Uudised

Kuidas elavad eesti mustlased  

22. detsember 1997, 00:00

TIITO HIMMA

Kultuurautonoomiast on tulu ainult neil, kes end ise aidata mõistavad.

Ere näide on Eesti venelased: nende hääl kõlab kõige valjemini. Nii kukub riigi või linna kaukast üht-teist vene kogukonnalegi. Pisikestel pole pahatihti abi kusagilt loota.

Eesti mustlased, pisike rahvakild, on nii avalikkusel kui ka ametimeestel kahe silma vahele jäänud.

Aga mustlaste ajalugu Eestis polegi nii lühike. Paul Ariste andmetel anti Tallinnas mustlasele esimene kauplemisluba 1533. aastal. 1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 766 mustlast. Umbes sama palju elab neid siin praegugi.

Teine maailmasõda harvendas armutult mustlaste ridu. Natslikes koonduslaagrites hukkus kaks miljonit mustlast. Eestiski taheti nad sootumaks ära hävitada. Julgeolekupolitsei saatis välja streng geheim käsukirju mustlased kokku koguda, nende vara arvele võtta. Teadagi, miks! Pääsesid vaid need, kel jätkus oidu pageda ja varjuda.

Mustlastest rääkides peab ära märkima veel ühe iseärasuse, mida üldiselt ei teata. Nende suhet ümbrusega on aastasadu pingestanud kiriku ja kristlaste vaenamine. Euroopa ühiskond ja kirikuseadus ei lubanud mustlasi kuni möödunud sajandi lõpuni võtta kiriku liikmeks. Nad olid määratud paganaiks, keda ristiusku pöörata ei tahetudki. Suur osa Euroopa kristlikust tsivilisatsioonist jäi mustlastele kättesaamatuks luksuseks.

Esimene tulevikku suunatud reaalne abi sai teoks Soome Vaba Välismisjoni Arendustöö osakonna tänavu sügisel korraldatud eesti mustlaste koolitusprojektiga. Selles osalesid ka Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Piiblikool Suurupis, sotsiaalministeerium ja Eesti Avatud Fond.

Laialdane lugemis- ja kirjaoskuse puudumine teeb sellest rahvakillust kõige äärmuslikuma rühma. Nüüdisaegses arenenud ühiskonnas äraelamiseks vajalikust koolitusest ei tasu rääkidagi. Nimetatud hädad ongi kurja juur, mis tingivad elamise allpool vaesuspiiri. Ei ole haritud mustlasi, kes oskaksid seista mustlasvähemuse huvide eest.

Muidugi puudub igasugune organiseeritud suhtlus kohaliku omavalitsuse või riigivõimu tasandil. Valus küsimus on kodakondsuse saamine. Paljud mustlased ei suuda kirjaoskamatuse tõttu pidada kodakondsuse hankimise protsessi keerukat paberisõda. Pärast mustlaste hävitamist Teise maailmasõja aegu põletati ära ka kirikuraamatud, nii et need, kes hakkmasinast pääsesid, ei suuda tõendada oma esivanemate Eestisse tulekut juba mitme sugupõlve eest.

Kurb küll, aga taasiseseisvumisega kaasnenud muutused tegid mustlastest kõige kaitsetuma vähemusrühma. Enam pole võimalik traditsiooniliste ametitega leiba teenida ja oma peret ülal pidada.

Niisiis vajaksid mustlased kõigepealt oma rahvusgrupi hulgast pärinevaid koolitatud inimesi, kes oskaksid olla vahelüliks riigivõimu ja oma rahva vahel. Seda tühikut püüdis täita Soome nelipühikiriku välismisjoni Eesti mustlaste koolitusprojekt.

See kolmekuine programm hõlmas 120 tundi ühiskondlik-sotsiaalseid aineid, 48 tundi mustlaste kultuuri, keelt ja ajalugu, 72 tundi arvutiõpetust, 120 tundi kristlikku piibliõpetust, kokku 360 tundi. Õpilased elasid piiblikooli motellis.

Projekti lõpupäeval tõdes piiblikooli juhataja Urve Heiter, et nende motellis ei ole kunagi olnud nii puhas ja korras kui nüüd, mil seda asustasid mustlased. Aga otse prohvetliku mõtte ütles Eesti Avatud Fondi esindaja Küllike Tohver: kristliku välismisjoni raha on Soome riigi raha, Eesti Avatud Fondi raha on USA raha, tõsiseltvõetavaid nihkeid mustlaste elus saab tulla alles siis, kui nende olukorra parandamiseks kaasatakse ka Eesti riigi raha. Alles siis saab öelda, et võimuesindajad on endale teadvustanud probleemi teravuse ja lahendamise hädavajalikkuse.

See projekt küll teostus, aga viisteist koolituse saanud mustlast jäävad nüüd silmitsi riigivõimu ignorantsuse, rahvusvähemuste kultuuriasjameeste ebapädevuse ja oma rahva valusate probleemidega.

Siiski annab esimene katse lootust, et alguse sai Eesti mustlaste probleemipuntra lahtiharutamine. Huvitav on küsitlus koolituse läbinute seas. Üks tahtis saada pastoriks, üks sotsiaaltöö tegijaks, üks lasteaiakasvatajaks jne. Nii võib tõepoolest mustlasrahva ja ühiskonna vahel tekkida side, mis nad lõpuks võrdväärsete liikmetena ühiskonda integreerib.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee