TAHAN KOOLI: Statistikaameti kinnitusel on Eestis ligi 3000 kirjaoskamatut, kellest enamik on puudega inimesed. Järelikult peab meil olema vähemalt 800 inimest, kel erisugustel põhjustel algharidus ning kirjutamisoskus omandamata.Foto: Kalev Lilleorg (fotolavastus)
Kadri Paas 10. september 2003 00:00
Meil on 2852 inimest, kes pole saanud algharidustki ega oska kirjutada.

Statistikaameti andmetel on tõesti ligi 3000 inimesel puudu elementaarne kirjaoskus. Tõsi, kaks kolmandikku neist on puudega, kes pole seetõttu suutnudki koolis käia.

Eesti Lugemisühingu esimees Meeli Pandis täpsustab, et statistikaameti küsitlus peab kirjaoskamatuks inimest, kel pole algharidust. Osa inimesi on sellise puudega, mis ei lase koolis käia, aga teiselt poolt on küllalt palju ka neid, kes jätavad perekonnas valitsevate hoiakute tõttu, laiskusest või muul põhjusel kooli minemata, arutleb Pandis kirjaoskamatuse põhjuste üle.

Kuid ta viitab ka statistika petlikkusele. «Algharidusega inimene peaks oskama lihtsaid lauseid kirjutada. Siiski peetakse maailmas peamiseks funktsionaalset kirjaoskust – oskust teksti ja selle mõistmisega midagi ka peale hakata. Seda aga Eesti koolisüsteemis õieti ei õpetatagi,» räägib Pandis.

«800 kirjaoskamatut on hea tulemus!»

«Hiljutisest uurimusest selgus, et kui meie põhjanaabrid soomlased võivad uhkeldada sisuliselt tipptasemel kirjaoskusega, siis meie lõunanaabrid – lätlased ja leedulased – on üsna viletsal tasemel. Kardan, et kui Eestitki sellise metoodika alusel uurida, siis soomlaste tasemeni me ei küüni,» märgib Meeli Pandis.

Emakeele Õpetajate Seltsi liige ja Tallinna Pedagoogikaülikooli üld- ja rakenduskeeleteaduse professor Martin Ehala arvab, et iseenesest pole 2852 inimest, kellest omakorda 2067 on puudega, üldse suur arv, kui arvestada Eesti üle 1,3miljonilist elanikkonda. «800 kirjaoskamatut on küllalt hea näitaja, sest meiesuuruses riigis pole see kuigi traagiline number,» arvab mees, kes on kokku pannud mitu eesti keele grammatika õpikut.

Ehala ei julge arvata, kas kirjaoskamatute hulk võib tegelikkus olla pisut suurem või annab statistika õige pildi.

«Tegelikult on ettekujutletamatu, milline see number võiks olla. Mul pole vähimatki aimu, kui palju võiks meil olla perekondasid, kelle kodused olud ei võimalda lapsel kooliharidust omandada,» tunnistab keeleprofessor.

Sotsiaalministeeriumi avalike suhete juhi Sigrid Tappo kinnitusel pole ministeerium korraldanud mingit uuringut puudega inimeste kirjaoskamatuse kohta. «Puude eripära tõttu on kirjaoskamatud sügava vaimupuudega inimesed, kelle intellekt ulatub kuni viieaastase lapse tasemele. Samuti võivad osutuda kirjaoskamatuks düsleksiaprobleemiga inimesed, kes ei suuda lugema õppida või õpivad lugema mehaaniliselt, aga ei saa tekstist aru,» arvab Tappo. Ta tunnistab, et kui näiteks Põhjamaadega võrrelda, siis pole Eestis düsleksiaprobleemile tähelepanu osutatud. «Märksa laialdasemalt tegeldakse meie koolides kirjutamisraskustega ehk düsgraafiaga laste õpetamisega,» lisab Tappo.

Haridusministeeriumi avalike suhete juht Tarmu Kurm tunnistab samuti, et on väga raske hinnata, kui palju Eestis võib kirjaoskamatuid tegelikult olla. Ka tema viitab sellele, et Eesti pole üheski rahvusvahelises uuringus osalenud, mistõttu ei saa väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Kirjaoskamatus on järjekindlalt vähenenud

Statistikaameti andmetel oli Eestis 1989. aasta rahvaloenduse andmetel kirjaoskajaid 99,7%, 2000. aasta andmetel aga 99,8%. Kirjaoskamatuid oli 10aastaste ja vanemate inimeste hulgas 1989. aastal 3525 ja 2000. aastal 2852, kusjuures neist 2067 olid kirjaoskamatud puude tõttu. Tuletame meelde, et veel 1959. aastal pidi kirjutamisoskuse puudumist tunnistama 12 791 inimest, kellest 78% olid 50aastased ja vanemad.

UNESCO andmetel oli 2000. aastal maailma täiskasvanud rahvastikust (15aastased ja vanemad) kirjaoskajaid vaid 79,4%; Euroopas oli 2000. aastal kirjaoskajaid 98,7%. Allikas: statistikaamet