Eesti uudised

«Ma mäletan teda soojalt. Ta oli väga hea inimene!» 

Kadri Jakobson, 9. september 2003, 00:00
LAHKUS: Kirjanik Rudolf Rimmel ütles hüvastijätukirjas, et tema lahkumine pole vabatahtlik, vaid selleks sunnib teda hirm oma rahva pärast.Foto: Arhiivifoto aastast 1995
Kirjanik Jaan Kaplinski arvates on luuletaja Rudolf Rimmeli protestienesetapu taga isiklikud probleemid, mitte kriitiline suhtumine Euroopa Liitu.

«Mina arvan, et ta oleks selle ajendi saanud ka mujalt. Euroopa Liit on paljudele nagu asi, kelle peale saab veeretada oma meelepaha ning temal oli meelekibedust eriti palju kogunenud,» usub kirjanik Jaan Kaplinski. «Mina olen väga kindlalt «jaa» poolt ja seetõttu teeb see olukorra minu jaoks raskeks. Samal ajal tunnen talle sügavalt kaasa ja ta oli mulle kõigi oma veidruste juures sümpaatne inimene,» ütles Kaplinski.

«See on hüvastijätt oma rahvaga ja kõigil on õigus öeldut soovi korral kasutada. Olen avalikkust vältinud üle kuue aasta, sageli olen «avalikkuses» toimuva pärast tundnud häbi. Nüüd soovin ja vajan inimeste kaasamõtlemist.»

Kaplinski sõnul oli Rudolf Rimmel kahtlemata palju emotsionaalsem kui keskmine eestlane, mis tegi ta elu veelgi raskemaks. «Aktiivse inimesena ei saanud ta kaasa lüüa selles, milles oleks tahtnud. Ta jäi uue aja rataste vahele, lisaks terviseprobleemid.

Tekkis vastumeelsus, tõrge ja trots kõige uue vastu. Võib-olla nägi ta elu väga must-valgelt, võib-olla mustemalt, kui asjad tegelikult olid. Oma isikliku õnnetuse tõttu oli välja ta välja lülitatud avalikust elust,» püüab Kaplinski Rimmelit mõista.

«Euroliiduga ühinemise ümber toimuv oli/on massipsühhoosi eri liik nii meil kui ka mujal.»

Kaplinski mäletab, kuidas Rimmel, rääkides oma tööst, sellele kaasa elas ja seda südamega tegi. «Sinna ta oma silmad ka mattis,» nendib Kaplinski.

Rudolf Rimmeli töö noorte autoritega ajakirjas Noorus oli tähelepanuväärne.

Nii Jaan Kaplinski kui ka kirjandusteadlane Toomas Liiv tõmbavad Rudolf Rimmeli ja vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko vahel paralleele. «Rimmel oli Hruštšovi-aja dissident, nagu Jevtušenko. Ta tahtis olla Eesti Jevtušenko,» ütleb Kaplinski.

Toomas Liivi arvates oli Rimmel omamoodi õnnetu inimene. «Küllap vaevas teda ka identiteedi küsimus – kes ta on ja kuhu kuulub,» ütleb Liiv.

Kirjanik Teet Kallas lisab, et küllap mõjutas Rimmelit ka tema parima sõbra Arvi Siia manalateele minek, pärast mida võis ta end tunda veelgi üksikumana.

«Ainuüksi Eesti kliima ja seni suhteliselt lagastamata loodus muutuvad järjest ligitõmbavamaks. Kas tahame või ei, seguneme tulnukatega ja kahe kuni nelja inimpõlve möödudes on eesti keel kui kultuurkeel muutunud tähtsusetuks.»

Rudolf Rimmeli töökaaslased mäletavad, et tema vestlused noorte luuletajate ja kirjanikehakatistega kestsid tavaliselt tunde. Iga noort suleseppa võttis Rimmel isiksusena ning pühendas talle aega. Nooruse toimetuse ukse taga oli tema jutule soovijatest lausa järjekord.

«Ta oli nagu patrioot, kes püüdis läbi noorte ja algajate kirjanike-luuletajate eesti kirjandust – eriti luulet – aina paremaks ja paremaks teha. Koos Eesti taasiseseisvumisega ja ajakirja Noorus mahamüümisega erafirmale varises tema maailm kokku. Ta jäi ilma oma harjunud töökohast, oma aastakümnetega sisseelatud kabinetist ja toolist. Ta tundis end kasutuna,» räägib Nooruse endine peatoimetaja Rait Raidmaa.

Tema sõnul oli ahelsuitsetaja Rudolf Rimmel nagu toimetuse raudvara, kes istus varahommikust hilisööni oma maast laeni pabereid täis kabinetis ja kogu aeg luges või toimetas midagi. Kui Noorus arvutid ostis, siis Rimmel põlastas neid ja jäi truuks oma kohutavat klõbinat tekitavale kirjutusmasinale. Ja seda kuni lõpuni.

1937. aastal Kasahhis Tavritšeski rajoonis Gerassimova külas sündinud Rudolf Rimmel ei saanud aastaid Eesti Vabariigi passi. Kodakondsus- ja migratsiooniamet pani luuletaja fakti ette: tõestage, et olete eestlane! Selle peale lõi Rimmel kogu Eesti värgile käega. «Mina nendega vaidlema ei hakka. Mingu nad kõik...» ütles kirjanik Eesti Vabariigi taassünni ajal.

Endiste töökaaslaste arvates võttis Rimmel seda kui mõnitamist, ehkki tema ainus süü oli see, et ta oli sündinud kusagil idas.

Alles 90. aastate lõpu poole sai kõigis eesti keeles ilmunud teatmeraamatutes ja antoloogiates mainitud luuletaja Rudolf Rimmel eesti kodakondsuse ja seda «eriliste teenete eest».

* Katkendid Rudolf Rimmeli hüvastijätukirjast

Kirjanik Rudolf Rimmel

Rimmel kirjutab oma eluloos, et ta isa Ein Juhan (tegelikult Johannes või Juhannes) suri 1937. või 1938. aastal. 1945. aastal kolisid nad elama Gorno-Altaiskisse. Samal aastal, kui Rimmel oli alles 8aastane suri, tema ema ning tema tädi Alviine lapsendas ta.

Esimese klassi lõpetas Rimmel Gorno-Altaiskis.

1946. aastal sõitis pere elama Eestisse. Rimmel õppis Viljandi 3. keskkoolis. 1956. aastal asus ta õppima TÜ õigusteaduskonda, kust lahkus neljandal kursusel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee