MITTE VIHA, VAID JONN: Enno Tammer kinnitab, et tegeleb järjekindlalt Savisaare perega ainult ajakirjanduslikust jonnist ajendatuna. (Priit Simson (Eesti Päevaleht))

Täna esitletakse Enno Tammeri sulest ilmunud raamatut, mille üks peatükk lahkab Edgar Savisaare päritolu. «Kas on alust kahtlustada, et Edgar Savisaar ei ole sünnijärgne Eesti kodanik, kas ta võib olla rahvuselt venelane?» uurib autor.

Tammeri sõnul sai raamatu «Mälu võim» idee alguse juba viie aasta eest. Kuid lõpliku tõuke, miks selles on ka peatükk Savisaarest, andis Urmi Reinde raamat Vilja Savisaarest «Ema, kes võitis.»

«Ma ei kirjutanud seda raamatut viha pärast, pigem on tegu ajakirjandusliku jonniga.

Rahvapärimuslikele vihjetele viidates võib sünnisaladuse kokku võtta kahe lihtsa küsimusena: kas on alust kahtlusteks, et Edgar võib olla venelane või et ta ei olegi sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Olen jätnud need küsimused nii-öelda ajakirjandusliku lõpetamata failina meelde. Ja mis puutub peatükki «Edgari sünnisaladus ja lapsepõlv», siis ega mina pole sünnisaladuse avastaja. Sellest on vilksamisi varemgi juttu olnud,» viitab Tammer 1999. aastal Eesti Ekspressis ilmunud loole.

Tammeri versiooni järgi ei saa Elmar Savisaar Edgari lihane isa olla, sest ajavahemikul 5.–20. septembrini 1949 ei olnud tal füüsilist võimalust Edgari lihaseks isaks saada. Savisaar sündis Harku vallas naiste vangilaagris 31. mail 1950. Savisaare ametlikult esitatav isa Elmar vahistati aga juba 8. augustil 1949. Tammer on vestelnud naistearstidega, kelle abil ta arvestas välja oletatava eostamise kuupäeva.

Tammer püstitab uurides hüpoteesi, et Savisaar võib olla venelane, sest tema ema Maria oli rahvuselt venelane. Samuti kerkib raamatus küsimus, kas Savisaar üldse ongi sünnijärgne Eesti kodanik: tema ema ei tarvitsenud kodanik olla, sest aastal 1938 ei olnud ta kodukandi hääleõiguslike kodanike registris.

Tammer väidab, et mingit survet talle kirjutamise ajal ei avaldatud: «Olen tagasihoidlik inimene ega käi kuulutamas, mida teen. Raamatust teadjate ring oli väga väike.» Ometi on ta raamatut kirjutades tagala kindlustamiseks nõu pidanud advokaadiga. «Kuid kohtusse kaevata võib ju iga asja.»

Ehkki ta algul plaanis Savisaarega raamatut kirjutades rääkida, jäi see tegemata: «Mida enam süvenesin, seda enam oli selge, et ta niikuinii ei vastaks küsimustele, mis mind huvitavad. Seda kas seepärast, et ta ehk ka ise ei tea vastust, või kui teab, siis ei räägi.»

Savisaar hämmastuses

«Mulle väideti mõni aeg tagasi, et need konstruktsioonid ehitati üles Isamaaliidus,» kommenteerib Savisaar, «nüüd äkki selgub: oma autorinime on raamatule alla pannud hoopis Enno Tammer.»

Kuidas kommenteerida Tammeri püüet tõestada, et Savisaar on venelane? «Tammeri varasemad üritused midagi tõestada on paraku lõppenud talle halvasti. Kohus on Tammeri juba kriminaalkurjategijaks tunnistanud. Temal pole kaotada enam midagi,» ütleb Savisaar, lisades et tal pole mingit kartust kodakondsuse kaotamise pärast.

Aga kahtlused isa suhtes? «Ei ole kahtlust ja see küsimus pole mind kunagi piinanud.»

Tammeri kinnitusel pole sugupuu juurte otsimine ja selle seostamine olevikus tegutseva inimesega sugugi tema leiutis. «Sellise lähenemise tähtsust ja tähendust on võimendanud Keskerakond,» pareerib ta, «näiteks 1996, kui kaevuti ühe presidendikandidaadi isa mineviku tegudesse (Lennart Meri isa Georg Meri väidetav seos KGBga – toim.). Näiteks jaanuaris 2003, kui ühele riigikogusse kandideerivale inimesele tuletati tema isa meelde (Olav Aarna isa Agu Aarna süüdistamine seotuses KGBga – toim.). Nii et Keskerakond on mind suutnud õpetada ja veenda, et selline lähenemine on vajalik ja tähtis.»

Õigus privaatsusele

Kas on eetiline tuhnida inimese juurtes ja päritolus? Meediaekspert Tarmu Tammerkil on selle kohta kindel arvamus: «Inimesel peab olema õigus privaatsusele.

Kuna ma pole raamatuga nii täpselt kursis, siis ma ei saa selle sisu kommenteerida. Kuid üldpõhimõttena inimese põlvnemine, kaasa arvatud avaliku elu tegelase põlvnemine ei peaks olema ajakirjanduse ja avalikkuse huviobjekt,» seletab Tammerk. «Kui tegemist ei ole just tahtliku dokumentide võltsimisega, mida inimene on ise teinud täisealisena – see on teine lugu. Kui täisealine inimene annab näiteks enda kohta valeinformatsiooni kodakondsuse või passi saamisel. Aga hakata uurima seda, kes on ta vanemad, kas nad on õiged – see ei ole kooskõlas hea tavaga. Inimesel peab ses asjas olema õigus privaatsusele, see on sügavalt isiklik ja avalikkusel pole sellega asja. Ja kui arvestada veel seda, et raamat ilmub enne valimisi, siis seda veidram see on ja paneb küsima: kas seal taga on tõeline huvi midagi tuvastada või poliitiline huvi?» lisab Tammerk.

Tammer nii ei arva. «Savisaar on inimene, kes mõjutab Eesti elu ja mõjutab ka edaspidi.» Mis puutub sellesse, et raamat ilmub enne valimisi, ütleb ta, et ühtegi poliitilist jõudu või tellimust selle taga pole. Kuid ta lisab, et kui poleks ilmunud Keskerakonna nn. rongaema-protsessi raamatut, siis oleks mõni peatükk välja jäänud. «Rongaema peatükk kindlasti. Ja ehk ka Savisaare sünnisaladuse osa.» Ta tunnistab, et räigust ja emotsionaalsust oleks ta soovi korral võinud rohkemgi sisse kirjutada. «Aga ma ei teinud seda ja seepärast on raamatus kas või näiteks juristide objektiivseid kommentaare.»

Tammer ei usu, et pärast raamatu ilmumist võiks Savisaare elus midagi muutuda. «Elu läheb edasi täiesti tavaliselt. Ja raamatus annavad sellele vastuse vanema põlve tippjuristid. Nad ütlevad minu hinnangul väga korrektse ja selge arvamuse, kuidas taolist juhtumit käsitleda.»

Savisaare ja Tammeri vastasseis

Tammeri ja perekond Savisaare vastasseis sai alguse 1996. aasta aprillis Tammeri intervjuust, kus ta küsis Vilja Savisaare (toona Laanaru) mälestusi kirjastanud Ülo Russakult, miks too teeb kangelase abielulõhkujast ja rongaemast.

Vilja Savisaar kaebas Tammeri solvamise eest kohtusse ja võitis: Tallinna linnakohus mõistis Tammeri süüdi kriminaalkuriteos ja karistas teda 220kroonise rahatrahviga, s.o. kümne päevapalgamäära ulatuses.

Otsuse jättis jõusse nii Tallinna ringkonnakohus kui ka riigikohus. Tammer esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja kaotas sealgi.

Möödunud aastal andis Kesknädala kirjastus välja Urmi Reinde raamatu «Ema, kes võitis», kus kogu rongaema-saaga taas läbi kirjutati.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis