Elu

Helene Vannari: «Ma ei taha olla Kleopatra, tahan lihtsalt tööd teha!» 

Kirsti Vainküla, 23. august 2003, 00:00
 
Mitu korda auhinnatud näitlejanna Helene Vannari iseloomustab ennast ootamatult karmilt: olen arg ja laisk, pealiskaudne ja fantaasiata, teadmishimu väike. Lisaks tekitab alailma segadusi passis märgitud perekonnanimi Pillak...

Tibutab. Linnateatri näitlejanna Helene Vannari (55), kes tegi suvel kena rolli muusikalis «Cabaret», vihmavarju ei kasuta. Ilm on hall ja jahe. Linnateatri ette vurab autoga Roman Baskin. Kerge tervitus – mängis ju Vannari Baskini lavastatud filmis «Rahu tänav». Näitlejatar teeb väikese nõksu, justkui tahaks Baskinile midagi öelda, kuid hetk libiseb käest. Mida ta öelda tahab, selgub hiljem. Mööda teatri siniseid koridore jõuab Vannari oma garderoobi, mis tal uksel oleva sildi kohaselt on kahasse Marje Metsuriga. Kenas riietusruumis on dušš ja televiisor, aknast avaneb vaade «Kaotajate» mängutandrile.

Kuidas teile meeldivad vihmased suveilmad?

Üldiselt meeldivad ikka päikselised, aga ma saan aru, sel suvel on vihma ka vaja. Olen niisugune, et kui aega oleks, siis läheks ikka randa ja päevitaks.

Kas siia linnaranda või sõidate maale? On teil endal suvekodu?

Mul ei ole mitte midagi endal, ütleme niimoodi. Olen terve elu olnud teatriliidu puhkekodude kasutaja. Loksa taga Koolimäel, seal olen olnud – põhiliselt lapse pärast – üle kahekümne aasta. Iga suvi. Väga tore oli, seal said kokku kõigi teatrite inimestega, keda muidu ei näinud.

Kas käisite tänavu ka seal?

Ei käinud, ma ju tegin tööd.

Loomulikult! «Cabaret»! Kas see oli töö, mille pärast tasus end puhkusest ilma jätta?

(Väga tõsiselt) Jah. Jah. Näiteks mul sõbranna ütleb, et ta ei talu enam päikest, aga mul on vastupidi – ma saan päikesest energiat. Ja nüüd see «Cabaret» oli nagu päikese eest, andis energiat ja jõudu. Ei saa öelda, et oh, olen nii väsinud, suvi otsa tööd teinud – ei, absoluutselt mitte. Kuidagi mõjus see tükk nii, et tegi mind nooruslikuks. Kui ma olin tujutu või meeleheitel, siis piisas, et sellele mõelda.

Mis võtab Helene Vannarilt tuju ära?

No võtab – minuvanustel näitlejatel – ikka tööpuudus. See on põhiline. Siis see, et sa ei tea, mis tulevik toob. Kui tajud, et sind ei ole nagu vaja enam. See on minu eas nii tavaline. Nüüd just «Cabaret» andis hea tunde. Küll on tore, et seda tööd pakuti. Kuigi ma arvestasin kogu aeg, et see on mööduv ja ühel päeval saab läbi.

Kui te noorukese tartlannana Panso kooli astusite, kas teadsite kindlalt, et jah, tahan saada näitlejaks?

See oli kindel soov lapsepõlvest saadik. Ma ei tea, mis tõuke andis, kuid esimeses-teises klassis ma juba tahtsin... Midagi ma olin Vanemuises näinud, aga mida täpselt, ei mäleta. Kui ma olen vahel õnnetu või tujutu, siis ikka mõtlen, et näe – ma olen ju saanud teha seda, mida olen tahtnud, mul on elus nii palju vedanud. Kuid eks see näitlejapisik nakkas nagu paljudel – lugesin koolis luuletusi, tegin näitemängudes kaasa, ehkki loomult olen ma kohutavalt arg ja oskamatu.

Ai-ai-ai! Kuidas nii?

Just, häbiasi kohe, eks ole?! Ma ütlen, et neid asju, mida ma kardan, on märksa rohkem kui neid, mida ma ei karda. Konnad, ussikesed, hiired – neid ma kardan. Kardan ekstreemseid olukordi, kardan kukkuda ja haiget saada. Seetõttu on elus jäänud väga palju asju tegemata. Ma ei lähe riski peale välja. Olen ka väga laisk, teadmishimu on ääretult väike. Saate aru – ma olen mures ja mures, keerlen selles, kuid ma ei võta midagi ette, et olukorda parandada. Niisugune tüüp olen, ei ole üldse läbilööja tüüp.

Aga Voldemar Pansole meeldisite?

Nii palju, et ta mind vastu võttis, kuigi ma ei olnud mingi tema lemmik... Aa, mis jäi ütlemata, ma ju astusin 16aastaselt Vanemuise juurde draamastuudiosse. (Kaarel) Ird oli seal ja (Epp) Kaidu. Oli vastuvõtukomisjon ja ma sain sisse. Käisin seal kaks aastat ning stuudio juhendaja ütles ikka, et pidage meeles: kui keegi teist üritab Panso kooli minna, siis tagasiteed teil siia enam ei ole – Panso ja Irdi suhted olid väga keerukad. Aga mina näitasin ennast vastuvõtukatsetel Pansole nii oskamatuna, et ta ei küsinudki, kas ma olen kusagil enne ka midagi teinud.

No Pansole meeldisid ju puhtad lehed!

Just. Ja kuna ta ei küsinud, ei pidanud ma ka valetama.

Aga siis oleksite Irdi maha vaikinud?

Jah, ega see kasuks poleks tulnud, aga ega mul tegelikult fantaasiat ka pole. Mul on teatritegemiseks mingi taju, mingi maitse ja suurt ma ei väärata. Ma ei mäleta, et lavastaja oleks mulle öelnud: oi-oi, ära seda tee, see ei sobi! Aga samas ma teen vähem kui vaja, ma nagu kardan libastuda. Üldiselt ma vajan lavastaja abi.

Kuidas neli aastat lavakas möödusid?

Niimoodi, et ma olin neljaline. Esimesel aastal õnnestus mul eriala saada ka viis miinus.»

Mida see tähendab?

Viis miinus oli meie kursuse juures väga hea. Vist praegu õpivad noored nii hästi, et neil on eriala peaaegu kõikidel viis. Aga meie kursusel oli palju nelju. Meil oli ainult üks viieline tüdruk – Malle Pärn.

Lembit Ulfsak on ju ka teie kursuselt!

Jah, ja tema oli meil kõige silmapaistvam. Tema oli tipp juba kooliajal.

Kuidas teie neljandal lennul on teatris üldiselt läinud? Ene Järvis, Kaarel Kilvet, Liis Bender...

Ei ole läinud hästi. Mäletan Panso lauset: «Mind teeb teie kursuse juures murelikuks ühtlane neli.» Mõned laused on niimoodi meelde jäänud. Ühesõnaga, kui ma tunnen, et minu teatritee ei ole õnnestunud, siis ma mõtlen oma kursusekaaslastele, kes ei ole enam ammu teatris, ja siis tundub, et ma ei tohiks nuriseda.

Aga väike fakt – kooli lõpetasite ju hoopis teise inimesena, teist oli saanud Helene Pillak?

Jaa... Sellest tahan ma vähe rääkida.

Abiellusite kursusekaaslase Peep Pillakuga.

See perekond on praeguseni olemas, aga seda teemat ma ei tahaks puudutada. Me olime kolm-neli aastat ka Ugalas koos.

Millal siis Vannari tagasi tuli?

Tähendab, ma olen kogu aeg töötanud Vannari nime all. Ja siiani on sellega üks suur vassimine. Kui mulle ametlikult kuskilt raha tuleb või vormistatakse lennukipiletid, siis ma unustan öelda, et ametlikult olen Pillak. Sellest tuleb alati suur segadus ja see teeb inimestele lisatööd.

Nii et proua Pillak siis!

Jah... (Vali naer) Aga ega mulle ei meeldi ennast afišeerida. Kui puutun kellegi võõraga juhuslikult kokku, ei ütle ma iialgi, et töötan teatris.

Aga miks läksite pärast kooli Viljandisse? Mis sinna tõmbas?

Ei tõmmanud mitte millegagi, lihtsalt kutsuti. Läksime kursuselt kaheksakesi sinna, ükski Tallinna teater ei tahtnud meid. Tookord oli Aleksander Sats eesotsas, ja Ugala oli midagi muud. Ma ei tundnud ennast seal hästi, ütleme lühidalt.

(Ugala perioodi ei meenuta Vannari mitte just kõige soojemate nootidega. Ütleb, et tööd oli, kvantiteeti oli, kuid kvaliteeti mitte. Ta sai noorte lavajõudude teise astme preemia, mida ise siiani omas mõttes vaidlustab. Kaheksast Ugalasse läinust on sinna jäänud vaid Kristi Teemusk. Vannari oli Viljandis neli aastat, siis tuli Tallinna tagasi. Sündis tütar, kes õpib praegu Sibeliuse Akadeemias.)

Kuus aastat pärast lavakat saite siiski Noorsooteatrisse koha, ja hoopiski mitte näitlejaks?

Ma rääkisin tollase peanäitejuhiga Kalju Komissaroviga – olen talle väga tänulik, et ta mind siia majja võttis –, ja ta ütles mulle otse, et kooli ajast ma sind ei mäleta ja ei tea, mis sa oled. Aga tuli mõte, et äkki saab teha midagi lava kõrvalt, ja mind võetigi inspitsiendi ametisse. See on raske töö ja ega ma sellega hästi toime tulnud. Seal peab olema ääretult täpne. Panso rääkis kooli ajal, et inspitsient on kõige tähtsam inimene lava taga. Ta võib isegi lavastaja ära saata... No mina ei olnud hea, sest ma olin hajameelne ja ma ei saanud aru oma kohustustest. Aga ma olen olnud kuulsa tüki, (Lembit) Petersoni lavastuse «Godot’d oodates» inspitsient. Ma olen ihust ja hingest vändanud eesriiet kinni-lahti, kinni-lahti...

Seda tööd jätkus aastaks?

Poolteist umbes. Kursusekaaslane Kaarel Kilvet pakkus mulle siis ühe töö. Küll ma olin juba unistanud, et saaks ometi mõnes lavastuses kaasa teha. Ega ma küsimas ei käinud. Kuid sellesse tükki suhtuti hästi ja Komissarov panigi mu näitlejate koosseisu. Kui ma aga oleksin kodus istunud ja poleks seda inspitsiendi kohta vastu võtnud, siis vaevalt ma siia teatrisse oleksin sattunud. See oli minu poolt tark käik.

Paljud on vist nii teatrisse pääsenud, et enne lavapoisiks ja...

No lavapoisist tuli ju meie direktor (Raivo Põldma). Kõik on üks õnnelik juhus, ütleme nii.

Ja nüüd teete vist rekordi – ühes teatris nii kaua, 27 aastat?

See on palju. Mõni ütleb minu eas, et, ah, ma ei taha enam mängida. Et mul on kõik ära öeldud, et mul on seda tööd nii palju olnud. Mina aga tunnen, et ma tahan teha, mulle on kogu aeg tundunud, et tööd on vähe. Kuid ma olengi vähe teinud! Ütleme nii, et suuri rolle on mul vähe olnud, ma olen väikerollide tegija.

Mõtlen, et kui öelda mõnele noorele algajale näitlejale, et teid ootab ees Vannari saatus, siis ta oleks vist väga kurb. Iga noor, kui ta alustab, loodab silmapaistvaid osi ja suuri töid. Ja peaosi. Kui selle mõõdupuu järgi võtta, siis pole mul peaosi olnudki. Aga ma pole selle peal väljaski olnud – ma kardan vastutust.

Teil on ju säravaid karakterrolle küll ja küll. Eks teater on kaduv kunst, sellega tuleb arvestada, kõike ei säilitata.

Jällegi, kui ma mõtlen noorusele, siis mulle meeldis vaadata vanu näitlejaid. Katrin Välbe näiteks – lihtsalt imeline. Ürg-

inimlik, südamlik, humoorikas.

Temaga on õnneks telepurki pandud «Postiljon nr. 17».

Ja ta oli seal armas, eks!? Aga see oli kurb lugu. Ma ei tundnud teda, kuid kuulu järgi oli ta tore ja omapärane. Ma olen õnnelik, olen näinud Lisl Lindaud, Velda Otsust...

Velda Otsus elab kuulu järgi täiesti eraklikult. (Homme saab baleriin ja näitleja Velda Otsus 90aastaseks! – toim.)

Ta ei mängi ju ammu enam, kuigi temaga on mul seotud elu suurimad teatrielamused. Üks näitleja – ma ei räägi Otsusest – kogub elu jooksul küllaltki palju negatiivset ja vananedes tõmbub endasse. Ei ole ju mõtet sappi välja valada. Arvan, et Otsus on pidanud taluma palju ebaõiglust, talle oleks pidanud andma rohkem säravaid osi, sest ta oli seda väärt. Aga ta jäi tähelepanuta ja lahkus teatrist.

Te olete siin teatris kaua olnud, kas pole tahtnud ise ära minna või ei ole teid mujale kutsutud?

Muidugi ei ole kutsutud. Ja ma ei ole käinud ka ennast pakkumas. Külalisena olen siiski teinud kaasa Pärnus ja Draamateatris. Ütlen, et ükskõik, mis tööd need on olnud, on need alati toredad käimised olnud. Ja ma olen ka filme dubleerinud, kuigi see ei ole just see, mille poole üks näitleja ihkab. Need, kellel tööd ei ole, need on väga õnnetud – ma parem dubleerin, kui et istun täitsa ilma tööta. Minu õnn on see, et ma ei ole kellegagi tülli pööranud. Eks seda kardetakse kõige rohkem. Ja muidugi allajäämist. Praegu «Cabaret’s». Ma loodan, et Sallo ei pea vaenu.

Teie kontol on ju kolm filmi.

Kolm või?

«Wikmani poisid», «Minu Leninid» ja «Rahu tänav».

Jah, viimane on (Roman) Baskini oma. Mul on Romanile tänu ütlemata, käisin «Südamete murdumise maja» vaatamas. Nende tänuütlemistega on ka nii, et... Teate ma kardan sellist paatost ja tihti jääb hea sõna ütlemata, ja see on viga. Ma oleks pidanud pärast etenduse lõppu minema tänama, aga ma olin kellegi autoga... Ma tihti lähen nagu ära ja inimestele jääb mulje, et mulle ei meeldinud. Mulle aga väga meeldis.

Meie põlvkonna lapsepõlve ergastasite oma krutskitega tiiger Urrina «Onu Tik-Taki seiklustest». Kas Karl Aderiga tegite koostööd?

Roll oli kihvt, aga palju jäi tegemata. Ader oli vana pedagoog ja lavastaja, saime kenasti läbi.

Ei saa siinkohal ütlemata jätta, et kuupäev 20. märts on andnud meie teatrile väga olulised inimesed – sel päeval olid sündinud näitleja Hugo Laur ning lavastaja ja näitleja Karl Ader, 20. märtsil on ka Helene Vannari sünnipäev.

Kas teile meeldib, kui õpetatakse?

Ma olen nõus, kui öeldakse. Hull asi on hoolimatus ja tähelepanematus. Näiteks teed hea rolli, aga kriitika ei pane tähelegi. Ei anna oma hinnangut. Vanasti kirjutati pikemalt, nüüd enam mitte. Kurb. Ma olen tundnud, et vanasti mind pandi rohkem tähele. Nüüd on vaikuse periood. Muidugi, tööd pole ka ju midagi erilist olnud.

Kas siin, Linnateatris tõotab rohkem tööd?

Ei tõota. (Paus) Väike saal läks remonti, «Sild» pandi kõrvale. Aga kahte tükki hakatakse taastama – nii «Võlumäes» kui ka «Kuritöös ja karistuses» on mul rollid ja midagi nagu tuleb.

Kui õhtul etendust ei ole, kas te siis niisama teatrisse ei tule?

Mis ma siia tulen? Nii on igal pool maailmas, et pole mõtet käia seltsielu elamas, kui sind vaja pole. Sa käid siis, kui on tööd. Keegi ei tunne end hästi, kui pole tööd. Võib-olla isegi häirid teisi, oled ülemustele nagu kõndiv etteheide.

Aga leping ju teiega ometi sõlmiti?

Kaheks aastaks, aga võib-olla oli see inimesearmastusest...

Teid on kolm üheealist – teie, Ene Järvis ja Marje Metsur? Kas olete rivaalid?

No natuke ikka. Meil ei ole küll midagi pingelist, aga... Suured kadedusepursked pole mulle omased, olen selline tuim. Noh, minuga võib koos eksisteerida nii laval kui ka eraelus. Aga mul pole kaugeltki tundmata sellised ööd, kui ärkad ja mõtled, mis saab edasi... Kuhu minna? Vahel võtan otsuse vastu, et nüüd lähen pakun ennast igasse Eestimaa teatrisse, et kui minuealist naist on vaja, olen nõus tulema. Aga ennast pakkuda on väga raske. Ütleme nii, et sellel suvel olin ma õnnelik, mul oli tööd.

Helene Vannari võtab kotist fööni ja koolutab pisut juukseid. Paneb äkki fööni seisma ja teatab, pea püsti: «Ma ei ole mingi kangelannade mängija, see oleks täielik krahh! No pange mind Kleopatraks! See on võimatu, sellest poleks midagi tulnud. Aga mis siis on minu teema teatris, kui nii asjale läheneda? See on väikese inimese teema. Argiinimese elu ja mured. Nagu Tšehhov kirjutab oma novellides. Mis on ühtaegu nii kurvad ja väga naljakad. Tahaks, et minu rollist jääks soe tunne. Ma ei tahaks olla kibestunud. Olen küll juba vana inimene, kuid loodan, et teatril on mind vaja.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee