Elu

«Kiirustage, seltsimehed unetud!» (1)

Allar Viivik, 5. juuli 2003, 00:00
 
Kui teatrimees Sulev Nõmmik alustas telefilmi «Mehed ei nuta» võtteid, ei oodatud sellest midagi erilist. 35 aastat hiljem on filmist saanud kultuskomöödia ja selle fraase «Kiirustage, seltsimehed unetud!» või «Kõige tähtsam on leida paat!» teab peast iga mudilane.

«Film on nagu hea vein: mida kauem seisab, seda paremaks läheb,» tunnistab «unetut» lauljat mänginud Kalju Karask. «Nüüd alles saame aru, kui hästi see tegelikult tehtud on. Nõmmik oli ikka väga andekas inimene ja koomik,» kiidab ta vana kolleegi.

Sel ajal, kui filmi tehti ja see lõpuks valmis sai, oldi mõneti umbusklikud: Nõmmik teeb veidi kerglast asja ja kerglasi trikke «Midagi sellist nõmenaljakat. Ta ütles tegelikult alati ise, et mida nõmedam nali, seda parem,» tunnistab Kalju Karask Nõmmiku ideedest rääkides.

Laulja sõnul avanes Sulev Nõmmik filmi tehes hoopis teise mehena kui varem. «Operaator Kaljo Jõekaldaga nad kogu aeg rehkendasid, kuidas ja miks teha. Kes mida ja kuidas mängida võiks.»

Stsenaarium oli küll varem kahasse Enn Vetemaaga valmis kirjutatud, kuid palju tuli alles Muhus võtetel improviseerides.

Nõmmik tegi ka ise minirolli, kehastades osoonimürgituse saanud professorit.

Kalju Karask vaatab filmi hea meelega. Ja naerab asjade üle, mida telerist on nähtud korda kolmkümmend.

«Ervin Abel lambaga ning karjumas: ma nõuan kategooriliselt, et see loom pandaks lühema keti otsa. Ja veel Lia Laatsiga see suur armastus. Need on asjad, mis ei roosteta,» ütleb ta.

«Seltsimehed unetud, sööge tiki-topi-perassiini!»

Kalju Karask on ainus veel elav «unetu» patsient. Surnud on vanameister Ants Lauter, Richard Peramets, Endel Pärn, Ervin Abel ning viimasena Leo Normet.

«Jube head karakterid,» iseloomustab neid Karask. «Ants Lauter mängis sellist vähe poolteadlase moodi «gigantse ettevõtte direktorit» ja Nõmmik kutsus loomulikult filmi ka oma vana partneri Ervin Abeli, kes maadles lugematute tervisehädade ja -tõbedega.

«Soovitas kõikidele võtta sisse tiki-topi-perassiini,» ei suuda Karask naeru pidada. Siis minevat kõik haigused, kaasa arvatud nakkuslik kiilaspäisus kohe üle.

«Endel Pärn ja Leo Normet olid isegi vist veidi sarnased, sellised esteedid,» arutleb laulja. Pärn oli hädas liigsöömisega, püüdes igal võimalikul juhul kõhtu täis saada ning pärast lõi ta ka söögitegijatele külge, kiites: «Minu elulaulul on olnud ilusaid värsse, kuid refrääniks jääte ikka teie!»

Leo Normeti surematud sõnad olid saarele saabudes: «Ajahamba poolt puretud taluke!», mida ta ka tegelikus elus Muhusse saabudes imestust väljendades ütles. Tegijatele tundus see aga nii tabav, et see otsustati kohe filmi sisse jätta. Ning Lauteriga püüdis helilooja võtete vaheajal prantsuse keeles vestelda, mis aga kahjuks eriti hästi ei õnnestunud.

Ainus, kes «unetutest» hoopis magamisehäda üle kaebas, oli Richard Peramets, kes võttis üksikule saarele ning filmi kaasa ka enda poja Priidu.

«See on rohkem poolsaare moodi saar!»

Kogu sellele seltskonnale laulis Karask alguses Puccini «Boheemi» Rodolfo aariat ning hiljem kurvalt soolaputkas istudes «Tosca» Cavaradossi surmaeelset aariat. Pärast viimast takti rebis musklis laulja trellid laiali ning põgenes vabadusse.

Karask sai telefilmi «Mehed ei nuta» tänu ujumisele. Lavastaja Sulev Nõmmik märkas teatriringreiside ajal mehe head ja kohati isegi naljakat ujumisoskust. «Tegin neile natuke pulli ja siis kutsuski Sulev mind mängima,» meenutab ta.

Kogu paarikümneliikmeline seltskond elas Koguva külas legendaarse Nuka-Ärni juures.

«Eks sealt panigi Nõmmik palju nalju kõrva taha, sest Ärni oli jube hea lõuamees ja naljajuttude vestja. Pärast võttis sealt vist enda tegelaskujuks Kärna-Ärni,» pajatab Karask.

Samas Koguva lähedal raius Karask ka metsa, kui tema kaaspatsiendid otsustasid koos saarelt põgenemiseks parve ehitada. Aga igalt poolt ei tohtinud raiuda, looduskaitse oli vastu. Siis klapitati ja nipitati, kuidas raielankidel Kalevipojana rassivat merest jäädvustada.

Filmi põhiline võtteplats oli aga 1968. aastal Kõinastu laid. See on Muhumaa lähedal kohe Koguva küla vastas.

«Jube ilus koht, kus praegu pidavat vist isegi inimesed elama,» kiidab Karask

Aga ütlemine, et see on rohkem poolsaare moodi saar polevatki tema sõnul vale: kui vesi on mõõnal, saab Muhust kuiva jalaga Kõinastule kõndida. Kõrgema veega tuleb siiski täismehelgi sumbata põlvini vees.

Võtete vaheajal tegi muhulane mõnikord koduõlut ning suitsutas kala, pakkudes seda kogu grupile. Suuremat valgema kraami tarbimist ei mäletata, sest kodune kesvamärg oli parem ja kangem.

«Saare rahvas ütles ikka: mis see viin, see põle mette medagi. Aga vaata see meie ölu, see on ikka mehejook,» naerab Karask.

Helmut Vaag kündis ninaga rannaliiva

Enamik võtteid tehti küll Muhumaal, kuid osa filmist vändati hoopis Varblas, Pärnu rannas ja selle lähedal merel.

«Seal sai ikka ka jubedalt nalja,» ei suuda Karask naeru pidada. Kui vetelpäästeülemus Helmut Vaag koos kaaslastega lauljat merest välja tirima jooksis, siis ta komistas ning kukkus ninaga otse rannaliiva. «Aga tal oli suur nina ja see kündis rannaliiva päris sügava vao. Kahju, et lõpuks päris valmisvariandis on alles vaid väike komistamine trepil,» pole laulumees rahul.

Samas filmiti ka stseen, kus Karask ujub välismaist päritolu jahini ning selle kapten Hardi Tiidus räägib saksa, inglise ja itaalia keeles. «Rohkem oli see vist umbluu-keel,» täpsustab Karask.

Üksikult saarelt põgenenu püüdis meremeestele selgitada, kus ja mitu meest täpselt saarel vangis on. Viimased ei saa aga midagi aru ning laulja hüppab lõpuks merre tagasi.

«Et ujumine usutavam oleks, taheti mind nööriga paadi pärasse siduda. Aga ma keeldusin, sest ujusin ise piisavalt korralikult,» meenutab laulja.

Kuidas võttegrupp Ants Lauterit sünnipäeval üllatas

5. juulil ehk täna 35. aastat tagasi tähistas Ants Lauter oma 74. sünnipäeva. Samal päeval toimus muidugi ka võte, sest ilusad ilmad olid loetud ning filmi pidi kindlasti sügiseks valmis saama. Vana teatrimeest otsustati siiski meeles pidada. Kui lavastaja Sulev Nõmmik varahommikul kaamerate ja valgustuse taga: «Mootor! Kaamera! Võte!» hüüdis, avati mängimise asemel hoopis šampanjapudelid.

«Pärgasime Lauteri ka lilledega, laulsime vist ka tervituslaulu ja üllatasime tal suu kinni,» naerab Sulev Nõmmiku toonane abi Peeter Peetsalu. «Fantastiline teatrimees, kes ei pidanud ennast kunagi uhkeks ega isaks. Ta heldis ikka põhjalikult!»

Juhan Smuul kinkis õllevinku ja suitsusäina

Ühel suvepäeval imestas võttegrupp ennast piltlikult öeldes kangeks, kui Kõinastu laiul seisis nende ees elusuuruses rahvakirjanik Juhan Smuul.

«Koguvasse külla tulnud Smuul põikas meie tegemisi vaatama,» meenutab Peeter Peetsalu. «Seisis kadakate vahel, piinlikult särav valge triiksärk ja hele suveülikond seljas ning lips nagu linnutiib ees.» Kirjaniku paremal ja vasakul käel seisid aga pea kahemeetrised päevitunud ning jässakad Muhu kalurid. Ühel oli käes suur plekist õllevinku, milles vahutas kohalik kesvamärjuke. Teine oli aga filmirahva jaoks kohale tarinud värskeltsuitsutatud säina, mida mees lõpuste vahelt kinni hoidis.

Veidi hiljem kutsus kirjanik endale külla Kalju Karaski.

«Ta ootas enda talus Ungari kultuuriministrit ja pakkus mulle enne seda veidi valget viina ning soru Nuka-Ärni õlut ka,» ütleb laulja.

Õnneks tabas Karask, et palava ilmaga on taoline segu tappev ning loobus ahvatlusest.

Kuulipilduja Nõmmiku Moskvitši pakiruumis

Kord tuli Nõmmiku abi Peeter Peetsalu mõttele panna lavastaja Moskvitši pakiruumi vana sõjaaegne poolroostes kuulipilduja Maxim.

«Leidsime selle Kõinastu laiult metsa alt. Ma tegin operaatorile silma: siit saab mingi nalja teha,» naerab Peetsalu. Hommikul, kui Sulev Nõmmik sõitis autoga Tallinna valmismaterjali läbi vaatama, pandi kuulipilduja kohale.

Nõmmik sõitis läbi Muhumaa Kuivastusse ja Tallinna, ilma et midagi oleks juhtunud. Õhtul tagasi sõites käskis aga vene piirivalvur Kuivastus igaks juhuks tal pagasiruumi lahti teha. Selles ilutses kuuliprits! Venelaste näod läksid pikaks ja lubivalgeks ning nad küsisid ühest suust «Milleks see?» Õnneks teadsid kohalikud piirivalveohvitserid filmirahvast ning midagi hullu sellele ei järgnenud.

«Ei meelest läe mul iial...!»

«Väga kihvt suvi,» meenutab nüüdne muusikaärimees Jüri Makarov, kes mängis filmis noort kaptenit: Tema viis «unetud» saarele ja laulis neile: «Ei meelest läe mul iial».

Filmirolli sattus toona 9aastane Makarov Tombi kultuuripalee poistekoorist. «Ühel päeval tuli proovi Sulev Nõmmik ja otsis osatäitjat. Jäin kandideerima koos Paul Poomi ja Peeter Ojaga. Aga lõpuks sain rolli endale,» meenutab ta.

Muhumaal elas väikemees poolteist kuud. Peale filmitegemise oli tema ülesanne ka hommikul kell viis käia põhjaõngesid vaatamas, kas mõni angerjas on sisse jäänud. Ka tasu üle ei saanud kurta. «Sain selle raha eest jalgratta ja ujumislestad. See oli suur asi.»

«Poja, mine osta tropsikommi!»

Muhumaal sõbrunesid kiiresti 9aastane Jüri Makarov ja vanameister Ants Lauter. «Kui filmirahvas sõidutati bussiga Orissaarde lõunat sööma, võttis härra Lauter alati rahakotist 20 kopikat ja ulatas mulle,» meenutab Makarov nüüd.

Rahakinkimist saatis näitleja mahlakalt öeldud soovitus: «Poja, mine osta tropsi.» See oli toona levinud odav maius, mida väike Jüri sai endale tänu näitlejast sõbrale nüüdsest suve otsa lubada.

Mannekeen Helle Juksar – moemajast otse filmi

«Olin 60. aastate lõpul Tallinna moemaja mannekeen. Kui tehti pakkumine filmi, siis võtsin kohe vastu,» meenutab noort naisarsti mänginud Helle Juksar. «Lava ega esinemist pole ma kunagi kartnud.»

Rohkem kui enda rolli ja 1968. aasta imekaunist suve nautis toona veidi üle 20aastane neiu kõiki teist näitlejaid. «Suu jäi lahti. Itsitasin põõsa taga, kui Ervin Abel viskas ennast pikali ja hüüdis: surra siin ka ei lasta,» meenutab Juksar.

Tema naeru pärast tuli kord isegi võtted katkestada, itsitamine segas.

Või näiteks koht, kus Lia Laats ja Ervin Abel teineteist kadakate vahel taga ajavad, on sügavalt armunud, ja Abel saab pärja pähe.

«Nad ikka arutasid enne surmtõsiselt, kuidas teha ja mängida. Aga mina vaatasin naerdes pealt, kuni lõpuks käratas keegi: kui sa vait ei saa oldud, lähed minema,» meenutab Juksar. Ta ei suutnud ära imestleda, miks peab ühest ja samast stseenist tegema kümme või kakskümmend duublit. Tema arvates oli kohe kõik väga ilus.

Tal on hästi meeles ka Leo Normet, kes sisustas võtete vaheaega ingliskeelseid kriminaalromaane lugedes. «Kuidas see on võimalik, et inimene seda keelt nii soravalt loeb?» meenutab Juksar oma toonast üllatust. «Kuid kord oli Normet väga kurb, kui ta jäi oma lõunasest magustoidust ilma.».

Filmis oli tema partner Voldemar Kuslap, kes püüdis neidu pisut ka võrgutada.

«Jah, kuid ainult filmilinal,» ütleb Juksar kindlalt.

«Mehed ei nuta»
Stsenaristid

Enn Vetemaa, Sulev Nõmmik V. Sanini jutustuse «Lõbusad robinsonid» motiividel.

Lavastaja

Sulev Nõmmik.

Operaator-lavastaja

Kalju Jõekalda.

Operaator

Eino Aas.

Muusika

Ülo Vinter.

Helimees

Raimond Schönberg.

Osades

Ants Lauter, Ervin Abel, Endel Pärn, Lia Laats, Leo Normet, Voldemar Kuslap, Richard Peramets, Kalju Karask, Helle Rõ˛ova-Juksar, Marika Meriloo, Priit Peramets, Sophie Sooäär, Sulev Nõmmik, Vello Viisimaa, Jüri Makarov, Ants Jõgi, Helmut Vaag jt.

Stuudio

Eesti Telefilm.

Tunnustus

Preemia Varna Ida-Euroopa telefilmide festivalilt.

Samal teemal

28. september 2010, 11:55
Suri omaaegne modell ja filminäitleja Helle Juksar

1 KOMMENTAAR

m
MAVIS CALOS 28. märts 2015, 17:21
Tähelepanu !!!
minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee