Eesti uudised

Joey Dunlopi sõbrad: «Keegi meist ei uskunud, et ta võiks kunagi viga saada.» 

Priit Liiviste, 2. juuli 2003, 00:00
ÜLLAD IIRI MOTOMEHED: Joey Dunlopi sõbrad peavad oma kohuseks hoida au sees suurepärase motosportlase mälestust ja tema algatatud heategevusaktsioone. Elmo Riig (Sakala)
Pirita-Kose–Kloostrimetsa ringrajal hukkunud Joey Dunlopi sõbrad toetasid traagilise sündmuse kolmanda aastapäeva mälestamiseks legendaarse motosportlase eelnevate heategevusaktsioonide vaimus Eesti lastekodusid.

«Kohe Eestisse jõudes avastasime, et tegu on maalilise ja ilus maaga. Avastasime ka, et eestlased on väga sõbralikud ja abivalmid ning aitasid meid sellel reisil rohkem kui me oleks osanud oodata,» tunnistab Gearoid Hoare motoklubist Lost Riders Motorcycle Club Of Ireland, üks heategevusaktsiooni «Footsteps 2003» eestvedajaid.

Eestisse saabusid mehed kui Iiri motoklubi esindajad avaldama austust ühele oma rahvuskangelasele ning pakkuma abi neile, kes maailmas seda kõige rohkem vajavad – lastekodulastele.

Vaatamisväärsustega tutvumisele aega ei kulutatud. Koht, mida kindlasti plaaniti vaadata, oli vaid Pirita-Kose–Kloostrimetsa ringrada ja rohekas graniitmälestuskivi Dunlopi nime kandva kurvi turvavallis, ja abiprogrammi «Footsteps 2003» nimekirjas olevad lastekodud.

Dunlopi surm muutis motosporti

Samal teemal

«Joey Dunlop oli inimene, kelle saavutusi ringradadel olime jälginud palju aastaid. Ja mitte keegi meist ei uskunud, et ta võiks kunagi viga saada, rääkimata hukkumisest. See kolme aasta tagune traagiline õnnetus muutis Iirimaal palju, aidates võistlemist turvalisemaks teha. Pärast õnnetust asutati mitu turvalisuse nõukogu, need on aidanud edendada kogu Iiri motospordi turvalisust,» ütleb Hoare.

Mälestusvõistlusi legendaarse motosportlase auks Iirimaa ei korralda, kuid paljud motoklubid ja organisatsioonid on võtnud oma kohuseks pidada Joey Dunlopi mälestus-üritusi. Nii ka Lost Riders Motorcycle Club Of Ireland.

48aastaselt hukkunud superbike’ide viiekordset maailmameistrit jäid pärast surma leinama abikaasa ja viis last.

«Joey Dunlopi kaotus oli tragöödia väga paljudele, eriti aga tema perekonnale. Perekonnana on Dunlopid üsnagi kinnised ning oma elust ja toimetulemisest eriti ei räägi, aga loomulikult on abikaasa ja isa surm emotsionaalselt väga raske. Kuna Joey oli avaliku elu tegelane, on neil ehk veidi raskemgi sellega toime tulla, aga nad saavad hakkama. Peret toetab mitu mootorrattaklubi, nende kogukond ja üldse kõik Joeyle lähedased inimesed,» räägib Hoare.

Tugevate kohus nõrgemate ees

«Heategevus seepärast, et see on meile majanduslikult võimalik ja leiame, et oleme ka kohustatud abivajajaid aitama, olgu see siis kodu- või välismaal. Kindlasti ei jää Eesti viimaseks riigiks, mis meie heategevusesse kaasatud saab, sest klubi raha on mõeldud heade ja vääriliste plaanide täideviimiseks kõikjal maailmas.»

Igal aastal oma klubiga 26 korda Joey Dunlopi võidetud maailmakuulsal Mani saare TT-võistlusel käinud iirlased otsustasid tänavuse aasta seal vahele jätta ning võtta selle asemel ette hoopis Eesti reis.

«Kui kuulsime, et ka BBC oli meie Eesti-reisi plaanidest kuulnud ja selle kajastamisest huvitatud, rääkisime ka Dunlopi lese Linda Dunlopiga. Ta andis meile oma õnnistuse reisiks Eestisse, et mälestada samal ajal nii Joey Dunlopi sportlikku kui ka humaanset külge.»

Et klubi rahast jäi väheseks, korraldasid tsiklimehed Iirimaal Eesti orbude abistamisprojekti «Footsteps 2003» kampaania.

Meediakampaania ning abipalved tele- ja raadiokanalites aitasid Eesti lastekodulastele koguda poolteise miljoni krooni väärtuses humanitaarabi, mille saavad Väikemõisa lastekodu, Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskus, Tartu väikelastekodu Käopesa, Elva lastekodu ning Kuressaare lastekodu. Abi on peamiselt tarbekaupade näol: mähkmed, hügieenitarbed, ratastoolid, uued ja kasutatud rõivad ning mänguasjad ja joonistustarbed.

Iiri motosõbrad lahkuvad Eestist täna, Joey Dunlopi kolmandal surma-aastapäeval.

Hea orbude haldjas

Joey Dunlopi valge vagunelamu oli Ida-Euroopa orbudele sama tuttav kui tema iiri fännidele. Võidusõiduäss viis vanemateta lastele lelusid, riideid ja ravimeid, teenides oma humanitaartöö eest Briti kuningriigi ordeni. «Meie kodu oli alati nagu ladu – kaste täis,» on öelnud Linda Dunlop. «Joey ei suutnud vaadata teiste kannatusi käed rüpes. Ta laadis vagunelamu täis, laenas treileri ja sõitis nädalate viisi üksi mööda maanteid. Lastekodulastel polnud aimugi, kes Joey on. Talle meeldiski nii.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee