Elu

Raivo Järvi: «Poeg vajas süüa, polnud aega ahastada.» (1)

Greta Kaupmees, 6. märts 2003, 00:00
PAPA POJAGA: Onu Raivona tuntud kunstnikust tele- ja raadiomees naerab, et ta ei pretendeerigi enam eriti lapsevanema rollile, pigem hea sõbra omale. Poeg Richard kinnitab isa sõnu naeratades. Lisaks Richardile kasvab Järvide peres ka Raivo praeguse abikaasa Tatjana Järvi 14aastane tütar. Tatjanaga on Raivo koos elanud kuus aastat. Andres Treial
«Alguses oli küll tunne, et see ei ole reaalne, et hommikul ärkan üles ja kõik on nagu normaalses peres,» meenutab Raivo Järvi ja tunnistab, et 13 aastat tagasi viiekuuse poisipõnniga kahekesi jäädes sai ta hoobilt täiskasvanuks. «Sain aru, mis tähendab vastutus.»

Pärast esimese abielu lõhkiminekut jäi viiekuune poisipõnn isa Raivo kasvatada. «Kui meil kohtus lahutus tagantjärele oli, siis mingit kaigaste loopimist küll polnud, kõik läks kuidagi sujuvalt.»

Raivo märgib, et enne lapse sündi oli ta oma vanuse kohta poisike. Kuni 35. eluaastani pidas ta uljast poissmehepõlve ja nautis vabadust. Nüüd arvab Raivo, et kõik asjad siin maailmas on tasakaalus. «Sõbrad kogu aeg tögasid, mis sina elumuredest tead, sina muudkui hõljud ringi, ei ole sul häda ega midagi. Kui poisiga kahekesi jäin, siis olid nad rahul – ütlesid: nüüd oled saanud kõik kuhjaga tasa,» naerab Raivo ja meenutab, kuidas teda võrreldi filmi «Kolm meest ja beebi» peategelastega.

«Eks ta algul kippuski olema nagu filmis,» tunnistab Raivo. Tuli ikka emale helistada ja nõu küsida. «Hea oli, et ema elas naabruses ja palju aitas. Mäletan, hirmsasti pabistasin, et äkki pillan seebise poisi maha, kui teda vannitan, ja kutsusin igaks juhuks ema appi. Pärast läks vannitamine juba lupsti. Nii palju oli action´it, et polnud aegagi mõelda ja ahastada. Vahel oli küll tunne, et see pole reaalne. Ärkan üles ja kõik on teisiti...»

Nüüdseks murdeikka jõudnud poisi isa meenutab, et algul titega omapäi olles tundis ta end hirmus abitult, kuid peagi tuli rütm sisse ja enam ei saanud nagu arugi, et pere on poolik. Raivo leiab, et üksikisasid haletsetakse asjatult, aga üksikemast, kes peab olema ka mehe eest väljas, ei tee keegi kangelast – see on ju nii tavaline nähtus.

Emam kui mõni teine isa

«Meil läks kõik ilusti ja sujuvalt. Pudrud ja värgid käisid kella järgi ja kõik muugi sai tehtud. Jõudsin töödki teha. Kui laps magas, siis mina joonistasin. Ei mäleta, et oleks mingit lausa paanikat olnud, eks inimene võtab end sellistes olukordades rohkem kokku,» arvab Raivo ja lisab, et hädaldamine selle juures kindlasti ei aita, ka süüdistamine või süüdlase otsimine – tegutsema peab. Üks Raivo kindel põhimõte on see, et lapse silmis teist vanemat mustata pole õige. «See on rünnak lapse enda vastu, sest ema ja isa on mõlemad üks osa lapsest.»

Kõige rohkem on Raivole ette heidetud, et ta on nii-öelda emam kui mõni teine isa. «See oli paratamatus. Pidin olema kahe eest. Eks ma nüüd üritan olla ikka mehe moodi ja mitte seda hoolitsust nii väga välja näidata. Poisil murdeiga tulemas,» räägib Raivo ja sülitab ebausklikult kolm korda üle õla. Tema meelest on kontakt pojaga hea ja loodetavasti see säilib. «Oleme poisiga rääkinud ema teemal ja mulle tundub, et talle pole jäänud hinge tühikut. Olen üritanud seda täita ka ema poolt, nii hästi või halvasti kui mul on õnnestunud,» peab Raivo õigeks käitumist, et iseendale ei oleks midagi ette heita. «Peamine, et võin rahulikult käe südamele panna ja endale tunnistada – olen tõesti endast andnud parima.»

Raivo meenutab, kuidas tol ajal sai korralikke beebitooteid vaid valuuta eest. Soomest toodi talle Pampersit, et elu kergem oleks. Vahel sai kaubandusvõrgust mõne banaani kätte. «Sinna kõik mu valuuta läks,» ütleb ta. Pojale oli vaja banaane, sest ta oli sünnitusmajast viiruse kaasa saanud. Poja tugevama tervise nimel jooksis isa, pudel käes, mööda lapsemammasid, et rinnapiima saada. «Paaris kohas sai ikka üle ukse mõnelt emalt, kellel jäi piima oma tita kõrvalt üle,» ütleb Raivo tagasihoidlikult.

Endale jäi vähe aega

Raivo sõnul oli ainus raskus lapsekasvatamise esimesel aastal see, et enda jaoks jäi vähe aega. «Isegi randa ei saanud minna. Kogu aeg oli sussu-sussu, kussu-kussu. Ega last ju üksi jäta. Suvel panin ta rõdule magama, et ta värsket õhku saaks. Endal higi voolas. Poiss oli erksa unega, ei jäänud hästi magama. Siis panin talle käe vastu põske ja nii kaua kiigutasin, kuni ta täitsa magama jäi. Kui juhtusid varem käe ära võtma, oli kisa lahti.»

Kui laps sündis, tuli Raivol oma elus mitu korrektiivi teha. Enam ei saanud kodus suitsetada, külalisi kutsuda ja pidusid korraldada. «Mina olen selline pühapäevasuitsetaja. Aga üks hetk vaatasin, et poiss hakkas maast suitsukonisid otsima. Lõpetasin ka selle asja ära. Vastutus tekkis. Pidin olema parem eeskuju. Ma ei poolda ka seda, et laps peaks kõikjal kaasas käima ja kõike nägema. Mulle meeldib ajada asju stiilselt: kui hoiad last, siis hoiad last; kui pidutsed, siis pidutsed. Eks mul ema ikka aitas, hoidis last, nii sain ka sõpradega väljas käia.» Raivo hakkab korraga naerma ja meenutab, et tihti juhtus nii: kui tal oli ülikond seljas ja vanaema kohe-kohe tulemas, puristas poiss pintsaku toiduga kokku.

Stress läks piltidesse

Isa Raivo ütleb, et ei mäletagi aega, kui laps väga haige oli või temaga probleeme oleks olnud. «Väiksena ta küll susistas tükk aega s-tähte. Mõtlesin, et no nii – isa põristab r-tähte ja poeg hakkab susistama. Läksime kohe logopeedi juurde. Enda kohta õpetasin talle papa ütlema. Nüüd olengi papa. Õnneks saime sellest susistamisest lahti. Tuli teha harjutust, et parem käsi rusikasse suruda ja sosistada i-tähte. Siis me seda kogu aeg tegime, kuni läks üle.»

Raivo meenutab sooja südamega, kuidas omal ajal poiss liivakastis mängides vahetevahel üle liivakasti ääre kiikas ja hüüdis: «Papa, ma armastan sind!» Siis mängis jälle rahulikult edasi.

Kui rõõmsalt ja rahulolevalt isalt küsida, kas teda rasketel hetkedel ka stress kimbutamas käis, paneb see Raivo pikalt mõtlema. «Stress läks piltidesse. Kui kõik see juhtus, siis oli mul parajasti üks raamat illustreerida. Tagantjärele mõeldes oli sel kummaline ja naljakas pealkiri «Oleks oleks olemas».»

1 KOMMENTAAR

m
Marek Koppel 11. veebruar 2017, 15:01
Mäletan seda aega, kui Hr.Raivo käis tihti oma väikse pojaga Tallinnas jalutamas. Hea on seda aega meenutada, sest nägin alati hoolivat ja suhtlevat ISA! Aitäh Temale! Ja tänu - ehkki Ta on surnud. Aga hr.Raivo olemus on nüüdseks paljudes inimestes!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee