Elu

Katariina Lauk: «Ma ei tunne oma alastistseenide pärast piinlikkust.» 

Jaanus Kulli, 11. september 2003, 00:00
JÄTKUVALT ENESEKINDEL JA VÄLJAKUTSETEKS AVATUD: «Kõik, mis minuga on juhtunud, on olnud vajalik minu praeguseks arenguks. Selleks, kuhu ma olen jõudnud ja milline ma praegu olen,» ütleb Katariina Lauk. Andres Teiss (Annabella)
«Mõtlesin, et kui ma neid intiimsemaid stseene pean tegema, et ma siis jumala eest ei peaks silmi maha lööma. Et mu mängus ei oleks tabada seda, et mul endal on sisemiselt piinlik. See on kohutav, kui näitlejast on näha, et ta on andnud nõusoleku midagi teha ja samal ajal ei oska seda ja tunneb piinlikkust ning lõpuks tunnevad kõik piinlikkust, ka vaataja,» räägib Katariina Lauk, kes järgmisel reedel esilinastuvas eesti mängufilmis «Somnambuul» astub üles peaosas.

Kui Katariina Lauk majast välja astub, kerkib mulle silme ette pilt noorest Katherine Hepburnist. Salli ja päikeseprillidega. Katariinal on samuti päikeseprillid ees. Tegelikult pole nad vist üldse sarnased. Katariina ja noor Katherine. Kui mitte arvestada nimepildi sarnasust.

Katariina perekonnanimes on liide Tamm nüüd kadunud. Abielu näitleja Raivo E. Tammega on otsa saanud. Kaks aastat tagasi lõppes tema suhe Linnateatriga. Eluvintsutustele vaatamata on Katariina rahu ise. Vähemalt väliselt. Ja ütleb, et on õnnelik. Sest saab vabakutselisena valida tööd ja sai hakkama äärmiselt raske osaga uues kodumaises filmis «Somnambuul», mis 19. septembrist kinodesse jõuab.

Sa ei kõhelnud hetkekski filmirolli vastu võtta?

Andsin otsekohe nõusoleku minna proovivõtetele. Et rolli peale oli ikka väga palju kandidaate, oli hirm, et ma seda osa ei saa...

Sul on ju üks valus kogemus «Karu südame» proovivõtetega juba olemas, kui sa viimasel hetkel rollist ilma jäid.

Seda küll. Nüüd nägin, millised võimalused on selles materjalis, see oli minu jaoks meeletu väljakutse, tahtsin seda väga teha. See oli mulle väga oluline.

Miks just see roll nii oluline tundus?

Väga-väga meeldis materjal ja Eetla roll. Ta oli nii ehmatavalt aus, kui ma seda stsenaariumi esimest korda lugesin. Mõtlesin siis, et oh issand jumal, kuidas seda on võimalik teha? Ja kes seda teeb? Ja kui mind välja valitakse, kas ma siis ikka suudan seda ära teha?

(Filmi tegevus keerleb 1944. aastal rannaäärsel maatükil, kus elavad majakavaht Gottfried (Evald Aavik) ning tema tütar Eetla, kes elab justkui pidevalt une ja reaalsuse piiril, vaevleb oma seksuaalsete hirmude küüsis, kogeb nii emaigatsust kui ka korduvaid hirme vägistamise ees.)

Töö oli raske?

Väga-väga. Teadsin kohe, et seda saab ainult nii teha, et tuleb olla lõpuni täiesti aus enda kui inimese, enda kui naise ja enda kui näitleja vastu.

Mis oli kõige raskem? Et tuli alasti külmas näidelda?

Jah, mõnikord oli asi lihtsalt füüsilises vastupidamises. Välistingimused olid aeg-ajalt nii ekstreemsed, et kartsin surnuks külmuda. Mõne stseeni puhul sunniti jooma ka alkoholi. Et seest vähegi sooja saada. Aga enamiku võtete puhul ei saanud seda lubada. Olin vaid spordikreemiga sisse kreemitatud.

Samas olid mõned stseenid vaimselt nii pingelised, et neid tuli teha vaid oma kogemuse pealt. Keedus (re˛issöör Sulev Keedus – toim.) rääkis, kuidas tema oma kujutluses stseeni näeb, ja siis ütlesin mina, kuidas mina seda stseeni kujutluses näen, ning siis kahepeale kokku hakkasime sellega tegelema.

Ja oli hetki, kus ainult kujutlusvõime peal ja fantaasiat appi võttes sai need ära tehtud. Ka see oli minu jaoks väga suur kogemus. Et ma pidin ennast rakendama igast otsast. Juuste juurtest varbaotsteni. Aga ilma võttegrupi, Keeduse, partnerite ja eriti ilma grimeerija Lii toetuseta ei oleks ma üldse tulemuseni jõudnud, arvan ma.

Oled filmi juba näinud. Kas jääd oma tööga rahule, silmi ei pea maha lööma?

Ei, silmi ma maha lööma ei pea. Minu jaoks on see hea film.

Ka mitte alastistseene vaadates?

Ma vaatan ennast niikuinii teistmoodi. Ja mulle tundub, et see, mis ma arvan endast neid stseene vaadates, pole üldse tähtis.

See film on omamoodi tervik ja minu roll on omamoodi tervik. Ja need stseenid on terviku teenistuses ja sobivad sinna.

Kas need sinus mingeid probleeme või küsitavusi ei tekitanud?

Kui ma materjali lugesin, sain kohe aru, miks need seal on. See kõik tundus nii loogiline ja põhjendatud. Pigem oli küsimus selles, kuidas saavutada seda otsekohesust, lihtsust ja ausust. Et jumala eest mitte minna mingit libedat teed, mingit meeldivuse teed, mingit näitamise teed.

Nii et tegelikult nõuavad sellised stseenid väga suurt valmisolekut. Selle tegin ma endale selgeks, mõtlesin läbi ja leidsin, et see on oluline.

Kas vabakutselise näitlejana võtaksid kohe uuesti filmipakkumise vastu?

Kui peaksin nüüd tegema ainult filme, siis kaotaksin kõvasti sellega, et ei saa laval olla. Aga kui ma kunagi enam ei peaks esinema kaamera ees ja saan teha vaid teatritööd, oleks see kaotus oluliselt väiksem. Kusjuures arvan, et laval olen ma märksa universaalsem kui filmis. Selle ühe rolli põhjal on seda muidugi raske öelda, aga ma arvan nii.

Oled mitmes intervjuus öelnud, et vabakutselisena on suurem vabadus valida rolle. Kui aus sa nendes vastustes iseenda vastu oled olnud?

Aus ikka. Ja ega samas pole neid pakkumisi nii väga palju ka olnud. Et kogu aeg telefon heliseks. Samas pole ma pidanud võtma vastu midagi põhjusel, et mul on tühi auk, et mul pole midagi teha, et mul pole raha, et ma lihtsalt pean seda tegema, et püsida reel. Et olla olemas. Et mängida laval.

Kõik pakkumised, mis mulle on tehtud, on ikkagi väga head. Sest kui mind on tahetud, siis on just mind tahetud konkreetsesse rolli. Selge see, et vabakutselist rolli «härra, teile on kiri» ei kutsuta. On ju mõttetu selle eest niipalju maksta.

Naudid sa vabakutselise staatust?

Ma ei oska öelda, kas ma seda naudin, aga see sobib mulle.

Rohkem kui töö konkreetses teatris?

Võin öelda, et jah. Olen küll vabakutseline olnud vaid kaks aastat, ei ole jõudnud sellest ära väsida. Ja tööde suhtes on hästi läinud. Film seal vahel oli äärmiselt vajalik. Just selles eluperioodis. Ja ainult tänu vabakutselise staatusele sain ma filmi minna – keegi teine ei pidanud teatris minu tööd üle võtma.

Kas kibestumisest sellepärast, et pidid Linnateatrist lahkuma, oled üle saanud?

Jah, muidugi. Tuleb välja, et asjad on läinud oma õiget rada. Kui mind on kuskile kutsutud, siis see tähendab, et olen vajalik olnud. Teatris olles ei saanud seda öelda. Ma ei tundnud, et ma oleksin väga vajalik olnud. Seda enam, et sees on tunne, et ma suudaksin, oskaksin, tahaksin, võiksin.

Mis ikkagi juhtus? Vihjeid on olnud kui palju, aga mis siis tegelikult juhtus?

Ma ei tea neid põhjusi nii konkreetselt ja see on ainult üks spekulatsioon.

Kas võid siiralt öelda, et sa ka ise ei tea tegelikke põhjusi?

Ei tea jah. Ja mis sellest enam.

Kui Nüganen (Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen – toim.) sind täna tagasi kutsuks, kas võtaksid pakkumise vastu?

(Hästi pikk paus). Päris lepinguga teatrisse tööle ehk mitte. Aga sinna majja olen ma alati rõõmuga tagasi läinud. Ja kui tööd pakutaks, võtaksin selle rõõmuga vastu.

Sest ma väärtustan väga neid näitlejaid, kes seal on, seda tööd, mis seal on tehtud.

Mingi osa minu näitlejanatuurist sobib väga sinna truppi, sellesse maailma, mis seal on.

Kui kunagi räägiti Katariina Laugust kui ülbest näitlejannast, siis tundub, et elu ja ka vanus on sind tolerantsemaks lihvinud.

Kindlasti olen ma tolerantsem, aga samas mingites asjades ja oma nõudmistes kindel.

Maksimalism minus pole kuskile kadunud, aga ma arvan, et ma olen õppinud paremini suhestuma teistega. Ja olukordadega. Ju siis on elu ikka niipalju õpetanud.

Kas kahetsed, et oled elus midagi tegemata jätnud või midagi valesti teinud?

Laias laastus ehk mitte, sest kõik, mis minuga on juhtunud, on olnud vajalik minu praeguseks arenguks. Selleks, kuhu ma olen jõudnud ja milline ma praegu olen.

Nüüd oled sa jõudnud selleni, et elad endisest abikaasast Raivo E. Tammest lahus. Kas kaua juba?

Sellele küsimusele on raske vastata. Ma vist ei vastagi.

Miks te lahku läksite?

See on sama raske küsimus. Miks inimesed kohtuvad ja lahku lähevad...

Kasvatad tütar Rebeccat nüüd üksi?

Ei, ikka kahekesi. Tema jaoks oleme ikka mõlemad olemas.

Oled sa õnnelik?

Jaa. Absoluutselt.

Samal teemal

15. oktoober 2015, 07:00
"Karu vaatas mulle otse silma sisse ja tekkis tunne, et seda meest pole vaja karta."
13. oktoober 2010, 21:23
Helmi Tohvelmanni nimelise preemia sai Katariina Lauk

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee