Eesti uudised

Olga Lauristin: «Minu ideaal on kommunismus.» (1)

Allar Viivik, 28. aprill 2003, 00:00
 
Olga Lauristin on jäänud noorpõlve ideaalidele truuks. «Ema maailmavaate alus on kommunistlik tees: kõik olgu võrdsed,» ütleb Jaak Allik. Ta tunnistab, et täna 100aastaseks saavale Olga Lauristinile on ka salajane juubelikink olemas.

«Mis see täpselt on, jätan esialgu enda teada,» sõnab Jaak Allik. Erilisi kingisoove ei tea teise sajandisse jõudval emal Allik olevat, sest raske on välja mõelda asja, mida nii pika elu jooksul veel olemas pole. Sünnipäevi on olnud väga palju. «Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem läheb tarvis sooje asju: tekke, pleede, rätikuid,» teab Jaak Allik.

Oma tervise üle Olga ei kurda ning tema välimuski kinnitab seda. Pigem näeb ta välja 80 kui 100. «Mälu vajaks remonti, aga mälusid ei remondita,» ütleb ta Eesti Ekspressile. Traditsioonilise küsimuse peale, mis on pikaealisuse saladus, arvab ta: « Isa propageeris tervislikku toitumist.»

Olga on jäänud veendunult oma noorpõlve ideaalidele truuks, sest 100aastaselt maailmavaadet ei muudeta, kirjutab Eesti Ekspress. «Minu ideaal on kommunismus,» ütleb ta nüüdki.

Mõni kuu tagasi ostis poeg Tartus elavale emale väikese televiisori, mida ta palju vaatab ning kõrvaklappide abiga kuulab. Ühtegi uudistesaadet juubilar naljalt vahele ei jäta ning tänu sellele on enamik päevapoliitikaasju Olga Lauristinile selged. Ajalehti ja raamatuid ei näe ta enam palju lugeda, kuigi mõni aeg tagasi veel tegi seda. Ta on osalenud peaaegu kõikidel uue Eesti valimistel, kuid pole kunagi tütre või poja erakonna poolt hääletanud.

Pooldab Eesti vabariiki, kuid kõikide võrdsust

Omaaegse Kommunistliku partei ning tänase Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei liikmena Olga Lauristin Eesti vabariigi vastu ei võitle. Alliku sõnul on kõik see, mis tütar Marju on kümne aastaga teinud, ema arvates hea ja vajalik.

80ndate lõpus, kui Eesti pöördus iseseisvuse teele, polnud Olga Lauristinil selle vastu samuti midagi. Küll nägi ta juba toona ette ühiskonna suurt kihistumist: vaeste veelgi suuremat vaesumist ja rikaste aina kasvavat rikastumist. «Tema maailmavaate üks alus on olnud võrdsus ning see on ka kommunismi põhiidee. Kapitalismi alus on jälle vabaduse põhimõte,» ütleb Allik ja kinnitab, et ema on võrdsuse põhimõttele tänaseni truu. Kuigi ta on pärit tsaariaegse koolijuhataja perest, kes oli omal ajal pigem keskklass, mitte kehvik või tööline.

Esimesed selged mälestused emast on Jaak Allikul 1952. aasta suvest. Isa Hendrik oli GULAGis vangis ning Olga Lauristin kasvatas üksi kahte last. Viletsate kopsudega Jaak oli sunnitud kaks kuud haiglas lamama.

«Mina veel hästi lugeda ei osanud, kuid me sirvisime koos emaga augusti alguses toonast Rahva Häält, meenutab Allik. Viieaastasele poisile jäi hästi meelde just see lehekülg, kus rasvase pealkirjaga teatati: maadleja Johannes Kotkas tuli Helsingis olümpiavõitjaks.

Väike Jaak aitas emal konte koguda

Samal sügisel visati Olga Lauristin parteist välja ning ta oli sunnitud töötama utiilivarumiskontoris. Meriväljal elanud väikemees mäletab, et ema kogus kaltsu, konte ja vanarauda. «Koer mattis maja õuele konte maha,» räägib Allik. «Ema läks hommikul tööle ja mina aeda, et need kondid välja kaevata.» Õhtul, kui ema naasis, ulatas poeg talle rõõmsa naeratuse saatel suure kotitäie konte, et ema töö vähegi kergem oleks. Stalini surma-aastal käis Olga Lauristin mitmekuulisel reisil Novosibirskis. Ta otsis sealt toona uut elukohta, sest «rahvavaenlase» Hendrik Alliku peret võis ähvardada väljasaatmine.

«Ema lahutas ka abielu ning mina sain mõneks ajaks tema nime. Isegi kooli läksin Jaak Lauristinina,» naerab mees. Õnneks jäid kõik Tallinna ning ka isa tuli 1955. aasta septembris Eestisse tagasi.

Jaak Allikul on meeles ka 1956. aasta november, kui Nõukogude tankiroomikud lämmatasid Ungari ülestõusu. Toona üheksa-aastane väikemees läks ema, isa ning õega üle Tõnismäe külla Anton Vaarandile. Tänavaäärsetel postidel mängisid aga valjuhääldid. «Seisime tükk aega Kaarli kiriku juures ja kuulasime teateid selle kohta, kuidas tankid mööda Budapesti sõidavad,» meenutab Allik. «Suhtumine oli üheselt negatiivne: teise riiki tankidega minek ei kõlba kuhugi.»

Samas ei kõigutanud Nõukogude terror ja GULAGi vangipõlv Olga Lauristini ja Hendrik Alliku nooruses valitud põhimõtteid võrdsusest. Ema mineviku või tegevuse pärast pole Jaak Allik enda kinnitusel kunagi kannatanud.

«Meie memm on väga tubli!»

«100aastane juubel on väga erandlik, seepärast on ka kõrgendatud tähelepanu ema ümber mõistev,» räägib Olga Lauristini tütar Marju Lauristin. «Ta elab praegu minu tütre pere juures. Tunneb järeltulijatest rõõmu ning on oma ea kohta väga tubli.» Olga Lauristin on kahe lapse ema, viie vanaema ja kuue vanavanaema.

Olga Lauristin

Sündis 28. aprill 1903 Eestimaa kubermangu, Kolga valla koolijuhataja Anton Künnapuu peres.

1916–1922: neiu õppis Tallinnas Vene kroonugümnaasiumis ning Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis.

1920. aastal astus Eestimaa Kommunistlikku Parteisse.

August 1922: Olga Künnapuust sai Tartu Ülikooli üliõpilane. Alustas stuudiumi filosoofiateaduskonnas, võttis osa tudengite Sotsiaal-Filosoofilise Ühingu tööst ning oli ka ametiühingute organisaator.

21. jaanuar 1924: kaitsepolitsei arreteeris Olga koos teiste kommunistidega Estonia puiestee äärses nn. Tööliste Keldris.

Aastani 1938 istus ta vanglas, mais 1938 allkirjastas vabariigi president Konstantin Päts poliitvangide amnestiaseaduse, Olga vabanes.

II maailmasõja teisel sõjakuul evakueeriti ta N.Liidu tagalasse, laevaga Leningradi sõites ta abikaasa Johannes Lauristin hukkus.

1944 tuli tagasi Eestisse.

1945 abiellus Olga Lauristin Hendrik Allikuga.

Olga Lauristin on olnud Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik, Eesti NSV kinematograafiaminister, töötanud Eesti Raamatus ning Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu Presiidiumi esimehena.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee