Tarmo Michelson 12. mai 2003 00:00
Kaks aastat pärast «Robinsoni» seriaalis osalemist tunneb Helena-Reet Ennet end ikka veel avaliku elu tegelasena. Päevast päeva jagab ta tüdrukutirtsudele autogramme, vastab kümnete austajate kõnedele, osaleb reklaamides, juhib üritusi ning tõrjub abieluettepanekuid.

«Ei saa öelda, et Robinsoniks olemine mind muutis, kuid avalik tähelepanu on juurde tulnud,» ütleb blond ja vallaline tartlanna Helena-Reet Ennet (25), kes tänaseni naudib kahe aasta taguse tõsieluseriaaliga kogutud kuulsust.

Äsja kosmeetikakooli kiitusega lõpetanud noor naine erineb tähelennu algusajast ainult sellepoolest, et on ajutiselt loobunud oma kuulsatest afropatsidest. Samas lubab ta need juba paari nädala pärast taas pähe punuda. Siis, kui põrutab paariks kuuks USAsse esialgu saladusse jäävaid toimetusi tegema.

Kaks telefoni ja kaks numbrit

Helena-Reet jõudis esimest korda leheveergudele siis, kui 2001. aastal Robinsoniks kandideerides teatas, et on seksstaari Kristiina Bellanova lesbiarmuke.

«See oli pisike bluff, mis kandideerijatele «šokeerimisvoorus» lubatud oli,» tunnistab ta tagantjärele. Sellest aga piisas, et saada seksisümboli imago. «Et sellest üle linna number paisutati, tõestab inimeste sügavat moraalset perverssust. See müüb, aga on visuaalselt inetu. See on sõubisnis, mis manipuleerib inimeste alateadvusega,» arvab ta.

Malaisiast seriaali võtetelt naastes poseeris neiu ajalehtede ja ajakirjade esikaanel ning jagas teleintervjuusid. Helena-Reet pidi ka harjuma meeste meelaste pilkude ja alatasa kõlavate hüüetega: «Helena!» ja «Robinson!» Peale selle piiras teda tänaval alatihti autogrammi paluvate tüdrukute parv.

«Sel ajal sain võõrastelt sadakond meili nädalas. Ja telefon helises kogu aeg. Ning saadeti ilusaid sõnumeid. Nägin ette, et seoses saatega tuleb suur tähelepanu, aga ei osanud arvata, et see siiani kestab,» imestab publikule kolmest Robinsoni-saagast kõige rohkem meelde jäänud tegelane.

Helena-Reeta on kutsutud näiteks Atlantise klubisse moesõud juhtima ning rõivafirmat Witboy ning Rootsi ettevõtte Wacko nahkriideid reklaamima. Viimase videoreklaam jookseb praegu neljas poes. «Arvata võib, et jäin meediast silma, ja seda tänu «Robinsoni» sarjale,» ütleb Helena-Reet.

Seevastu tema ärile (enda sõnul siiski vaid hobile) ehk afropatside punumisele pole teletuntus karvavõrdki mõjunud. Kliente on täpselt sama palju kui ennegi.

Helena-Reet ütleb, et tal on juba mõnda aega kaks telefoni ja kaks numbrit – üks isiklikeks, teine ametikõnedeks. Viimasel tuleb aga järjest kõnesid, mis pole afropatsidega põrmugi seotud. «Helistajad on peamiselt sõbralikud, kuid on ka pealetükkivaid. Eriti nädalalõpul. Neile tahaks küll vahel öelda, et minule helistamise asemel peaksid valima usaldustelefoni,» tunneb Helena-Reet end vahel lausa pihiemana.

Ka ei pääse ta lollitajatest, kes telefonis lihtsalt ta nime küsivad ja siis jutu lõpetavad. «Tavaliselt ma ööseks telefoni välja ei lülita, kuid naljategijate pärast olen seda nüüd nii mõnigi kord pidanud tegema.»

Vähem kui aasta pärast «Robinsoni» eetrissejõudmist läks Helena-Reet lahku autoäriga tegelevast mehest. Seljataha jäi nelja aasta pikkune kooselu. Noor naine väidab, et selle põhjus polnud teps mitte teleseriaal. Ega ka mitte tema tuntukssaamine.

«Ei. Põhjused olid teised,» ütleb Helena-Reet vaid. Lisades tsitaadi N. Tšernõševskilt: «Tõeline armastus puhastab, ülendab iga inimest ning kujundab ta täiesti ümber.» Nii juhtunud ka temaga.

Uut kallimat pole Helena-Reet leidnud ega otsinud. «Ma ei taha suvalist suhet. Mulle on oluline mõtete ühtsus,» ütleb enda sõnul haritud, sportlikest ja ambitsioonikatest meestest lugu pidav naine.

Armsama otsing on soiku jäänud osalt ka sellepärast, et parajasti nokitseb Helena-Reet esikraamatu «Keelatud päevad» kallal. Sadakond lehekülge on juba valmis. Raamat räägib hüpnotiseerimisest, inimese transsiviimisest, ajas rändamisest ja armastusest ning peaks autori vaimusilmas tulema koguni 500–600 lehekülge pikk.

«Robinsoni» sel aastal enam ei tehta. Selle asemel on ekraanil teised tõsielusarjad – näiteks «Salasuhe» ja «Farm». Helena-Reet märgib, et ta poleks nõus kummaski kaasa lööma. Esimese teeseldud flirt ei paku armastust puhtaks ja intiimseks pidavale naisele huvi.

Robinson ei lõhkunud armastust

Helena-Reeda ekskallim Priit Alapuu: «Leppisime kokku, et suhte purunemist me ajakirjanduses ei kajasta. Nii palju võin öelda, et see pole seotud «Robinsoni» seriaaliga. Alguses häiris, kui võõrad mehed teda jälgivad, kuid sellega harjus. Läksime sõbralikult lahku ja suhtleme edasi.»

Tõsielusarjad muutuvad järjest ekstreemsemaks

«Inimesed tahavad iseennast teleekraanil ära tunda, näha ka enda halvemat poolt. Neile on vaja eeskuju, kes oleks tavaline inimene, kelle vastu tekib sümpaatia. Näiteks Rootsis ainult nii-öelda kangelastega tehtud tõsielusari sai vastu ootusi loodetust poole vähem vaatajaid,» analüüsib «Robinsoni» ja «Farmi» peaprodutsent Valdo Kask tõsielusaadete fenomeni.

Et Eesti mõlemad erakanalid juba lausa mitut tõsielusarja näitavad, peab Kask eksperimendiks – ühe kanali eduka katsetuse järel proovitakse üha enam samamoodi raha teenida.

Kase hinnangul tahavad inimesed tõsielusarjas kaasa lüüa edevusest, kuid ka end proovile panna. «Inimene käib kella 9–17 tööl, elu on igav, abielus ka juba kaua oldud – ta tahab teha midagi muud,» põhjendab Kask.

Millal tõsielusarjade aeg läbi saab, ei oska küsitletu arvata, sest telesaatetegijad tulevad lagedale üha peadpööritavamate ideedega. Kask toob näiteks USA seriaali «Poissmees», kus üks mees elab ja magab 20 neiuga ning saadab neid ühekaupa enda juurest minema. Lõpuks abiellub ta võitjaga. «Tehakse igasuguseid totrusi. Aga inimesed vaatavad. Ja nii kaua vaatavad, kui sponsorid jõuavad maksta.»