Kommentaar

Nulltolerants, variserid ja Kristus 

Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu liige, Mõõdukad, 17. mai 2003, 00:00
0

Et kuritegelikes piirkondades esineb ka korralagedust, pole mingi uudis. Küsimus on, kas kuritegevus ja korralagedus on kaasnähtused või põhjustab üks teist. Kui jah, siis kumb toodab kumba: kas kuritegevus korralagedust või korralagedus kuritegevust? Kas kriminaalne piirkond viib akende purustamiseni või vastupidi: kas katkised aknad loovad kriminaalse õhkkonna? Kas kuritegevuse puudumine rikaste rajoonides on korra tulemus või vastupidi?

1969. aastal korraldas Stanfordi Ülikooli teadlane Phillip Zimbardo USAs märkimisväärseid sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente, mille mõju poliitikale tunneme siiamaani, ka kõige aktuaalsemate sündmuste puhul.

Zimbardo paigutas kaks identset numbrita autot kahte erinevasse linnajakku – lihtsalt jättis need tänavale, kapott lahti. Üks masin aeti New Yorgi Bronxi linnaosa eriti kuritegelikku getorajooni, teine jõukasse, Stanfordi eliitülikooli läheduses asuvasse Palo Altosse. Nagu tavamõistus ennustaks, erinesid autode saatused vägagi.

Peaaegu kohe asus Bronxis oleva auto kallale terve perekond – isa, ema ja poeg –, varastades sealt aku ja radiaatori. Järgnesid teised rüüstajad. 24 tunni pärast oli autost jäänud vaid põlenud kest, mida agulilapsed kasutasid mänguplatsina. Auto Palo Altos jäi aga puutumata.

Sinnani pole eksperiment midagi huvitavat ütelnud. Autode erinevad saatused pelgalt ilmestasid tautoloogilist käibetõde, et halvas piirkonnas on kuritegevus kõrgem. Siis aga lõi Zimbardo jõukasse linnajakku jäetud autol akna sisse. Misjärel tabas sedagi sõidukit sama saatus: ööpäev hiljem oli sellest järel kummuli keeratud kest.

Zimbardo eksperimenti tõlgendatakse erinevalt. Mõned leiavad sellest tõestuse, et rikkad on niisama kuritegelikud nagu vaesed. Peenema analüüsivõimega uurijad, nagu näiteks sotsioloog-filosoof James Q. Wilson, järeldasid, et politseinikud peaksid jalgsi patrullima kindlas piirkonnas, sest nii märkavad nad kohalikke pisimuutusi paremini kui sõites autoga iga päev kusagil uues kohas. Kui hoomata seda, mida kohalik elanikkondki (näiteks purustatud akent), saab politseinik ka kuritegusid paremini ennetada.

Eksperimendi suurim järeldus oli aga nüüd tuntuks saanud ja sageli vääriti kasutatud nulltolerants.

Mida tähendab nulltolerants?

Zimbardo eksperimendi üks järeldus on, et väikesed korrarikkumised ja nende sallimine signaliseerib ühiskonnale kõikelubatavust. Kõikelubatavusest tuleb suurem kuritegevus. Teismeline, kes linnatänaval avalikult õlut joob, ei suurenda kuritegevust mitte seeläbi, et tõenäoliselt sooritab ta hiljem purjuspäi kuriteo. Ta suurendab kuritegevust, näidates teistele, et seadust võib karistamatult rikkuda. Pudel tema käes on «katkine aken». Taskuvargad, röövlid ja huligaanid aduvad, et keegi ei takista ebaseaduslikku õllejoojat, järelikult võib ka hullemat teha.

Kui järjekindlalt takistada pisikorrarikkumisi, siis sooritatakse ka suuremaid kuritegusid vähem. Kui keelata nätsu viskamist tänavale (nagu näiteks Singapuris) ning viskajaid järjekindlalt arreteerida ja karistada, siis teooria järgi peaks vähenema ka röövid. Seda nulltolerants tähendabki.

1970. aastail hakati nulltolerantsi rakendama noorte kasvatuses. Kasvava narkomaania tingimusis usuti, et analoogselt akna purustamisele viivad koolinoore ulakused ja kooli hilinemised, täpsemalt selle tolereerimine, hiljem narkomaaniani. Järelikult tuleb järjekindlalt karistada kooli hilinemise eest. Nii sai nulltolerants oma karmi käe maigu.

Selle versiooni võttis lipukirjaks New Yorgi eelmine linnapea Robert Giuliani, kes kuulutas välja nulltolerantsi ning saavutas kuritegevuse märkimisväärse languse. Paljud aga süüdistasid teda voli andmises politsei jõhkrutsemisele ja seda eriti mustanahalise elanikkonna suhtes.

Nulltolerants kui karmi käe poliitika saavutas siiski suure populaarsuse. Ent samas muutus see ka populistlikuks, väga kaugeks Zimbardo eksperimendi võluvast tulemusest. Viimane ju tegelikult tõestas, et vastupidiselt tavaarusaamadele võib kuritegevus vohada isegi Palo Alto rikka valge eliidi seas, kui neile signaliseerida pisikorrarikkumise lubatavust.

Zimbardo eksperimendi sügavam sõnum ongi, et me kõik oleme üsna sarnased, et kord loob korda ning korra puudumine loob korralagedust ja seda kõigi puhul, ka ilusatel ja rikastel. Kuritegevus pole kellegi monopol. Väike aken pole vaid aken, see on semiootiline märk. Kui see purustada, tohib igaüks autot lammutada. Ka rikkad.

Nullsallivuse moraalne koorem

Just sellepärast kannavad nulltolerantsi propageerijad rasket intellektuaalsest ja moraalset koormat. Teismelisele omane mustvalge, ebaselgust mitte tolereeriv lähenemine, mida sõna «nulltolerants» endas kätkeb, nõuab selle kuulutajalt endalt erilist puhtust ja süütust. Kui nulltolerantsi vastu ise eksida, on teiste viha ja tolerantsitus eriti suur. Nulltolerants variseb kokku. Ja tema kuulutaja kuulutatakse variseriks.

Ehk seepärast ongi vaja usuõpetust eesti koolides ja vist ka poliitikute seas. Mitte selleks, et teha lastest usklikke ega isegi minna kirikusse poliitilist vannet andma, vaid selleks, et õppida meie kultuuriruumi üht põhitõdedest: «Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama.» (Jh. 8,7) Nii ütles Kristus variseridele, kes tahtsid abielurikkujat kividega surnuks loopida.

Nulltolerantsi propageerivad ministrid tolereerivad omaenda kihutamist ja teised on mures, et äkki toob usuõpetus koolis kaasa kiriku ja riigi lähenemise. Tegelikult on küsimus meie kultuuris, selle sõna mitmes tähenduses, nii isiklikus kui ka ajaloolises. Las see, kes patuta, viskab esimese kivi. Aga vaadaku ette, et kas või väikegi aken seejuures katki ei läheks. Sest siis kasvab kuritegevus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee