Elu

Varnja küla – puhta hingega puhaste inimeste maa 

Jaanus Kulli, 3. oktoober 2003, 00:00
VARNJA TAAT SAVELI: Eluaeg Varnjas elanud Saveli Poljakov käis noorpõlves eestlase juures karjas. Nüüd, kuigi turjal juba 80 aastat, käib võrkudega merel. «Näed,» kiidab vanausuline Saveli võõrast pühakoda. «Katus ammu sees, aga seinad seisavad. Siis ikka osati ehitada.» Kalev Lilleorg
«Kurat, karjas käies tõmbasin küll sammalt, hiljem pole tubakat proovinud,» muheleb Varnja küla taat Saveli habemesse. Haarab siis järgmise männipalgi järele ja tõmbab selle mängeldes õlale. Palk on parajalt jäme ja vettinud.

Savelil on soni peas ja turjal 80 aastat. Vanust ei reeda miski. Mõnel mehel habe hall juba neljakümneselt. Kui karjapoisi samblapopsutamise kord maha arvata, pole Saveli tõmmanud elus ühtegi suitsu ega võtnud tilkagi viina. Saveli, nagu ka kõik teised Varnja küla elanikud, on vanausuline. Staroveeretsid aga viina ei joo ja suitsu ei tee. Ja nagu peaaegu kõik siin, räägib ta korralikku eesti keelt.

Kiiret ei ole kuskile

Kuskil siinsamas Varnja peatänava taga loksub Peipsi. Õhus on veel vananaistesuve lõhna. Õhk on selge ja puhas. Märjad värvilised vahtralehed helgivad vastu rööpasse sõidetud, kuid muidu piinlikult puhtal küla peateel, mida kahelt poolt ääristavad tihedalt üksteise kõrvale tipitud puumajad.

Varnjas on kõik piinlikult puhas. Isegi õhk tundub puhtam kui mujal. Rääkimata inimestest. «See tuleb kasvatusest. Inimene peab olema puhas mitte ainult hingelt, vaid ka väliselt,» selgitab hiljem Zoja Kutkina, kes enne sõda õppis Tartu Ülikoolis arstiks, on nüüd pensionär ja käib kõrvalkülas Kolkjas esimese klassi õpilastele vanaslaavi keelt õpetamas. Zoja kodus oleme ootamatud külalised, kuid tundub, nagu oleks ta just-just põrandalapi ja harja käest pannud ning puhtad riided ülle tõmmanud.

Aknakardinad on sama kiiskavalt valged nagu tema kleidipits.

Saveli tõmbab puudevirnast järgmise palgi. Eemal küürutab mootorsaag Dru˛ba. «Hea riist,» kiidab Saveli. «Väheke raske on, aga oma töö teeb ära. Ja kuhu mul siin kiiret? Üksinda rahmin, pole kiiret...» Saveli mattis oma eide 15 aastat tagasi. Käib aeg-ajalt surnuaial ja pühade ajal vanausuliste kirikus. Nüüd elab üksinda suures majas. Otse sisselangenud katusega õigeusukiriku kõrval. Saveli tütar on Tallinnas maaler, poeg Tartus keevitaja. «Kus mul siin kiiret,» pomiseb Saveli ja rahmab uuest palgiotsast.

Vanausulised – kokkuhoidvad ja perekesksed

Kalev Lilleorg
NOORED VARNJALASED: Julija usub, et temast saab kunagi poemüüja. «Mulle lihtsalt meeldib see amet.» Suvise sibulakasvatusega teenib ta endale taskuraha kuni 1000 krooni. «Tuleb ennast ise riidesse panna, meid on peres kokku neli last, ega vanematel kerge ole.»

Vene ajal, kui käigus oli veel rubla, tuli ühel päeval Varnja külla kaks meest, ristid rinnal. Päris papi välimusega, meenub Savelile. Tõttasid ühte tarre, kus elas õigeusklikust vana naine, ja lubasid kirikule panna uue katuse. Too kiitis mehi omalt poolt takka ning koukis madratsi alt välja aastate ja vaevaga korjatud 500 rubla. Et jumalale meelepärane olla ja õilist tegu toetada. Hiljem pole neid mehi Varnjas nähtud.

«Aga näed,» kiidab vanausuline Saveli võõrast pühakoda, «katus ammu sees, kuid seinad seisavad. Siis ikka osati ehitada.» Justkui jutu kinnituseks kougib taskust välja natuke roostetanud sepanaela.

