Elu

«Hüvasti, Eestimaa viimane piimapukk!» 

Allar Viivik, 12. juuli 2003, 00:00
PIIMARING: Piima kokkusaamiseks tuli autodel mõnikord päevas kuni 200 kilomeetrit läbi sõita. Suvel koguti piima iga päev, talvel üle päeva. Annika Haas
«Pukivärk oli külale nii ajaleht, raadio, teler kui ka klubi,» räägib Kergu alevi rahvas. Põhja-Pärnumaa Kaisma vald on ilmselt viimane paik, kus armsakssaanud meiereiauto veel mullu sügisel pukkidelt piima kokku korjas.

«Kuidagi ei raatsi armsakssaanud pukki ära lammutada,» tunnistavad Helmi ja Martin Tamsar. «Aastavahetusest enam Vändra meierei auto Kergu kandist pukipiima kokku ei korja.»

Vanapaarile ei mahu pähe, kuidas alumiiniumnõudes hoitud piim siiani meieritele sobis, kuid nüüd äkki enam mitte. «Vist euronormid. Aga seda ma ütlen küll, et need normid on siin kõik välja mõeldud,» on Martin Tamsar kindel. Ta seletab, et nende talu piim on kogu aeg olnud kõrgem sort ja korralikult lüpstud. Loomulikult võiks nad enda majapidamisse muretseda hulga masinaid, torustiku ning jahuteid, kuid ei jõua. «No kust kohast peame meie need kümned tuhanded välja võtma?» pahandavad mõlemad. «Riik ei anna ka midagi, kuigi meie oleme selle kõik üles ehitanud. Enam ei tasu lehmapidamine ära: torustik ja kallid lisaseadmed käivad üle jõu,» kurdavad nad.

Piimapukk oli küla raadio ja ajaleht

Mälestuseks möödunud aegadest vedasid aastakümneid piimaringis käinud talumehed tee ääres seisnud puki Tamsaride õue. See seisab seal justkui ühe ajastu lõppu tähistav monument. See on metall-lattidest kokku keevitatud, kahelt poolt treppidega ning peaaegu kaks meetrit kõrge. Justkui valmistuks Kergusse sõitma mõni tähtis riigijuht või kihutuskõneleja, kelle tarvis on suur tribüün kohale taritud.

«Ise tegime. Mitu igahommikust vedajat tulid kokku ja keevitasid selle konstruktsiooni valmis,» räägib Martin, kuidas ümbruskonna uhkeim piimapukk omal ajal, aastakümneid tagasi ehitati. Millal täpselt, seda ei mäleta keegi.

Puki ümber toimunust võiks pajatada pikki lugusid. «See oli küla raadio, televisioon ja ajaleht ühes kohas,» naerab eluaegne poemüüja Eha Jürisson.

«Kui varahommikul oma käru ja piimanõudega puki juurde jõudsid, kuulis kohe viimaseid uudiseid,» elavneb ka Helmi Tamsar. «Kes on surnud, kes sündinud, kes avarii teinud, kelle lehm poeginud. Ja seda ka, kes on käinud võõra naise juures,» torkab Martin vahele. «Ära aja lora!» naerab Helmi.

Siiski oli külarahva salasilm kõikjal ning üleaisalöömine järgmisel päeval kohe avalikkuse ees.

Tükk tegemist oli pakaselisel talvehommikul, kui piim kippus nõudes jääks külmuma. Tuli kasukad ja kampsunid ümber alumiiniumvinkude (ehk rahvakeeles plekkide) keerata.

Nüüd on igahommikune piimatoojate «klubi» kadunud ning külauudiste allikas on kauplus.

«Ehitan rattad alla. Siis hea puu otsast õunu korjata!»

Kergu ja selle ümbruse piimapukid olid nagu mujalgi Eestis lahtised ning nende juures ootajad trotsisid pakast, vihma ja päikest. «No kui palju neid siin siis oli?» hakkavad Helmi ja Martin näppudel arvutama. «Puusepa maja juures Lõo vastas oli, mis viidi pärast kiriku juurde. Raudsepa maja juures oli. Ja Kaisma kooli juures ning Oskari Hansu juures ka,» loevad nad kokku. «Kõnnu ristis oli. Vist oma kümmekond pukki tuli hiilgeaegadel küll kokku.»

Lähedalasuva Metsaküla mees Heino Tilk aga ehitas otse puki kõrvale väikese onnikese, mille külarahvas kohe Metsapiigaks ristis. «Puuseppmeister võttis kätte, lõi aastakümneid tagasi ilusa majakese kokku ja pani metsa vahele püsti,» meenutab külarahvas. Metsapiigas oli väike laud, paar tooli ning sooja andis nurgas paiknev raudahi. Varahommikused piimalised said seal nina soojendada.

Kui külamehed hakkasid Metsapiigas aga rohkem «metsakohinat» nautima, otsustas Tilk ehituse enda taluõuele tagasi vedada. Lastel hea mängida ja mürada.

Mis aga saab Tamsaride taluõues seisvast metallpukist edasi? «Ehitame rattad alla. Siis on hea aias puude otsast õunu korjata,» teatab perenaine poolnaljatades. «Me juba vanad inimesed. Ei saa enam kõrgele ronida. Jalad kah läbi.»

Pukoloog: «Kui õige pildistaks nad kõik üles?»

Eestisse tulnud saksa tudeng uuris, et mis imelikud trepid need teil teede ääres on? Teda võõrustanud eakaaslane seletas: meil on talvel nii sügav lumi, et neist treppidest ronib rahvas liinibussile.

Sakslane sõitiski sellise teadmisega kodumaale tagasi. Sellise legendiga alustab üks Eesti pukoloogidest Annika Haas juttu kaduvast piimapukkide maailmast ja nende ümber toimunust.

Harrastus pildistada ja uurida hääbuvat piimapukikultuuri algas kolm aastat tagasi. Annika Haas sõitis koos tuttava geograafi Helen Sooväliga mööda Lõuna-Eestit, kui neil see idee plahvatas: «Helen ütles äkki, et kuule! Mul on väga vinge mõte. Pildistaks õige üles viimaseid piimapukke!»

Kohe haaras Annika kaamera ning jäädvustas paari tunniga mõnikümmend piimapukki.

Aastatega kogutud materjali põhjal saavad pukoloogid teha mõne huvitava järelduse. «Nende arhitektuur ja ehitusmaterjalid ulatuvad seinast seina: puidust ja terasest kuni salvokate, plast-

plaatide ja leivakappideni,» loetlevad Annika Haas ja Vahur Puik. Teada on ka vähemalt üks reformvoodi otstest kokku keevitatud piimapukk, kuid pildistamise ajaks olid sellest alles vaid riismed. See platvorm seisis Otepää külje all.

Samuti on pukoloogid kohanud kapitaalset, betoonist valatud piimapukki. 1980. aastate lõpus hakkasid rikkamad ja nutikamad mehed ehitama endale koguni väntade ja mootoritega pukke. Eriti paistsid silma mulgid, kes on alati olnud uue juurutajad ning samas teistest ka veidi uhkemad.

Kuigi esimesed mootorpukid olevat pärit hoopis Kanepi kandist. Loomulikult käisid piimapuki juurde ka helkurklaasid, postkastid või kuulutustetahvlid. Piimapukk oli tihti kogu külaelu keskus, seal vahetati uudiseid ja oodati busse.

Samamoodi nagu elamud ja rahvariided, mis paik- ja kihelkonniti üksteisest erinevad, teevad seda ka Eestim pukid. Haasi kinnitusel on Ida-Virumaal hoitud piimaraamatuid leivakappides, mis selleks mõne jala külge kruviti. Soomaal ja Pärnumaal on jälle levinud väikese varjualusega piimapukid. Neid on nähtud ka Lutike ning Kergu kandis.

«Raplamaal oli ühes paigas kõik ühtemoodi – seisid metalljala peal. Ilmselt toodeti neid mõne majandi töökojas,» seletab Haas ning ütleb, et oleks põnev nende valmistamisest ka midagi lähemalt teada saada.

Rakvere lähedal Sämi külas jäi tal objektiivi ette betoonpukk. Lisaks heale vastupidavusele hoidis see soojal ajal sinna pandud piimanõusid jahedas. Padise kandis oli ka autokast maantee äärde jalgadele tõstetud. Teada on mõned liikuvadki piimapukid, millel olid all jalased ning mida lohistati talvel traktori slepis.

Eelmisel suvel püüdsid pukoloogidest sõbrad Soomaal ehitada sümboolset viimast piimapukki. Appi võeti ka üks vana eluaegne piimapukiehitaja

Arno. «Aga tema rehkendas hästi palju. Rehkendas mõnikord liialt palju. Nii on see asi siiani pooleli,» ütleb Annika Haas.

«Kuule, üks mees ootab sind piimapukil!»

Kergu lähedal Kõnnul olevat juhtunud eelviimaste valimiste ajal järgmine tõestisündinud lugu. Mees tuli õhtul koju ja ütles naisele: keegi ootab sind meie tee ristil piimapukil. Viimane küsima, et miks ta ometi tuppa ei tule: ilm vilets ja katuse all ikka parem. Naise süda ei andnudki rahu ja läks lõpuks vaatama, kas mehe jutul tõepõhi all. Ühtegi ootavat kavaleri seal loomulikult ei olnud: üks kandidaat oli lihtsalt kleepinud piimapukile enda portreega valimisplakati.

Juhtus nii mõndagi

Pildistamisele lisaks on kogutud kümneid lugusid piimapukkide ümber toimunust. Krõbedamatest lugudest meenuvad lapsetegemised, mille järgi mõned hambamehed hakkasid ehitist hoopis n....pukiks hüüdma.

Ühel mehel karanud hing täis, et autod sõidavad kogu aeg tema puuplatvormi maha. Lammutanud siis talumees oma vana puki ära ja ehitanud suure vihaga asemele uue. See oli aga kapitaalne ja metallist. Nüüd kartsid juhid autot rikkuda ja enam sellele otsa ei sõitnud.

Soomes on kuuldavasti sellel teemal kaitstud isegi teadustöö.

Sünniaeg oli kuuekümnendate aastate ENSV

Piimapukid tekkisid Eestis umbes 40 aastat tagasi ehk 1960. aastate alguses. Enne seda veeti hobustega või autodega piim vastuvõtupunkti. Need kadusid, kui liikvele läksid piimaautod, mis mööda külasid ringi sõitsid ning piimanõud iga talu teeotsa juurest kokku korjama hakkasid.

Tegelikult pole piimapukk sugugi eestlaste leiutis. Soomes olid need juba enne kuuekümnendaid, kuid surid samuti välja 90. aastate alguseks. Seega ei ole Euroopa Liit süüdi piimapukkide ka-dumises. Nad lihtsalt elasid oma aja ära, jäädes jalgu suurtootmisele.

Põhjamaadest on pukke ehitatud ka Taanis, Rootsis ja Islandil. Kõigis neis on samuti väiketalude piimaringid lõpetatud. Vanu ja uusi piimapukke pannakse üles vaid talude sissesõitude märkimiseks, maanteeservade kaunistamiseks ja silmailuks. «Eestis on nad tarbeesemena välja surnud, kuid tulevad kindlasti suveniirina tagasi,» ennustab Haas.

Kas euronormid hukutasid piimapukid?

Vändra Meierei direktor Vassili Palumäe: «Pukkidelt piima korjamine lõppes loomulikult: kallitel piimaautodel ei ole enam kasulik iga puki juurde ühe või kahe nõu pärast sõita. Lehmapidajaid jääb ju aina vähemaks. Rangemad on nüüd ka puhtusenõuded, sest tegu on toiduainega. Mingit käteväänamist ega suurt ärakeelamist pole olnud.»

***

OOTAME LISALUGUSID JA PILTE: Et Eesti pukoloogid saaksid kunagi kõik need lood kaante vahele, ootavad nad kõikvõimalikke uusi teateid: helens@ut.ee või annika@soomaa.com

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee