Uudised

Kui juba kultuurist, siis...  

8. detsember 1997, 00:00

EINAR MAASIK

... kõneleksime ehk ka peldikukultuurist. Eks ole seegi osa meie rahvus- ning elitaarkultuurist.

Selgituseks ja sissejuhatuseks vahest niipalju, et tegelikult ei ole alljärgneva arvamusavalduse ajendiks viimasel ajal ajakirjanduses kultuuri käsitletavate artiklite buum, kuigi jah, - kultuurist on seal tõepoolest palju juttu olnud.

Ei - ajendiks võiks olla pigem see, et ilmad on muutunud pehmelt talviseks: taevas on tumemeelne, põllud on valged ja kuusikud nagu säbruline karakul. Lühidalt: maainimesel, Koorukeste rahval, jääb nüüd aega üle järelemõtlemiseks: ta peast käivad läbi mitmesugused mälupildid, need tekitavad temas mitmesuguseid assotsiatsioone, emotsioone, uusi mõtteseoseid.

Ja kõik see hakkab järsku elama otsekui iseseisvat elu. Aga see iseseisev elu ongi just tugevasti seotud kultuuriga. Maalgi on nüüd rohkem aega istuda teleri taga või raamatut lugeda.

Ja jääb aega isegi rohkem peldikukultuuri nautimiseks. Sest nüüd võid minna vetsu, istuda prill-lauale ning tunda ennast vabana ja vabanevana.

Ma julgeksin isegi väita: peldikukultuur on küll autonoomne, ent lahutamatu osa meie rahvuskultuurist... ja samal ajal ka elitaarkultuurist. Rahvuskultuurist selles mõttes, et see asutus (vets, väljakäik jne.) seob kogu rahvuse üheks tervikuks: selles asutuses veedetud hardushetked on niisugused, millest võtab osa kogu rahvas - nii vanad kui noored, nii ateistid kui deistid, usklikud kui uskmatud.

Seda esiteks!

Teiseks: see asutus on kultuurinivoo näitaja. Veel möödunud aastasajal polnud kaugeltki igas Eestimaa talus oma kullakambrit; asjal käidi nii öelda tare taga, kas kraaviääre lepistikus või kartulivagude vahel...

Alles koos muude tsivilisatsioonihüvede juurdumisega õppis Eestimaa talupoeg ehitama selleks otstarbeks eraldi majakesi, esialgu elumajast eemale ( - nagu andes veel andami minevikule, mil käidi vabas õhus asjal), hiljem juba elumaja sisse. Lisandus ventilatsioonitoru, et õhk oleks puhas.

Arvan, et ega ma väga eksi, kui seostan selle protsessi ajaliselt rahvuse tekkega, laulupidudega, C. R. Jakobsoni ning J. Hurda rahvavalgustusliku tegevusega.

Ainuüksi sellest peaks piisama, et pidada peldikukultuuri rahvuskultuuri osaks.

Aga mispärast siis ikkagi elitaarkultuuri osa?

Väga lihtne: nii nagu paljus muuski, on eliit ka selles asjas ees sammunud, rajanud teid ja toonud sisse uuendusi. See oli nii muistsel ajal ja on ka tänasel päeval. See on nii endastmõistetav, et ei vaja isegi pikemat argumenteerimist.

Olen oma silmaga näinud, kuidas Koorukeste viimastesse taredesse jõudis kaasaegne peldikukultuur - see oli nii neljakümnedail aastail. Pidage meeles, et Koorukeste on ikkagi kauge kolkaküla.

Aga veel kolmekümnedate keskel, mil ma hakkasin maailma asju tähele panema ja mällu salvestama - me elasime siis Narvas ja seda ei saa kuidagi nimetada kolkalinnaks - siis oli meil väljakäik õues. Muidugi oli südalinna vanades pürjelimajades juba WC-sid ( Water closet ).

Nii palju ajalugu. Nüüd tänapäevast ja konkreetsest olukorrast.

Ma olin kogunud veidi raha ja tahtsin selle kulutada niisuguse toreda asja peale nagu ekskursioon. Võtsingi siis ette reisi lähemasse linna, nimelt Elvasse. Ma polnud seal käinud vähemalt kaks aastat, sest koorukesed ei hulgu mööda maailma ilma vajaduseta.

Nii ma siis astusin bussist maha ja kõndisin mööda peatänavat turuplatsist jaama poole. Ajasin silmad võimaluse piires üsna pärani. See, mis Elvaga oli paari aasta jooksul toimunud, tundus lausa imena - linn oli peaaegu tundmatuseni muutunud!

Heakorrastatumaks, nägusamaks - ja elitaarsemaks.

Palju vanu inetuid puulobureid oli maha võetud, paljudele hoonetele aga oli antud palju inimlikum välimus. Neil olid kui uued kuued seljas.

Ma kõndisin ikka edasi - mööda kaubamajast, poodidest, kinost: kõikjal käis korrastus ja uuendustöö, olid tellingud, sähvatas keevituse sinakat valgust. Vanad männid olid endiselt alles ja nad näisid kuidagi eriti hästi uue situatsiooniga sobivat.

Lõpuks jõudsin jaama, elevil ja kõrgendatud meeleolus.

Aga siis läksin ma jaamahoonest mööda, sinna, kus juba aastakümneid oli linna (õigemini vist raudteejaama) avalik vets... ja ülev meeleolu haihtus nagu pühitud.

Seal oli kõik endine (tsaariaegne, nõukogulik, venelik, raudteelik) - ikka kesk põrandat ristkülikukujuline pragu, ümbritsetud kolme seinaga, sinna prao peale pidid kükitama, võtma hõlmad vöö vahele, et sa - jumal hoidku! - kusagile vastu ei puutuks...

Ainuke asi, millest puudust tundsin, olid teravmeelsed ja teravamaigulised roppused seintel. Samuti kui abstraktsionistlikud pornomaalingud ja muidugi (või millegipärast) poliitiline satiir, mida varem lausa kosutav oli lugeda.

Jah - folkloor oli kadunud ja seinad olid eemaletõukavalt lagedad oma mürkrohelises alastuses.

Ja mulle meenus üks omal ajal suust suhu liikuv lopsakas epigramm. (Oli selle autor Mart Raud või Juhan Smuul, ei mäletagi enam). Algus pole meeles, küll aga inimesi, ilma ja imesid näinud autori suurim vapustus:

"Ma olen näinud peldikut, mis sita ära määrib."

Ja nüüd siis jääb minulgi üle vaid hüüatada: mida kuradit meil sinna Euroliitu asja on, kui me isegi oma peldikuid korda teha ei oska?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee