Uudised

Mõtisklus  

7. detsember 1997, 00:00

Käre Grabbi ja hull mullikas

TEET KALLAS

Hellar Grabbi vastne raamat "Vabal häälel" kutsub retsenseerima või kiirtutvustust kirjutama - seda kohe kindlasti. Järele mõtelnud, valisin siiski kolmanda võimaluse.

Ma pole sugugi kindel, et kõik lugejad enam teavadki, kes on Grabbi. Ajad on ärilised, ajad on rahalised. Ja ka kakssada eesti raamatut, mida tema kogumikus arvustatud, ei tundu enam teab kui olulised.

Ometigi oli suur osa neist üks osa selle tee sillutusmaterjalist, millega rajasime oma tulemist tänasesse vabasse, ärilisse ja rahalisse aegruumi. Ise tehtud - kaunikene, tuleks selle peale vist ütelda.

...Tallinna poisi Hellar Grabbi isa oli Eesti ohvitser, president Pätsi adjutant. Seega on peaaegu ainuvõimalik, et tema noorus möödus emigratsioonis. Kaasa arvatud kirjanduslik noorus, kaasa arvatud legendiväärse ajakirja Mana toimetamine. (Teine võimalus olnuks, et Grabbi noorus oleks möödunud Siberis. Ja ei mingit Manat!)

Grabbi esimese külaskäiguga Ameerikast kodu-Eestisse 1968. aastal kaasnes anekdootlik seik, mille jutustas mulle Andres Ehin. Hiljem olen seda Hellarilt üle kontrollinud - lugu vastab tõele.

Kui abielupaar Grabbid olid jõudnud ennast ainsas toonases Inturisti hotellis Tallinn sisse seada, läksid nad nappi vaba aega kasutades välja jalutama. Üle pikkade aastate iidse Tallinna õhku hingama, Pika Hermanni torni vaatama. Lühidalt - hardust tundma. Ah, need esimesed tundelised sammud kaotatud sünnilinnas!

Aga hardus ei kestnud kaua. Teadmata kust tormas välja vihane mullikas (kas lehmake või pullike, seda ajalugu ei mäleta) ja pühkis proua Grabbi pikali. Hea, et sellega asi piirdus. Mullikas tormas edasi - teadmata kuhu, Grabbid läksid aga hotelli tagasi...

Minagi sain tol suvel Hellariga tuttavaks. Hiljem kohtusime iga tema visiidi ajal. Oleme istunud hotellitubades, kohvikuis, Enn Soosaare kodus, oleme joonud kohvi ja viskitki. Ükskord meelitasin ta Kuku-klubi uusaastapeole, seal omakorda meelitas keegi (kas mitte Juhan Viiding) teda sõna võtma... Külmetunud häälega, seega eriti käriseva tämbriga Grabbi puikles mis puikles, aga midagi siiski kähises ja ilmselt tuli sellestki pahandus. Lõppes 1977. aasta. Pärast seda sai ta range viisakeelu NSV Liitu. Muidugi mitte ainult selle uusaastaöö pärast.

Grabbi on väheseid välis-Eesti kultuuritegelasi, kes sülitas külma sõja mängureeglitele ja teistele raudkonventsioonidele. Ta käis kodumaal nii tihti kui võimalik. Mana toimetaja ja üks eesti kirjanduse suurimaid populariseerijaid Läänes (temaga võrreldavas mahus on seda teinud vast ainult Ivar Ivask) pääses taas üle piiri, mis tolleks ajaks juba üsna hapraks oli muutunud, alles 1988. aastal.

Üleminekuaegadel sukeldus ka Grabbi poliitikasse, tegi mingeid räigeid avaldusi, asus sõnasõtta, rahmeldas ringi...nagu me kõik. Nüüd tundub, et see mees on jälle omal loomulikul kohal tagasi.

Grabbil on terane pilk ja käre hääl. Kes teda lähemalt ei tunne, võib teda karmiks meheks pidada. Sihukeseks klassikaliseks kriitikuks.

Aga ei midagi sellist! "Vabal häälel", esimene kogumik Grabbi mahukast elutööst, paistab silma otse erakordse leebuse poolest. Seda eriti tolleaegse kodu-Eesti uudiskirjanduse suhtes. Mees, kes on kirjutanud kurje sõnu August Gailiti "Kas mäletad, mu arm?" aadressil, suhtus mõistvalt ja leplikult koguni neisse raamatuisse, mis kodus kõvasti vatti said.

Ma pole veel jõudnud läbi lugeda kõiki 200 arvustust, millest enamik teenis omas ajas ka tutvustuse eesmärki. Üldmulje on aga selline: eesti kirjandus oli üks hea asi küll. Ennekõike sellepärast, et ta olemas oli (ja on).

Ja selles on Grabbil tuline õigus. Kes vähegi viitsib asjade paratamatuid seoseid vaadelda, peab nõustuma: ilma oma kirjanduseta, selle tippudeta (aga ka keskpaiga ja koguni halli alusmüürita) poleks ju meid kui rahvastki.

"Vaba hääle" talitsetuse ja sordiini kohta on ta ise eessõnas viidanud, et jah, loomulikult pidi ta arvestama mitmeid asju, kaasa arvatud seda, et mitte kahjustada meid, kes me siin elasime ja kirjutasime. Sest kui ta oleks ütelnud, et kirjanik V. või K. on häälestunud nõukogudevastaselt, siis oleks neil kirjanikel kerkinud kindlasti mõningaid probleeme. Grabbi kirjutas aga, et kirjanikud V. ja K. on ühiskonnakriitilised. Püüa tuult väljal!

Lõpuks veel sellest 1968. aasta hullunud mullikast Tallinna südalinnas. Tema elu lõppes vist ühes vanalinna hoovis. Loom oli kuskil Sauel rohtu näksides sattunud paanikasse läheneva rongi hõikest, ennast ketist rebinud, rööbastele karanud ja huikava rongi ees üle kümne kilomeetri paanikas pealinna poole jooksnud. Otsekui ainult selleks, et siis Schnelli parki põigata ja USA-st saabunud emigrantliku sulemehe prouat puksida. Kokkuvõttes kohutavalt kompromiteeriv juhtum, et mitte ütelda: provokatsioon, mis võis väga halba valgusse seada Eesti NSV helge tegelikkusse!

Ei tea ütelda, oli ka selle mullika kohta KGB-s toimik - aga miks ka mitte? Nii palju kui mina tean, ei (kuri)tarvitanud Grabbi seda lolli lugu mitte kusagil. Sest kui olla aus, polnudki väga ammused ajad, mil teise äärmusena ilmus Läänes lugusid Tallinna südalinna varemete vahel hulkuvatest huntidest.

Ja millalgi kaheksakümnendate algul näidati mullegi ühes eestikeelses lehes ilmunud poliitvangide nimekirja, kes viibivat Siberi laagrites ja kellele taheti pakiraha koguda. Soldatovi jt. vahetus naabruses olime ka meie Andres Ehiniga... (Minu sellealased seiklused piirdusid aastaga Tallinnas KGB, Patarei ja seevaldi kolmnurgas, sedagi hulk aastaid varem, Ehini omad parteilise karistusega).

Vabal häälel kõnelev Grabbi oli sääraste asjadega rohkem kui ettevaatlik. Tema ei tahtnud meid kahjustada. Ja küllap sellepärast jättis ka mullika enese teada. Hullul veisel polnud ju tema missiooniga mingit pistmist!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee