«Jumal saatis lapsed mind päästma!»

Tartus Tähtvere tänava ühes hallis majas elava 81aastase Veera päevad mööduvad voodis teki all palveid lugedes. Memm on peaaegu kurt ja pime, aga mõistus on tal naabrite kinnitusel siiski selge.

Tema päeva rõõmsaim hetk on see, kui naabrimees talle sooja suppi toob ja vahel ka pliidi alla tule teeb. «Noh, Veerake – kas sa pasteeti sõid? Piima jõid?» räägib naaber mutikesega nagu lapsega.

Kaks nädalat tagasi juhtus Veeraga aga midagi koletut. Tema korterisse tungis kaks võhivõõrast meest. Üks neist istus naise rinnale ja hakkas teda kägistama ning kilekotiga lämmatama. Miskipärast jäeti mõrvakatse aga pooleli – sama ootamatult, kui mehed tulid, nad ka kadusid.

Mõne aja pärast naasid viinast julgust kogunud mehed taas Veera juurde, kaasas juba ka jupp pakkimisnööri.

«Tundsin, kuidas nad mind nööriga kägistasid. Surusid mul hinge kinni...» meenutab memmeke. Naise päästjateks said tema eest hoolitsevate naabrite teismelised poeg ja tütar. Ema Irina saatis nad nimelt Veera pliidi alla tehtud tuld kontrollima.

Irina meenutab, et lapsed tormasid Veera juurest karjudes koju tagasi. «Tütar oli šokis. Poeg ütles, et nii kui ta ukse lahti lõi, oli keegi ukse taga põrandale pikali kukkunud. Ja üks võõras mees istunud Veera voodil.»

Irina jooksis seepeale ummisjalu naabrimemme juurde. «Veera köhis ja hingeldas... Ütles, et teda taheti tappa. Jooksin õue. Üks mees koperdas maja nurga juures. Ta oli täitsa täis,» jutustab vapper naine, kes kamandas umbjoobes tegelase enda juurde koju. «Küsisin, mida ta Veera juures tegi. Mees rääkis, et teda saatnud siia poolvend Peeter, kellele ta 2000 krooni võlgu on. Peeter öelnud, et kui ta naist piinab, siis on võlg tasa...»

«Õnneks saatis jumal lapsed mind päästma! Poleks neid tulnud, oleks mõni sekund veel ja mu sõit oleks olnud teise ilma,» nuuksatab Veera õudsele päevale mõeldes.

Veera haiglaravi ei vajanud, kuid kiirabi tegi talle rahustava süsti ja tohterdas siniseks löödud nina. «Kael valutab siiani ja pead ei saa pöörata. Käed ei taha ka enam sõna kuulata,» kurdab mammi. «Mul on kogu aeg hirm, et need mehed tulevad tagasi mind piinama. Hea naabrimees vahetas küll ukseluku ära ja pani ühe luku juurde, aga ikka kardan!»

42aastane kägistaja Dmitri andis politseis üles ka kaasosalise Raivo, 23. Mehed väitsid, et neid saatis memme kägistama Veera pojatütre Svetlana abikaasa Peeter. Too lubanud lisaks võla kustutamisele maksta neile ka 10 000 krooni, kui nad suudavad naist nii palju piinata ja hirmutada, kuni too nõustub vanadekodusse kolima.

Kired Veera korteri ümber lahvatasid juba kevadel, kui suri memme ametlik hooldaja. Kuna aastaid tagasi oli surnud ka Veera ainus poeg, polnud naisel peale pojatütre Svetlana ainsatki sugulast. Vana naine kirjutaski puumaja kahetoalise korteri Svetlana nimele.

«Svetlana tahtis, et koliksin vanadekodusse. Aga ma ei taha! Tahan surra oma kodus. Ja nüüd siis tuldi mind korteri pärast tapma! Issand jumal! Ma ei taha Svetlanat ja neid teisi enam kunagi näha. Nad kõik tuleks maha tappa!» satub mutike raevu. Tartu politsei uurija Merlika Tukk ütleb, et ülekuulamisel tunnistasid mõlemad mehed, et nad kavatsesid vanainimese tappa. «Kui lapsed poleks peale sattunud, oleks mehed toime pannud mõrva.» Politsei süüdistabki Dmitrit ja Raivot mõrvakatses. Peale nende vahistati ka mõrtsukad palganud Peeter, keda süüdistatakse väljapressimisele kihutamises.

Svetlana räägib samas uskumatuna kõlava loo, kuidas vanaema juures alatihti pidu peetakse. «Olen seetõttu ka politseisse avaldusi kirjutanud,» väidab ta. «Mina kui naine ei saanud probleemi lahendamisega hakkama. Lasin vanaema korterivõtmest teha koopia, mille mu mees andis Dmitrile, et too käiks vahel vaatamas, et korteris joomapidu ei peetaks. Ma ei tea, mis meestele pähe lõi, et nad memme piinama hakkasid. Igal juhul minu abikaasa seda ei tellinud!»

Svetlana väidab veel, et tahab vanaemale vaid head. Seetõttu püüdvat ta ka memme veenda vanadekodusse kolima, sest kodus pole tal inimväärset elu – korteris pole tualetti ega vett, pliit ka ei tööta.