Tänavu tähistasid Varnja vanausulised oma kiriku 100. aastapäeva. Õigeusukirik on külas üks vähestest lagunenud hoonetest. Õigeusklikke pole Varnjas kunagi palju elanud. Nüüd on ka nende kirik määratud kindlale hävingule. Küll mitte inimeste, vaid looduse kätetööna. Saveli pigem sureks külma kätte, kui läheks naaberkrundilt pehkinud palke pliidi alla toppima. Mitte see pole oluline, et need on pühakoja pärand. Võõras vara on võõras vara.


Kalev Lilleorg
VARNJA KÜLA VAIMNE HING: Zoja Kutkina vaimu- ja hingeõpetuse tundidest saavad naaberküla Kolkja koolis osa ka ümberkaudsed koolijütsid. Igal hommikul ja õhtul peab Zoja palvust.

«Maast madalast peale on meid kasvatatud vaimus mitte varastama ja mitte valetama, mitte haigete inimeste üle naerma,» ütleb Zoja Kutkina ja toob tagakambrist vanaslaavi õpikud.

Zoja mäletab, kuidas isegi veel enne sõda õpilased õpetaja ees austuse märgiks pea paljastasid.

Varnjas ei ela pühakud. Täiesti tavalised inimesed. Ainult et nad on kokkuhoidvamad, suletumad, perekesksemad, ausamad, puhtamad kui nende kaasmaalased ülalpool Peipsit või Lasnamäe kaldal. Rohkemat polegi vaja.

Kõik oleks justkui väga selge ja samas nii mõistetamatu.

«Peres kasvatasid last ennekõike vanaema ja vanaisa, sest – lapsi oli palju, aga vanemad pidid tööl käima ja leivaraha teenima,» ütleb Zoja Kutkina.

Perekond tähendaski ennekõike seda, et ühe katuse all elas kolm sugupõlve.

Nüüd on see Varnjaski haruldus. «Tütar ja poeg aeg-ajalt käivad siin, aga neil ju oma töö,» vabandab Saveli justkui ja rühmab järgmise palgi järele.

Saveli saab hakkama. Käib üksi kalal, keedab endale ise uhhaad. Peipsi annab pensile lisa. «Mul kõik load olemas,» lisab ta kähku. «Ja õiged võrgud ka, võrgu silm ei ole väiksem kui 30 ja suurem kui 38 sentimeetrit. Trahvid on ju suured, ei tasu riskida.»

Piirivalvel kohalikega probleeme pole

Varnja küla lõpus, seal, kust ükski tee enam edasi ei lähe, on piirivalve kordon.

Kui raamatukoguhoidja Tatjana Sosnovskaja meile piirivalvurite juurde teed juhatab, ütleb ta nii armsalt: «Näete, meie kuulus piiri gardoon on seal.»

Natuke lössis, kuid hoolitsetud majade kõval on euronõuetele vastav kordon kui võõrkeha. Aga seisma ta siin peab. Et valvata Peipsi keskele 15 kilomeetri taha jäävat riigipiiri ja röövpüüdjaid.

Peipsi piirivalvepiirkonna ülem, major Mati Pokkinen ütleb, et ega inimesele pole otsaette kirjutatud, oled sa vanausuline või mitte, ent kohalike elanikega probleeme ei ole. Mõned tuttavamad näod on pigem kaugemalt ja neile saab keelupüügi ajal ikka tuhandese trahvi ära väänata. Piirivalvurite iga-aastased õudusunenäod, jääpankadel triivivad kalamehed, on viimastel aastatel saanud õnnelikuma lõpu, sest Kallastelt võib vajaduse korral ning hea ilma ja hea jääga 90kilomeetrise tunnikiirusega kohale tuulata hõljuk.

Georg Ots raamatukogus aukohal

Kunagi oli Varnjas kaks tegutsevat kirikut, kolm kooli, rahvamaja, tuletõrje puhkpilliorkester, lasteaed, oma arst ja mida kõik veel. Vahepeal polnud midagi. Nüüd on vähemalt velskripunkt, kus kindlatel päevadel ennast näitamas saab käia, on raamatukogu ja muuseum.

Tatjana Sosnovskaja, raamatukogu juhataja, hoolitseb selle eest, et uuem kirjandus jõuaks ka Varnja inimesteni. «Võrreldes Venemaa raamatuga on Eesti raamat nii kallis,» kurdab Tatjana.

Mõnusalt soojaks köetud raamatukogu ainsa arvuti taga istuvad parajasti õed Julija (16) ja Nastasija (15) ning pere pesamuna Jeršov (4). Õeksed kirjutavad elektronkirja ning vennal on lihtsalt põnev vaadata.

«Mänge ma sinna sisse ei luba panna,» naerab Tatjana, kes volikogu liikmena suure osa tööst istub arvuti taga, et kõrgetele ametnikele kuskil Tallinnas läkitada järjekordne projektitaotlus kodukandi elu arendamiseks.

Raamatukogu uks läheb lahti. Vanamemm soovib kõigile tervist ja jätab kingad ukse kõrvale matile. Akna taga läbi pilvede kumab pärastlõunane päike, maa on täiesti tahe. Vaatame fotograafiga teineteisele otsa ja meil on natuke piinlik. Loomulikult ei taibanud me oma jalavarje ukse taha jätta.

Kord nädalas, neljapäeviti, saab raamatukogust postkontor. Siis saab siin postiljonile tasuda elektri ja telefoni eest. Lehed aga tulevad koju iga päev. Alatskivilt autoga tuuakse. Suurematest eestikeelsetest lehtedest tellib Tatjana raamatukokku vaid Postimeest ja Maalehte. Rohkemaks raha ei jätku.

Ühel riiulil on aukohal raamat Georg Otsast. 20. aastatel suvitas väike Georg siin sugulaste juures ja käis isegi kohalikus lasteaias. «Tahaks väga uurida, kelle juures Ots siin elas. Varsti on kõik vanemad inimesed, kes veel midagi mäletavad, mulla all,» räägib Tatjana. Tõuseb siis otsustavalt püsti, paneb raamatukogu kinni ja viib meid Varnja muuseumi, mis on kohaliku rahva uhkuseks.

Uksel võtab meid vastu missikandidaadi välimusega Olja Solovjova. Armastus tõi ta viis aastat tagasi Tartust siia ja nüüd on ta juba pool aastat muuseumis giidina töötanud. Kahju, et ei õnnestu näha Olja kalurist meest. Peab see ikka armastus ja mees olema, kes sellise kaunitari nii kaugele Eestimaa äärele on toonud, mõtlen. Aga ju on siin veel midagi muud. Usk näiteks. Ka Olja on vanausku.

Vanamammi Glikeria saadab õnnistusega teele

Muuseum on töötanud natuke üle aasta. Kõik kohalikud elanikud on siia tassinud oma kodunt ühte või teist, et luua pilt vanausulise elamisest ja eluolust.

«See oli Varnja Perekonnaseltsi idee siia muuseum rajada,» täpsustab Tatjana Sosnovskaja. Kunagi asus samas majas Varnja kool. «Kui me muuseumi kollektsiooni küla peal kokku kogusime, siis osa rahvast naeris meid, aga nüüd on uhke tunne küll, et oleme sellega hakkama saanud,» ütleb Tanja varjamatu uhkusega.

Kui Varnjast minema asutame, rässib Saveli ikka veel oma palkidega. «Kus mul siin kiiret,» meenub ta ütlus. Varnjas on natuke üle kahesaja elaniku. Mehi võib näppudel üles lugeda. Eks neid ole võtnud Peipsi järv ja raske töö. Viinakuradil siinkandis asja pole.

Vanausulised on Peeter Suure ajast saati saanud tunda kannatusi, mis ühele rahvale on üldse võimalik osaks saada. Aga nad ei kurda. Kasvatavad endiselt sibulat. Kuigi turgu pole. Püüavad endiselt kala. Kuigi alati pole see lubatud.

«Kui ma 15 aasta eest vanematekoju tagasi tulin, käis kirikus koos 2–3 naist, nüüd on meid pühapäeviti ja väiksematel pühadel koos vähemalt üheksa inimest» ütleb Zoja, tagasihoidlik naeratus näol.

Kui me fotograaf Kaleviga Varnjast välja sõidame ning küla tähistav teeviit selja taha jääb, on tunne, nagu oleks pühakoja uksest välja astunud. Sees on natuke õõnes ja kummaline tunne.

Auto tagaaknast paistab ikka veel vanamammi Glikeria. Varnja surnuaial puhkavad ta mees ja poeg. Hüvasti jättes annab ta meile oma õnnistuse ja vanausuliste kombe kohaselt lööb ette ristimärgi: puudutab kahe sõrmega otsaesist – meie tõeline pea on Kristus. Siis – vöökohta – jumal tuli maa peale ja sündis neitsi Maarjast. Siis parem õlg – me usume, et Jeesus Kristus tõusis surnuist üles. Viimaks vasak õlg – me usume, et ükskord tõuseb ta taas ja tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee