Kommentaar

«Vanameeste» sporti uskudes 

Gunnar Press, 5. juuli 2003, 00:00
0

Jüri Jaanson. Imre Tiidemann. Indrek Sei. Erki Nool. Indrek Pertelson. Järjestus pole oluline. Võtsin viis veterani ja hakkasin rööpjooni tõmbama.

Neid atleete seob paratamatu vajadus mõne aasta jooksul suurest spordist lahkuda, tundugu see kui valus tahes. Seob palju muudki. Ning just nemad on viimase 15 aasta jooksul Eesti spordile näo andnud.

Avalõigust jäid küll välja näiteks vehkleja Kaido Kaaberma ja jalgpalliväravavaht Mart Poom, kelle käekäik – lend on kõrge, kuid lagi saavutamata – sarnaneb loetletute omaga. Ent nende spordiala võimaldab ehk kümmegi aastat jätkata ja lagi saavutada.

Veteranidest pole keegi päris terve

Sõudja Jaanson rähkleb praegu ühest paadist teise, kaalub ühese, kahese ja neljase vahel. Sõudeliit pakub kahe- ja neljapaati, seal võiks vanast mehest noortele abi olla. Jaanson eelistaks muidugi ühest, aga kahtlustab, et ei jõua siis ihaldatud olümpiamedalini. Ning ta teab, et tema ühesele ei paku sõudeliit ka vajalikku tuge. «Aga ma tahan olümpiamedalit!» ütleb Jaanson, olles kompromissideks valmis enam kui kunagi varem. Ta istus noore Igor Kuzminiga kahepaati ning põrus Müncheni MK-regatil.

Viievõistleja Imre Tiidemannil on puusaliigese moondav põletik, mis varem või hiljem viib liigesevahetuseni. Doktor Ants Kassi toel otsustas ta tuleva suve olümpiani vastu pidada. Aga äsjasel EMil tabas Tiidemanni algul toidumürgitus, finaalis murdis ta pöialuu. MM, millel jagatakse ports olümpiapileteid, võib tema jaoks ära jääda.

Kümnevõistleja Erki Nool jäi Götzisest kõrvale ja sai Arles´ teivashüppes nulli, kodumaal tuvastas arstid, et ta põeb kopsuklamüüdiat.

Kas judoka Indrek Pertelsoni treenib samasuguse pühendumusega nagu varem?

Ning ujuja Indrek Sei käest küsisin pärast vahelejäetud Eesti meistrivõistlusi, kas ta üldse Ateena olümpiale mõtleb. Sain teada, et Sei oli rivist väljas ägeda silma vikerkesta põletikuga.

Vanainimeste hädad? Kõigil viiel?

Palju on neid, kes kahtlevad, kas kõik hädadest ausalt räägivad? Kas nad lasknuks end mõnel segadusel, kehval vormil või põletikul ka noorpõlves eksitada?

Kõigil me ässadel on tibake kaotajakuulsust

Mingil moel, huvitav küll, on kõigil loetletutel tibake kaotajakuulsust.

Jaanson oli maailmameister, aga olümpial pole viiendast kohast paremat saanud. Põrumisi on olnud edust oluliselt rohkem.

Tiidemann oli Euroopa meister, aga MMidelt on toonud ridamisi neljandaid kohti.

Nool on praegu jutuks olijatest ainsana olümpiavõitja. Ta oli Euroopa meister, võitis maailma karika, aga... Sydney olümpia kettaheidet meenutavad kaasmaalased kõige kiuste sagedamini kui kauged konkurendid.

Pertelsoni Euroopa kuldade kohta küsitakse tihti, kas absoluutkaal, mis olümpiakavas pole, ikka on see õige. (Kindel küll, et olümpiamedal oli vägagi õige.)

Sei tõi Eestile taasiseseisvumise järel esimese Euroopa medali, aga ometi tahetakse teada, miks tal pika raja võistlused iial välja ei tule.

Nõnda vaieldakse, rikkus ei anna häbeneda...

Nad valitsevad edasi – kodus seni jäägitult

Ja võtame nad kõik veel kord läbi.

Tiidemannil pole kodus üldse vastast, tema asendamiseks puudub lihtsalt võimalus.

Nool jäi 2002. aastal oma parimale tasemele hirmsal kombel alla. Saavutatust piisas, et tulla nii Euroopa sise- kui ka staadionimeistrivõistlustel medalile.

Pertelson jättis tänavu Euroopa meistrivõistlused vahele. Siis läks Abensbergi klubi eest Euroopa karikale võitlema ja, erinevalt Aleksei Budõlinist, võitis oma matšid.

Jaanson on natuke maha kantud, spordijuhtidele ebamugav ja mis iganes. Siis kutsutakse mehed Emajõele kokku. Kaks meetrit üliandekat Tõnu Endreksoni, kaks meetrit paljukordset juunioride maailmameistrit Leonid Gulovit, kaks meetrit Guloviga Sydney olümpial paariskahest sõudnud Andrei Šilinit, kaks meetrit kõigist veel kõige andekamaks loetavat Silver Sonntakit. Võimas komplekt. Tuleb Jaanson, meeter ja 91 sentimeetrit, ja paneb komplektile lihtsalt ära.

Sügisel saab Jaanson 38aastaseks.

Vanade lahkumine jätaks sügava augu

Loeteluga saaks tõesti pikemale minna. Loomulikult võivad Nikolai Novosjolov ja Sergei Vaht epeevehklemises suuri tegusid teha, aga esialgu paneb Kaaberma nad vähegi olulisemal võistlusel paika. Loomulikult püüavad Martin Kaalma ja Sergei Pareiko hulga palle, aga see, mida kogu meie rahvuslik vutisats usaldab, on siiski Mart Poomi aura.

Ehk: loetletud «vanameeste» lahkumine ei lõpetaks Eesti sporti, kuid jätaks selle oluliselt vaesemaks. Nii võimsaid kandjaid pole palju asemele võtta.

Ning kui «vanameeste» pühendumusest rääkida, siis on nende endi aukohus enesekriitiline olla, teistel ei tasu ses asjas palju sõna võtta.

Indrek Sei lasi eelmise olümpia eel oma isikuloo pealkirjastada umbes nii: «olen ikka laisk küll».

«Kole,» arvas üks tuttav lehte lugedes.

Lehte, paraku, luges ta suvehommikul pärast ärkamist, nii kella üheksa paiku. Sei lõpetas sel kellaajal treeningu.

«Vabandust,» ütles too tuttav, kuuldes ujujate varahommikustest treeningutest.

Kui Nool tulemuse saab, on medal taga

Üle-eelmisel nädalal valgustasid kõik päevalehed korraga Erki Noole käekäiku. Kaks teatasid, et olümpiavõitja on raskelt haige, ning üks hoopis, et Nool taastub ja nägi Kadrioru teivashüppetrennis välja nagu muiste.

Too erandikirjutaja olin mina.

Tunnistan: SL Õhtulehe sporditoimetuse talvises aastaennustuses pakkusin vastuseks küsimusele, mitmendaks tuleb Nool Pariisi MMil, et ta jääb ühel või teisel põhjusel hoopis tulemuseta. Aga ma ei oska esimese hooga öelda ühtegi asja, mille eest oleks meeldivam punktita jääda.

Ning kui Nool tulemuse saab, on medal taga. See ongi usk vanadesse tegijatesse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee