Elu

«Me naeratasime, näis, et meil ei olnud midagi viga. Kaja oli vapper.» 

Verni Leivak, 19. veebruar 2003, 00:00
ELAS MUUSIKAS: «Kaja elas ainult muusikas, ta arendas end igatpidi. Õppis kitarrimängu ja komponeerimisegi selgeks, käis hääleseade tundides. Kunagistest balletiõpingutest oli ka lavatantsus palju kasu, võis tantsutüdrukutega jalga visata ja spagaati lasta. Tegija, nii et vaata ja imesta. Minul oli aga miljon muud mõtet peas, suhtusin sellesse kõigesse kui meelelahutusesse,» tunnistab Kaja õde Ele Kõlar. erakogu
«Kaja jäi haigeks, aga ta oli kohutavalt vapper. See, kuidas inimene parandamatu haigena elab aastaid nii, et kõrvalseisjad seda aimatagi ei oska, vajaks eraldi käsitlust. Teda võiks selle eest Guinnessi raamatusse panna. Sest keegi ei tea, mis toimus tegelikult,» räägib lauljatar Ele Kõlar oma varalahkunud õest ja duetikaaslasest Kaja Kõlarist. Täna oleks Kaja saanud 50aastaseks.

«Kogu see teema on niivõrd tabu, et keegi ei tea täpselt, kui palju nad minuga sellest rääkida saavad, ilma et nad mulle haiget teeks,» tunnistab Ele vaikselt ja mõtlikult. Ta möönab, et isegi head muusikutest tuttavad on aastaid hoidunud delikaatsetest küsimustest. Sest õe Kaja ligi seitse aastat kestnud võitlus lümfi- ja nahavähiga, mis algas pealtnäha tühisest kukkumisest veealusele kivile Kuuba rannal, oli ennastohverdav ja väga raske.

«Vaatajad ja kuulajad, kes olid meid aastate jooksul armastama hakanud, ei saanud midagi aru. Et Kaja vaevleb tohutute valude käes, et ta on tulnud lavale otse keemiaravilt. Ta ei säästnud ennast mitte hetkegi... Isegi siis, kui üks käsi oli amputeeritud, juhendasime Estonias koos lastekontserti. Ja me naeratasime, näis, et meil ei olnud midagi viga... Laval olles ei mõelnud me sellele...»

«Lõpuks loobusid arstid teda aitamast.»

80. aastatel kuulsust võitnud lauljapaar Ele ja Kaja Kõlar käisid koos ansambliga Radar kümnendi lõpul Aafrikas ja Kuubal. Kord Kuuba rannakividel turnides Kaja libastus, küünarnukil paiknenud soolatüügas sai viga ning hakkas veritsema. Pealtnäha tühisest kriimustusest algas aastaid kestev haigus. «See arenes aeglaselt,» sõnab Ele rusutult.

«Töötasime ju koos, teadsime kõik pidevalt, et siirded lähevad aina edasi ja arstid püüavad neid kuidagi peatada,» räägib Ele. Kaja pöördus abi saamiseks ka Soome arstide poole. Tänu temale avastati isegi üks uus rohi ja Soome meedias rõõmustati, et nüüd on haigus peatatud. «Aga rõõm oli üürike, vähk arenes edasi,» nendib Ele.

«Taas ja taas opereeriti, lõigati siirdeid ära, aga miski ei aidanud. Ja ikka veel ja veel, pidev ravi... Kuid ta ei jätnud haiguse tõttu midagi tegemata, ainult siis, kui oli lõikuse või kiiritusravi päev, ei astunud lavale. Ta ei lasknud end ka sellest heidutada, et keemiaravi ta juuksed kaasa võttis. Kandis parukat. Mingit taastumisaega endale ei lubanud. Sest lavaline tegevus oli asi, mis tegi elu elamisväärseks,» ütleb Ele, kes õe vaprust siiani imetleb.

«Minu arust ei näita tema vaprust selgemalt miski muu... kui inimene... tuleb ilma käeta esinema. Lava taga paneb käe külge ja ise ütleb naeratades juurde, et näpuotsad valutavad... Näpuotsad käe küljes, mida ei ole,» hoiab Ele pisaraid tagasi. «Me kõik aitasime tal naerda... See oli ju ainus võimalus. Mingit haletsemisvõimalust polnud. Tegime kogu aeg nalja, alpisime ja ilkusime... See oli ainuke võimalus, et jätkata kõike nii, nagu olime seni teinud.

Hiljem ta ei tahtnud enam väljas käia, sest haige koht ei talunud põrutust. Üritasime teda kodust välja loodusesse viia, kuid ta ei kannatanud isegi autosõitu. Iga väikseimgi raputus oli talle katastroof. Püüdsime sellestki lõbususega üle saada... Kuigi oli näha, et tema jaoks oli see meeletu piin.

Pealegi hakkas lõikekoht mädanema ja ta ei saanud ilma morfiumita olla... Ja lõpuks loobusid arstid teda aitamast...»

Leivanumbriks lätikeelne hällilaul

Kõlarite peres oli mitu last. Ele ja temast paar aastat noorem Kaja ning ligi neli aastat noorem vend Paap kasvasid koos. «Tegelikult kaklesime Kajaga päris tihti. Oli asju, mis mulle kuidagimoodi ei meeldinud ja mida ma soovisin Kajas muuta. Kuigi see oli mõttetu. Aga lapsena ma ju seda ei teadnud,» räägib Ele soojalt. Vanema õe sõnul ilmnes nende erinevus igal sammul – Elele meeldivad enda sõnul siiani kõiksugu action’id ja ekstreemsused, Kaja oli pehmem ja õrnem tüüp. Õppis isegi balletti.

Ele tunnistab, et aja jooksul hakkas ta õega rohkem arvestama: «Selleks me ju kasvame ja areneme.» Kindlasti aitas sellele kaasa ka õdede ühine lauluharrastus, mille esimesi vilju said kuulajad maitsta tüdrukute pioneerieas. «Pioneerilaagrites otsiti ju esinejaid. Astusime üles lastevanemate külastuspäevadel,» meenutab Ele Valklas ja Kuremaal veedetud päevi. «Meie nn. leivanumbriks oli lätikeelne hällilaul. Vanaema elas ju Lätis ja tema juures õppisime. Muidugi tekitasime kahehäälse võõrkeelse lauluga huvi.»

Pereüritustelgi paluti tüdrukutel ja poistel esineda. «Mu vanemad suutsid alati välja mõelda mõne näitemängu, panna kokku kontserdi või korraldada karnevali. Võtsime kõik makilindile ja pärast kuulasime. Eriti huvitav oli end proovile panna kolme-neljakesi kaanoneid lauldes. Üks enim kuulmist ja tehnilist täpsust nõudnud kaanon oli näiteks «Oh sind hanepäiset Marti», millega hakkama saamine tõi ülima naudingu.» Näitemängudest meenub Elele «Naeris». Lapsed müüsid ümbruskaudsetele inimestele ja sugulastele isegi pileteid. Ele mängis Eite, Kaja Kassi.

Profilavale hakkasid õed pürgima 70. aastatel. Kaja õppis Otsa-koolis koorijuhtimist ja kompositsiooni ning hakkas seal bändi tegema.

«Ta kirjutas ise laule ning tahtis neid esitada. Sõpru oli palju, kes oskasid pilli mängida. Minu kutsus ta klahvpillidele, et laulaksin ühtlasi kaasa.» Isetegevusülevaatusel jäi ansambel Veenus ˛üriile silma ning Tombi-nimelises kultuuripalees (praeguses Salmes – toim.) hakkas bänd tantsuõhtuid sisustama. «Tegime seal proove ja olime õnnelikud. Öösel ja päeval, kogu aeg olime repertuaari harjutamisega ametis.» Lisaks Kaja lauludele mängiti lihtsalt seda, mis oli parasjagu popp. «ABBAt hakkasime hiljem Andromedaga laulma, siis kui nad «Waterlooga» Eurovisioni võitsid. Samal õhtul esitasime seda tantsupeol.»

Tantsud ja kostüümid tegid ise

Duett Ele ja Kaja Kõlar kasvas välja aga peamiselt teleesinemistest. Ka muudel kontsertidel oli kahekesi ette astuda lihtsam

Lapsepõlve erimeelsused olid selleks ajaks unustatud. «Kaja oli muutunud minu jaoks autoriteediks, ta oli tohutult loominguline ja järjepidev, teadis täpselt, mida tahab, kuhu sihib. Imetlesin teda. Polnud ta midagi nii pehme, nagu lapsena tundus.»

Kaja laulis lisaks ansamblis Laine ja mitmes pealinna kohvikus, Ele filharmoonia ansamblis Vana Toomas. Järgnes Radar, kuhu laulma kutsus ansambli mäned˛er Raivo Sersant ja kus löökriistadel musitseeris tüdrukute vend Paap Kõlar. Radari koosseisus said õed osa kõige pikematest ja huvitavamatest kontserdireisidest. Ning muidugi baar-varietee Tallinn, kus algul esines Kaja üksinda. Ja siis rahvamuusikaansambel Peiar, kuhu kutsumise üle olid õed siiralt üllatunud. «Rahvamuusika – see ei läinud ju meie imagoga üldse kokku. Mait Agu aga oskas selle kõik atraktiivseks teha. Kui tema hakkas meie lavalist liikumist juhendama, läks asi tunduvalt professionaalsemaks.»

Kodus kasvatati iseseisvaks

«Me ei olnud päevade viisi ninapidi koos,» tõrjub Ele, «elasime oma elu. Kaja oma, mina oma perega. Kokku saime õhtul varietees või proovis. Või kui ta oli uue laulu valmis saanud. Vahel proovisime ise ka tekste kirjutada. Aga need tulid nii primitiivsed, sinisilmsed ja magusad välja, et loobusime sellest.»

Peresiseseid tähtpäevi tähistasid õed koos, kuid Ele tunnistab, et igapäevane läbikäimine pole Kõlarite suguvõsas normiks. «Koguneme sünnipäevadel ja sedagi vaevaliselt, sest laua ümber istumise nimel ei raatsita oma tööst ja huvialadest loobuda. Meid on nii kasvatatud, et ka isa-emata peab hakkama saama. Kui mure on, siis pereliikmele ei helistata. Mure on igaühe privaatne asi.»

Samas on Elele jäänud mulje, et muusikaringkonnad justkui väldiksid teda. «Nagu oleks pärast Kaja lahkumist minu ja teiste muusikute vahele sein ehitatud,» kinnitab ta. «Vahel tuleb pähe vallatu mõte, et keegi võiks vähemalt üritadagi mind taustalauljana lavale kutsuda. Kuid teisalt – praegused tuntud taustalauljad on minu arvates tõelised profid ja mulle meeldib, et meie Kajaga jääme oma austajatele meelde just sellistena, nagu nad meid armastasid.»

Kaja vend Paap Kõlar: «Olen võib-olla julm, kuid minek oli talle kergendus.»

Kaja vend Paap Kõlar mäletab oma õe Kaja kannatusi. Lõikused. Keemiaravi. Taas lõikused. «Neid võis olla kokku üle viiekümne,» ütleb Paap andmaks aimu sellest, mida õde läbi elas.

Kui omaaegse bändi Radar trummar Paap (48) õde Kajast räägib, tundub, et ta avastab sõsarat uuesti. Enda jaoks. Meelde tuleb üks ja teine mälestus, terenduvad kohad ja meeleolud. Mõni asi, mis ei tähenda teistele midagi.

Paap ei ütle Kaja kohta Kaja. Ütleb TA.

Paap reisib õega Kuubale ja Aafrikasse, Venemaale. Lapsepõlve. Et õde täna 50aastaseks saanuks, ei tule talle õieti meeldegi. Paabule pole sellised päevad olulised. Tähtis on inimene. Et ta oli.

«Huvitav, tegelikult on palju aega küll möödas, kuid ega inimene seepärast veel unune,» ütleb Paap ja avastab, et õeta elatud aastaid saab tuleval aastal juba kümme. «Üllatavalt tihti tuleb temaga seoses ette hetki ja asju. Ta on kogu aeg justkui olemas. Ühest küljest võttes oli talle minek siiski kergendus. Ei sobi sellist juttu rääkida, aga teades, kui piinarikas tema lõpp oli, siis oli see lahendus. Ta vahetas lihtsalt keskkonda, läks mujale,» on Paap sisimas kõik selgeks mõelnud. Talle meeldib mõte, et inimesed on siin ilmas mitmendat korda. Ja tulevad tagasi. «Me kõik saame seal kunagi kokku.»

Sellega, et minek oli Kajale kergendus, peab Paap silmas tema haigust – pahaloomulist nahakasvajat, mis tema õe 41. eluaastal siit ära viis. Kui maha jäid teismeline tütar Kai ja abikaasa, kelle silmanägemine üha kehvemaks jäi. «Praegu oleks Kaja juba vanaema...» mõtiskleb Paap. «Oleks...»

«Häda oli see, et Tallinnas pandi talle vale diagnoos, lõigati vale asja. Suhteliselt tüüpiline nõukogudeaegne jama,» rändab Paap ajas tagasi. «Lõpp oli niivõrd piinarikas, et inimesed võivad oma maailmavaadet selliste juhtumite najal muuta. Mõni näiteks pöörab usklikuks.»

Paap möönab, et duo Ele ja Kaja Kõlar oli ainulaadne. Naiste duosid, mis praegu vohavad nagu seened pärast vihma, tollal ei olnud. Suur osa Kaja elust oli seotud varieteega. «Viimasel perioodil võttis ta veel lastelaulurühma. Kaja oma tütar Kai laulis ka seal,» kirjeldab Paap õe aktiivsust. Seda, kahetseb ta, oli õel kohati liigagi palju. Paabu meelest oskas Kaja igast asjast võtta maksimumi. Sellest saab ta nüüd aru.

«Kui olime Kuubal või Aafrikas, kasutas ta maksimaalselt aega ka päikesevõtmiseks. Praegu mõtlen, et ta läks sellega liiale. Pingutas üle,» räägib Paap.

«Ta oli ju ka helilooja. Enamasti on kõik tema lood, mida nad Elega laulsid. Paremad lood on Sergei Pedersoniga koos kirjutatud, Radari seades. Ja muide, viimasel ajal on hämmastavalt palju küsitud, kas ei peaks plaati välja andma. Miks mitte? See mõte on õhus, kes sellest nüüd kinni haarab?» küsib Paap.

Üks valdkond, milles Paap õde Kaja aitas, oli autod. «Tema esimene auto oli ˇiguli. Olen tema autod kõik maha laitnud. Üritasin otsida talle parimat, aga kui ei leidnud, ostis ta ikka mingi asja ära,» mäletab Paap, et õel oli autosid mitu. «Isegi Soomest sai igasugu tsirkust toodud,» naerab vend.

Pärast käe amputeerimist oli Kajale auto möödapääsmatu. «See kergendas tema elu, aitas liikuma. Sain talle automaatkäigukastiga auto. Seda, kas inimesel on üks või kaks kätt, ei sätesta ükski liikluseeskiri,» mäletab Paap, et õde sai auto juhtimisega proteeskäega ilusti hakkama.

Paap tunnistab, et talle ei meeldi surnuaial käia. Sinna minemiseks peab ta ennast sundima, aga seda ta ei taha. Ja siis ei lähegi. «Olen mõelnud, et kui mina ära suren, siis ei tohi olla leinameeleolus nurga taga nutmine, vaid vastupidi – lõbus meenutus. Et näe, kus pääses edasi!»

Kirsti Vainküla

Kõlarite peres on kokku viis õde-venda. Ele, Kaja ja Paabu lapsepõlv möödus kolmekesi koos. Pärast vanemate lahkuminekut said nad endale veel kaks poolvenda: isa, dirigent Erich Kõlari perre sündis Margo Kõlar (filmi» Nimed marmortahvlil» helilooja); ema, pianist Leelo Kõlari uude perre sündis poeg Mikk Targo. Õde ja kolm venda saavad kokku iga aasta teisel jõulupühal Paabu Tallinna-kodus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee