Elu

Jaan Rekkor: «Võisin juua meeletult palju, ilma et keegi oleks aru saanud.» 

Jaanus Kulli, 1. september 2003, 00:00
SALAALKOHOOLIK: Jaan Rekkor pereisa Martini rollis Linnateatri lavastuses «Öö on päeva ema», kus ta ülileidliku napsumehena peidab pudeleid nii tolmuimeja kui ka külmutatud hane sisse. Priit Grepp
«Ma tahan kogu aeg viina juua,» tõdeb näitleja Jaan Rekkor, kes juba kuus aastat pole tilkagi alkoholi suu sisse võtnud, kuid kel hetkel repertuaaris kaks napsumehe rolli. Linnateatri uuslavastuses «Öö on päeva ema» mängib Jaan salaalkohoolikut Martinit ning Ugala menutükis «Onu Vanja» tipsutajat Serebjakovi. Joodikuid on ta varemgi laval kehastanud.

28. detsember 1997 on see päev, kui Jaanis käis üks krõps. Vanem poeg oli saanud just viieseks, teine poeg äsja sündinud. «Siis mõtlesin, et aitab.»

Veel hommikul viis abikaasa autoga hirmsas pohmellis Jaani «M klubi» võtetele. «Tundsin siis, et lööge või maha, mina sinna ei jõua. Et ma lihtsalt ei suuda. Läksin otse Wismari haiglasse. Ise, vabatahtlikult. Ja mitte esimest korda. Teadsin, et sealt saab abi. Võtted tehti sel päeval ümber. Maksin selle eest kopsaka trahvi. Aga see polnud enam oluline.»

Rekkorile oli Wismari haigla peaaegu et vana tuttav. Ta oli sinna varemgi kolm-neli või enam kordi sattunud. Erinevalt näiteks kainestusmajast. Kuigi korra oli sellele väga lähedal. Praokil ukse vahelt paistis juba valgus... «Üks kord kooliajal nopiti meid, kolm vallatut selli, Võidu väljakult üles, kuid kaineri autosse mahtusin vaid mina,» muigab näitleja. «Sest masin oli juba täis. Tegelikult polnud ma siis üldse purjus, ainult veidi lõbus, kuid miilitsal oli siis plaan. Aga kainestusmajast jooksis välja valges kitlis tädi, vehkis kätega ja karjus, et juba täis, juba täis. Samas Mitšurini tänava nurgal lasti meid autost välja ja öeldi, et kaduge kus saate,» naerab nüüd Jaan. Tegelikult oleks kainerisse kukkumine tähendanud suure tõenäosusega lavakunstikoolist väljalendamist.

Põhjuse leiab alati

Linnateatri lavastuses «Öö on päeva ema» on Jaan Rekkori joodikust pereisa Martin ülimalt leidlik. Pudelid peidab ta nii tolmuimeja kui ka külmutatud pardi sisse. Vahepeal haarab käsi külmkapis piimapaki järele, kus sisuks loomulikult mitte piim.

«Vot sinnamaani ma ei jõudnud, et oleksin pidanud hakkama kodus pudeleid peitma,» pihib Jaan. «Ma ei teinud oma alkoholismist saladust. Rääkisime sellest küllalt ausalt. Teinekord tunnistasin isegi poegadele, et mul on väga halb olla, et praegu ei saa isa suhelda. Keegi mind kodus ei terroriseerinud. Kui tundsin, et on vaja võtta, siis ka võtsin. Kuigi hiljem häbenesin seda. Siis, kui oli pohmell, kui oli lihtsalt õudselt paha olla.»

Rekkor tunnistab kulunud tõde, et põhjuse joomiseks leiab alati. «Täiskõhuga on ju kerge vanduda, et hakkan homme dieeti pidama. Ja täispeaga on kerge vanduda, et homsest jätan maha. Võib-olla üheks päevaks jätadki. Aga see ongi see, et nii raske on inimesel endasse lõpuni vaadata. Et mida sa siis tahad,» filosofeerib ta. «Tegelikult ei tea seda mitte keegi, mis ühte või teist alkohoolikut meeldivale ja sündmusterohkele, kuid mälupildis nii sündmustevaesele elule tõukab.

Samas ma avan, et olla alkohoolik või mitte olla on iga inimese vaba valik. Kas talle meeldib hommikul pohmelliga ärgata või ei meeldi. Minu jaoks kogu küsimus oligi selles, et mulle ei meeldinud pohmell. Lisaks ei meeldinud mulle need iseloomu muutused, mis minu sees toimusid, et ma hakkasin ennast haletsema. Kogu vastus ongi selles. Tegelikult on see lihtne tõde, aga kuradi raske ellu viia.»

Veerand sajandit viinakuradiga mestis

Napsitamisega alustas Jaan 15. eluaastast. Ja pani jutti tubli 25 aastat. «See käis nagu elu normide juurde. Ülikoolis pidi napsi võtma, pidi lõbus olema ja hommikul pohmellis peaga loengutel käima. Lavakunstikoolis pidi natuke tagasi tõmbama, sest koormus oli väga suur ja lihtsalt polnud aega napsi võtta. Teatris esimestel aastatel oli värav jälle lahkelt lahti. Mis sa seal ikka teed. Hommikul käid proovis ja kui õhtul etendust pole, siis mis seal ikka, tore ju elu nautida.»

Jaan meenutab legendaarset «Punjaba potitehase» lavastust, kus ta enne esimest vaatust tõmbas rindu pool pudelit viina ja pärast vaheaega teise poole.

«Võisin juua meeletult palju, ilma et keegi oleks aru saanud. See võib olla oligi mu õnnetus. Teised inimesed jäid selle aja peale ammu jokki. Ma võisin rahumeeli pudeli viina ära võtta ja ei miskit. Välja see igatahes ei paistnud, kuigi ise ei pruukinud enam suurt midagi mäletada,» ütleb Rekkor. Ja lisab pärast pikka pausi vaikselt: «Muidugi, mitte enam lõpupoole.»

Jaan mäletab, et korra on ajakirjandus kirjutanud temast ka kui ebastabiilsest näitlejast. «Ilmselt oli ütlejal õigus,» tunnistab ta. «Sest ma võisin olla natuke üle võtnud ja võisin olla alavõtnud. Kuskil pärast 13. teatriaastat oli probleemiks, et tabada nooti, kraadi, kui palju võtta. Alla või üle – mõlemad olid halvad variandid. Nüüd on selge. On ainult üks variant. Aga sellega tuli kaks aastat harjuda.»

Aastaid tagasi Pärnu Endla lavastuses «Järgmisel aastal on õlu parem» mängis Jaan ühte kahest joodikust, kes oma alkoholismis olid jõudnud kindlale otsusele siin maailmas ennast surnuks juua.

Kuus aastat tagasi, vahetult enne aastavahetust, jõudis Rekkor kindlale otsusele siin maailmas edasi elada.

Oma elu suurt pöördepunkti võtab ta kui äärmiselt ratsionaalset otsust. «Õnneks pole käinud meeleheitekihvatust uuesti pits haarata. Seda võib olla ei elaks ülegi,» tunnistab näitleja. «Aga lihtsalt tahtmist on küll olnud. Ma tahan kogu aeg viina juua,» avameelitseb ta. «Aga ma ei saa. See on kindel, et ma ei saa. Siis kukuks kõik kokku. Sest joodik ei alusta uuesti, vaid jätkab sealt, kus pooleli jäi.»

Kõige suuremaks muutuseks kaines elus peabki Jaan seda, et ta ei karda enam probleeme. «Kole öelda, et ma ei karda raskusi, nagu pioneer, aga nii see tõesti on. See on väljakutse ja ma olen sellega väga rahul.»

Kaks kõige vastikumat päeva

Anonüümsete alkohoolikute või ühtegi teise sarnasesse klubisse pole Jaan kunagi kuulunud. «Arvan, et ükski inimene ei saa alkohoolikut aidata. Mina tundsin küll, et see oli sügavalt minu isiklik probleem. Et ainult minu enda mõtlemine võib mind aidata.»

Ometi tõdeb kohe, et võib nüüd igaühele lahtiste silmadega otsa vaadata ja öelda, et ta ei ole viimased kuus aastat midagi valesti teinud. «Aga eelmises elus ma tihtipeale ei teadnudki, mida ma teinud olin.»

Paraku kõige ebameeldivamad päevad on nüüd Jaani elus ta sünnipäevad ja vana-aastaõhtud. «Vastikud päevad. Aastavahetusel saab vähemasti osta kokku ilmatuma portsu paugutamismaterjali, et siis koos lastega sellega ennast lõbustada. Mul ongi nüüd rohkem sellised laste lõbustused, bowling, arvutimängud, brid˛ ja muu siuke värk.»

Ja muidugi on Jaanile jäänud teater. Kust ta õhtust õhtusse selge pilguga saali vaatab.

«Esimesed kaks aastat oli väga raske harjuda sellega, et kõrgushüppe mõistes ei hüppa ma enam kunagi 2.30, vaid et jäängi sinna 2.00 peale kõlksuma. Mis iseenesest on ka korralik tagajärg. Kuid ma teadsin, et olin purjus peaga ka 2.30 hüpanud. Kerges vindis. Arvan, et olen nüüd ennast vaikselt juba 2.10 peale kerinud.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee