Kommentaar

Emakeelepäev 

Malle Malling, emakeeleõpetaja, 14. märts 2003, 00:00
0

14. märts – emakeelepäev. Mida see minu jaoks tähendab? Lisatööd, et teavitada oma õpilasi, et emakeel on tähtis, või hoopis seda, et tuletada, kallis laps, meelde puhast keelt, mida sinu ema räägib. Kõike seda.

Või peaks mõtlema hoopis sellest, et 14. märtsil 1801 sündis naaberriigis Lätis Kristjan Jaak Peterson, kes isa järgi oli rahvuselt eestlane ning seetõttu tundis eesti keele vastu nii suurt huvi, et uuris selle keele süntaksi, morfoloogia jm. küsimusi? Tema värvi- ja kontrastiderikas kujundiline ülev sõna väljendub loomingus. Oodis «Kuu» nentis ta, et meie keel võiks olla igaveste kultuuriväärtuste kandja. Meie keel – eesti keel! Miks muretses too noormees kaks sajandit tagasi meie keele pärast? Vastus ongi põhjuseks, miks tema sünnipäeva nii tähtsaks peame – tähistame emakeelepäevana.

Ema keel

Minu ema rääkis lihtsat Tartu murret. Lääne-eestlasest meheema ei saanudki tõlkimata aru, mida minu memm mõtles, kui käskis pürsti võtta ja vööruse puhtaks pühkida. Ämma meelest oli isegi naljakas, et pürst on hari ja vöörus koridor. Nii rääkis minu ema ja mina sain tast aru, kuid koolis ja avalikul esinemisel ei tohtinud nii rääkida. Kirjakeel nõudis õigeid nimetusi. Minu ema keel oli kodukeel, kuid väljaspool kodu oli teine maailm. Piirid olid selged. Kas tänapäeval on see ka nii?

Praegu on koolis üsna tavaline sõna okey, let’s go jne. Kas emad räägivad nii? Muidugi räägivad, ka kodus, isegi õpetajatena kasutame võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, mille tähendus on üldsusele kuidagi selgem kui emakeeles. Miks? Oleme omast võõrdunud ja jookseme kaasa euroopalikul võidujooksul? Kes keda? Kus on enda soe ja armas kodukeel, millel oma hõng ja salapärane kõla, mida vaid oma turvalises kodus tunda võime? Ka see saladus, mille puhul emakeeleõpetaja kirjatükis stiilipuhtuse vea märgib? Tema ju lapse kodu ei tunne, teab vaid, kuidas kirjakeel nõuab. Kas ta tõmbab siis kodusele keelepruugile kriipsu peale? Usun, et kindlast ja tugevast perest lapse puhul mitte, sest tema teab, missugune on tema kodune hõng, ja seda ei peagi kõik tundma ja teadma, isegi õpetaja mitte.

Seega täidetakse koolis üles-anded õigesti ja minnakse oma koduse turvatunde ja koolitarkuse kaudu laia maailma. Nii ongi õige. Igale inimesele peab jääma isiklik ja intiimne salamaa. Turvatundeta õpilast võib aga vist tõmmata ja tõugata kogu maailm, kuni ta ise oma väärtushinnangud selgeks mõtleb või õpib. Kus aga veel seda salamaailma ohustatakse?

Kus on piir?

Emakeeleõpetajad on mures, et lapsed ei loe raamatuid, kus selge emakeel kirjas. Teose läbilugemine võtab palju rohkem aega kui filmi vaatamine. Aega on vähe, sest nõutakse palju. Õpilased puutuvad rohkem kokku väära keelega, mida levitab meedia – noorteartiklid, mis pungil ingliskeelseist väljendeist, nagutamist ja nohhitamist täis noortesaadete verisuliste saatejuhtide sõnavara ja ajalehe-artiklid, kus isegi tavaline poolitamisreegel pole enam püha. Mõttetu on rääkida keelest, mida kasutatakse interneti jututubades. Viimane on haaranud enda valdusse kogu laokil oleva lapsemõtte, mis otsib piire.

Keelekorralduseski lubatakse üha enam uuendusi, mis traditsioonilisi eesti keele reegleid eiravad. Kus on piir? Kas saab selleks õpetaja pandud halb hinne või isa-ema keeld arvutit kasutada? Või hoopis sõprade, juhututtavate labasevõitu ja lõbus maailm, mis laseb muremõtetel lendu minna? Ei usu, et teismeline targa suunamiseta õige keele suhu saab. Õpetajakogemus kinnitab.

Lõpuks jõuamegi tagasi kooli, kus vaid emakeeleõpetaja nõuab keelereegleid ja tuletab meelde, et ainult oma keeles on võimalik õigesti ja ausalt mõelda ja väljendada. Peab meelde tuletama, et emakeele risustamisega kaotame midagi väga ilusat, millest juba ammused kirjatargad rääkisid. Ado Grenzstein-Piirikivi kirjutas 1878. aastal luuletuses» Võõrsil»»: Emakeel!/ Ainult sinul oma meel!/ Võõral keelel pole võimu,/ pole lõbust laululõimu:/ võõras keel on armuta! Ja kirjandusklassik Anton Hansen- Tammsaare väljendas oma keelemõtet «...inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama võõraid keeli, sest kuis armastada võõrast, kui sa ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi.»

Nii olengi jõudnud tõdemuseni, et teen õiget tööd, kui õpetan aegade jooksul kogutud keeletarkust ning usun, et õpilastele jäävad meelde eesti keelele omased sõnad ja väljendid, mille kadumise pärast tundis muret juba varalahkunud K. J. Peterson, kes sündis 14. märtsil – tänasel emakeelepäeval.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee