PARIM ELECTRIC BOOGIE`S: «Minu trump oli fikseering, mis iga liigutuse puhul oli korrektne,» arvab Eesti parim robottantsija Joel Juht. «Iseennast ju kõrvalt ei näe, harjutan tantsu peegliteta saalis.» Esinemas saab teda näha klubis Hollywood, kus ta töötab klubitantsijana. (Andres Treial)

«Tiitli sain kätte, ja hea tunne on,» naerab mõne aja eest Tartus Eesti meistrivõistlustel breiktantsus parimaks robottantsijaks tunnistatud Joel Juht. «See on esimene suur tunnustus. Kui tavaliselt visatakse mõne tantsuvõistluse lõppedes diplom näkku, siis nüüd anti üle ilus karikas, raamitud diplom, pleier ja muud ninni-nänni.»

Breik- ja robottants ilmusid välja kaheksakümnendate aastate esimesel poolel, just pisut pärast seda, kui Joel oli sündinud. Jõgevalt pärit noormees mäletab 3aastasena teleka ees veedetud tunde, kui püüdis nähtud electric boogie`t oma kehaga järele aimata. «Kõige enam avaldas mulle mõju Michael Jackson. Mitte tema muusika, vaid just lavaline liikumine,» täpsustab ta. «Olin vist kaheksa-aastane, kui panin muidu niisama vedelenud peegli seinale. Vahtisin MTVd ja proovisin liigutusi järele teha.»

Joeli vanemaid poja harrastus ei huvitanud. «Kõik, mis on seotud tantsimisega, laitsid mu vanemad maha. Ütlesid, et sel pole mingit mõtet ega soovitanud selle asemele samuti midagi. Nad võtsid mult energiat. Ei käinud kordagi mu esinemisi vaatamas. Olen nendega tõsiseid lahinguid maha pannud.»

Miks nad sinust ei huvitunud?

«Ema võttis uue mehe, isa uue naise.»

Paljugi, mis elus võib ette tulla.

«Noh, aga niisuguseid asju ei tohi juhtuda! Mina ei saa sellest aru, miks inimesed lähevad laiali. Ma ei saa sellest ka kümne aasta pärast aru.»

On sul endal olnud mõni lähisuhe?

«On küll, olen elanud inimestega koos.»

Miks te lahku läksite?

«Miks või?... See on nii isiklik... Sellepärast, et olime liiga noored. Inimesed tahavad ju sarvi maha joosta. Mina saan alati selle, mida ma tahan, mida ma otsin.»

Joel kinnitab, et on proovinud erinevaid alasid - kaksteist aastat tegelnud kreeka-rooma maadlusega, kolm aastat poksiga. «Kogu aeg sport, sport, sport. Ja kõrvalt andsin tantsutrenne,» meenutab ta teismeliseiga. «Üritasin juba siis Jõgeval hip-hop’i elustiili propageerida, kuid mul ei läinud see korda. Võib-olla jäi aega väheks, sest pärast 9. klassi lõpetamist läksin Tallinna kokaks õppima. Nüüd olengi - tantsukokk!» naerab ta. «Kui on kodus süüa vaja teha, siis teen,» on tal omandatud erialast täpselt nii palju kasu.

Nüüd kõnnib Joel vahel mööda tänavat ja unustab ümbritseva: «Mõtlen tantsuliigutusi välja, ma otsekui näen neid.»

Hip-hop nagu elustiil

Joel armastab rääkida hip-hop’i elustiilist.

Milline see siis on?

«Ühed on sellised, kes käivad ülikonnaga, teised dressides. Mina see mees pole, kes dressides käib. Rohkem casual. Jõgevale üritasin elustiili tuua läbi tantsu, see muusika ja see tants - et inimesed hakkaksid aru saama, mis see tegelikult on. See on mustade kultuur, aga must inimene on samuti inimene.»

Kas sa ei arva, et hip-hop on meile pisut võõras massi- ja tänavakultuur?

«Vastupidi, on lahe, kui tekib suur asi, mis levib laiali ja on lahe. Arendab inimest edasi. Oma keha tundmine ja mingi sihuke... Samas läheb see hip-hop’i kultuur igasu-guste MCde ja DJde juurde, räppimine... See on nagu elustiil. Pole nii, et teed ainult üht asja, tantsu.»

Sulle ei tundu, et hip-hop’i viljelejad on kuidagi üleolev rahvas?

«Võib-olla küll, aga mina mitte. Ma ei ole pahatahtlik, aga võin kõrvaltvaatajale ülbe inimese mulje jätta. Olen suhteliselt sõbralik. Noh, oletame, et kui artikkel minust ilmub lehes - see jätab mind külmaks. Olen see, kes olen. Ja et ma sain meistritiitli - see ei loe samuti, sest juba homme võib tulla inimene, kes tantsib minust kümme korda paremini ja kogu lugu.»

Joel kuulab ka autoga sõites vaid hip-hop’i ja breiki. Tema sõnul on need üksteisega väga sarnased, aga breigibiit on lihtsalt kiirem.

Lubab üllatada stepptantsuga

Kuidas Joel robottantsuga sina peale sai, ei oska ta öelda. «Need nõksud ja kõik... Teen need ära nii, nagu olen peas välja mõelnud. Ma olen 19 aastat tantsinud, see tuleb mu seest. Minu robottantsu iidol on Ilmar Teeväli, kes teinud seda juba ma ei tea mis ajast saadik.»

Kõige kummalisemaks liigu-tuseks, mida Joel laval teeb ja mille peale publik kisama hakkab, on ülakeha väristamine, mis algab ühest käest ja levib lainetena teise käe sõrmedeni välja. Ta lavastab oma tantsukavad nii, et saaks muu hulgas nalja. «Näiteks ühel võistlusel tantsisin üleni liibuvas suusavormis. Kõik nõksud ja kõik oli näha... Sihuke ala, kus pead suutma ka riietega midagi uut tuua.»

Joel unistab päris oma tantsu-stuudiost, ehkki juba praegu on tal kolm õpilaste gruppi. Juba on ta ostnud stepikingad: «Salaja harjutan stepptantsu. Kui breigi- ja robottantsu aeg läbi saab, üllatan sellega.»

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis