teile midagi ette ka heidab?

Harry: «Tema leiab, et mina tahan kõike kiiresti teha ning et ma liiga närviliselt räägin. See talle ei meeldi.»

«Mina olen rahulik inimene,» ütleb Lia Laats.

«Ütlen ikka: ra-hu, ra-hu. Tema aga tõuseb hommikul voodist ja räägib: sjsjsdhsidsljlksdjum. Mitte midagi ei saa aru. Mul peab olema ärkamiseks aega. Ja kui Harry tuleb, et ärka nüüd ruttu, ärka nüüd ruttu – lähen ma närvi.»

Harry: «Kui silmad lahti löön, kohe olen voodist väljas. Aga kui tema silmad lahti teeb, keerab teise külje. Alles poole tunni pärast saab üles. Olen teda 39 aastat kannatanud! (Lia ja Harry rõkkavad koos naerda ja Lia suskab: «Jaa, milline õnn sul on olnud minuga koos olla.»)

Mis kell siis päev hakkab?

Harry: «Mina olen varase tõusmisega. Tõusen pool kuus, oleneb, millal magama saab – vahel kell üks, mõnikord kell kaks. See on instituudi ajast jäänud, öösel pidi ju õppima.»

Lia: «Mina ärkan, vaatan kella ja mõtlen: kas on õhtu või hommik?»

Kui teie ärkate, on Harry juba väsinud?

Harry: «Absoluutselt. Vihastan vahel, teen hommikul siin kõik valmis ja...»

Lia torkab vahele: «Mina söön hommikul putru, kõik tehakse valmis.»

Harry: «Tema ärkab keset päeva, aga minul on juba lõunaaeg. Tont võtaks, sööd sa praegu hommikust või lõunat?»

Lia: «Kui ma lõpuks ärkan, viskab Harry end lõunauinakuks pikali...»

Peab ikka mingi nipp olema, et nii kaua koos olla ja ikka on huvitav?

Harry: «Võib-olla see teatrihuvi.»

Lia: «Meil on, millest rääkida. Iseloomud on nii, et... Mina olen rahulikum ega lähe närvi. Harry aga ärritub kiiresti ja põleb kui säraküünal. Aga seda asjakest, tegelikult, mille pärast närvi minna, polegi. Näiteks olime eelmisel nädalal kutsutud Anne Velli plaadiesitlusele. Läheme treppidest üles ja Harry hakkab õiendama: vaata ette, et sa ei kuku, et sa ei koperda. Muudkui räägib ja räägib, kuni oli hoopis ise käpakil. Siis oli küll lõbus ja ütlesin: «Paras!»»

Lia: «Ma räägin nüüd (Harry osatab: «Minust räägid või? Oi, oi, ära sa räägi»), meil oli kooseluaastapäev. Kaks aastat tagasi, või kolm. Mõtlesime, et teeme endale sõidu Stockholmi. Käisime seal vabaõhumuuseumis ja pidime minema tagasi sadamasse. Kui Harrylt küsisin, kas sa tead, kus see asub, ütles ta jah ja ära muretse.

Bussis aga ütles, et nüüd peame maha minema. Mingid suured majad, küsisime ja otsisime, kuid sadamaterminali ei kusagil. Aeg läheb ja teate, mis juhtus – hakkasin nutma ja olin närvis. Harry aga oli rahu ise. Mina kriiskan, et issand, raha pole ja taksot ei saa võtta. Tema ütleb rahulikult: «Ära nuta, ole rahulik, muidu rootslased vaatavad, et purjus soome eit.»

Seiklust ja nalja on jätkunud küll?

Harry: «Shakespeare ütles: elu on näitemäng. Teadlased ütlevad: selleks et elada õnnelikus abielus, on vaja kolme asja – seksuaalne sobivus, iseloomude sobivus ja ühised huvid. Kui mees kipub jalgpallistaadionile ja naine teatrisse, siis ei ole ühised huvid.»

Lia: «Alati peab teise ära kuulama, arvestama teise iseloomuga.»

Tülitsemisi on ikka olnud?

Lia: «Ei! Väikesi naginaid on küll, aga mitte midagi suurt.»

Harry: «Mina elasin kaheksa aastat ühe kaubandustöötajaga. Ta tõi mulle iga nädal uue ülikonna või mantli ning see ei olnud niisama – ma pidin seda näitama. Igal kord tuli minna restorani. Aga kurat, olen ma mõni mannekeen või? Ma parem elan vaesuses, kuid teen mis tahan.»

Lõppev aasta oli vist raskeim aasta?

Lia: «See on mulle kõige halvem aasta. Nii hullu pole varem olnudki!»

Harry: «Kui tema tervislikku seisundit arvestada, siis jah.»

Lia. «Ma ei suuda ikka veel uskuda, et minu poissi enam ei ole... Kui (Urmas) Ott helistas mulle ja mind saatesse kutsus, ütlesin alguses ära. Ei, ma ei saa, olen nii hajevil ega suuda mõtteid koguda. Urmas aga, ründav nagu ta on, ütles, et sa ei tohi ära ütelda, pead tulema. Hakkasin siis aru pidama. Harryga ja sõbrannaga, ja kõik ütlesid – mine!»

Harry: «Ütlesin, et mine, vaheldust on vaja. Võib ju mõelda, kurat, et olin taktitundetu, aga tegelikult peab inimese leinast välja tooma.»

Lia: «Ma ei kahetse, et läksin. Teine miljöö. Kõik see grimeerimine – see viib eemale igasugustest oma mõtetest. Aga üks inimene, ma kuulsin, oli mu sõbrannale öelnud, et mida see Laats sinna eputama läks. Et endal leinaaeg...»

Harry: «Siin on üks asi: näitleja on nagu tsirkusehobune – fanfaarid puhuvad ja trall hakkab pihta. Lial on samamoodi – südame pärast pidi ta teatrist ära tulema, aga näitleja tahab edasi olla. Ja nüüd sai ta jälle rahva ees olla.»

Lya: «Mul on nagu kuues meel. Miski rahustab mind. Ütleb, et sa pead end kokku võtma, sa pead edasi minema... Pead vastu panema.»

Millest lohutust leiate?

Lia: «Mõtlen, et jumal tänatud, et kirst oli kinni. Ta on minu ikka elavana. Nüüd alles hakkan aru saama, mis on juhtunud. Ja olen hakanud mõtlema: vanem poeg sõidab lennukiga, väimees laevaga, ja alles nüüd olen teiste pärast muretsema hakanud. Igale inimesele on oma aeg antud ja selle ta peab ära elama. Ja elu on selleks, et elada.»

Kas viimane kohtumine Madisega jäi eriliseks?

Lia: «Nädalapäevad enne tuli ta ja ütles, et viin teid oma koju Sakku. Et teeme sauna ja oleme koos.

Läksime ja jäime ööseks. Käis veel pühapäeval trummiproovis ja kui tagasi tuli, tegi mulle pai. Paitas mind, et noo, emake, kuidas ennast tunned? Ta ütles mulle tihtilugu, et oi, emake, kuidas ma sind armastan, kui väga ma armastan...»

Harry: «Kui linna tuli, astus ikka läbi. Madis oli 12aastane, kui meie Liaga koos elama hakkasime.

Madisele meeldis trummi lüüa. Mõlemad poisid tagusid kodus pulkadega patju. Ta mängis ju Fixi algusaastatel ka seal trummi.»

Lia: «Oi jumal! Ükskord tulime koju, kõik kohad sulgi täis. Ise olid nad ära läinud, aga sohvapadjad olid katki.

Madis oli rõõmsameelne poiss. Alati, kui helistas, siis ütles: «No, mis on proua, teeme ära», kui midagi just vaja oli.»

Harry: «Aga tütrega nägime vaeva.»

Lia: «Laps sündis, kuid minul ei läinud palavik alla. Kui vana-aastaõhtuks koju saime, tõusis üle 40 kraadi.

Kiirabi viis mind haiglasse ja imik jäi koju. Ma olin haiglas kuu aega.»

Ja Harry jäi imikuga koju?

Lia: «Poisid ka. Kõik tegelesid temaga. Mul miniad kiidavad tänaseni, et mehed oskavad beebidega käituda.

Aga mis ütles minu süda seal haiglas? Mismoodi nad selle väiksega kodus hakkama saavad?

Kuu aega uuriti ja puuriti mind, midagi ei selgunud. Olin nagu elav apteek – mis mulle kõik sisse topiti. Kirjutasin Harryle haiglast pika kirja, et saa lastega hakkama...

Elutahe oli tugev. Hiljem selgus, et platsentatükk oli sisse jäänud. Oli mürgitus – vanasti öeldi selle kohta, et suri nurgavoodis.»

Jõulud on uks ees. Kas see on teie jaoks oluline aeg?

Lia: «Oo, ma ootan jõule! Tunnen end jõuluajal lapsena.

Elasin Tallinnas Laulupeo tänavas, kirikusse mindi ikka saaniga ja koju tuldi samuti. See pilt on praegugi silme ees. Aknaid siis kardinatega ei kaetud ja kui koju sõitsime, vaatasid, et mõnes kodus põlesid kuusepuul juba küünlad.

Meil oli üks suur ja külm tuba, kus oli kuusk. Aga selle ukse hoidis ema kinni. Alles kui jõuluõhtusöök oli söödud, lükkas ta uksed lahti. Tunnetan praegugi, kuidas külm õhk hoovas mulle vastu, kuidas ma seisin tikksirgelt ja jõuluvana koputas uksele.»

Kes teie peres söögid tegi?

Lia: (kiiresti ja teatraalselt) «Mina! Harry, kes tegi söögid?»

Harry: (pikk paus) «Mina.»

Lia: «Ei noh, ma tahan nüüd, et sa kiidaksid mind!»

Harry: «Jaa, jaa – sina tegid. Muidugi sina.»

Lia: «Kas sa pole ikka veel mind tundma õppinud? «

Harry: «Kui sa olid vormis, tegid sa muidugi kõike.»

Lia: «Ma tegingi. Küpsetasin kõik koogid ja tordid. Praadisin ka. See oli minusse programmeeritud ja see kuulus jõulude juurde. Külma toitu tegin, pasteete. Aga nüüd enam ei jõua. Jõudu pole.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee