Eesti uudised

Paul Tuhkru: «Kurat küll, jääbki Saare naise naba nägemata!» 

Katrin Pauts, 14. veebruar 2003, 00:00
OOTAB JUHUST: Paul Tuhkru leiab, et tuhandest naistest elu jooksul on esialgu küllalt, aga kui ta peaks veel kellegi sobivaga kokku juhtuma, siis ta ära ütelda ei kavatse. Irina Mägi (Meie Maa)
«Mul oli alati kas üks, kaks või siis jällegi kolm ja vahel isegi kuus neidu ühekorraga külas,» meenutab valgepäine vanahärra Paul Tuhkru helgeid päevi ja öid Pirita luksuskorteris. Autobiograafias «Elu rõõmud» söandas ta oma 1000 naisest mainida ainult 700 – muidu oleks raamat ehk väheke ebausutav tundunud.

Tegelikult polegi Paulil selget sotti, kui palju ta elu jooksul naisi on saanud. Õnneks oli tal komme sängi meelitatud kaunitaridest aktifotosid teha ja nüüd aitavad need tal arvet pidada – pilte on ligi 500. Suurem osa naisi jäänud aga pildistamata, ja kui Paul need sinna otsa liidab, saabki ta maagilise 1000. Aga küllap neid oli rohkemgi, arvab ta, sest üheöö-tüdrukuid mees küll enam nägu- ega nimepidi ei mäleta – «Oi, jumal!»

«Muuseas, need korraks-vaid olid peaaegu kõik sissesõitnud tüdrukud – Nõukogude ajal oli Tallinn nagu väike Pariis, meelitas siia tüdrukuid kogu liidust. Neid tolknes tänavail väga palju ja nad olid rõõmsad, kui keegi tuttavaks saada tahtis ja elamispinda pakkus. Sellepärast saingi nii kuramuse palju ja kergesti.»

Naised olid enamasti Paulist nooremad, sest vanematega oli raskusi – kleepusid tüütult külge ja tahtsid abielluda. Paulil aga kadus pärast kaheksa-aastast katsumust ühe fuuriaga abieluisu ära. Tema ainus seaduslik kaasa muutunud nimelt nii armukadedaks, et Paul ei saanud enam jalgagi kodust välja.

«Olin hea ja lahke onku.»

Leningradis ülikooli lõpetanud ja pedagoogilises instituudis loenguid (pedagoogika ajalugu, ka psühholoogia ja eetika) pidanud Paul hindab end heaks psühholoogiks. «Saavutasin, et tüdrukut nähes vaatasin teda kohe eest ja tagant – sobib! Ja leidsin kohe võimaluse astuda temaga vestlusvahekorda. Ei mingit raskust. Muidugi, vahel nägin sellist asja ka, et uhh, kena on ta küll, aga ära, kurat, parem teda puutu.»

Tigeda naise äratundmiseks pole kogenud mehel vaja temaga pikalt õiendada – Pauli sõnul on iseloom naistele nagu näkku kirjutatud. «Kui märkasin tüdrukute kampa, läksin kohe juurde ja hakkasin iseloomustama: neiukene, teie olete väga kuri. Te, kuramus, ärge küll kavaleri omale võtke!» Paul eksis ses asjas harva ja hoidus õelatest isenditest.

Aga ükskord sai teaduslik uudishimu mõistusest jagu ja Paul mõtles, et proovib tigeda naise ka ära. «Kohe õelalt võeti mind vastu – et ärge segage! – või keerati nägu ära!»

Oma edu saladuseks peab Paul lahket iseloomu ja head jutusoont. Nii nagu noorema «kolleegi» Alex Lepajõe puhul, sattusid ka Paul Tuhkrut kord proovinud naised temast sõltuvusse. «Paljud tüdrukud, kes olid mul kujunenud n.-ö. põhilisteks, käisid ka pärast abiellumist külas ja uhkeldasid oma elukäiguga. Olin neile väga hea ja lahke onku, kelle poole nad alati tulid väga hea meelega!»

«Mehed mind ei huvitanud.»

Peale naiste ei huvitunud Paul oma pika elu jooksul eriti millestki. Jahimees ega kalamees ta polnud, õllejoomist ei sallinud, sest teiste meeste seltskonda ta ei talunud. Oma koju ei lasknud ta iialgi ühtki meest, sest pelgas – hakatakse veel pordumaja pidamises süüdistama. Ainus isane, kel õnnestus Pauli ukselävi ületada, oli üks politseinik kümme aastat tagasi – selgus, et naabrinaine oli Pauli kohta avalduse kirjutanud ja teda amoraalsuses süüdistanud.

Tööasjadelgi lasknud mees end segada. «Pedas pidin loenguteks kõvasti ette valmistama, naistejahti pidada ei jõudnud. Seksi mõttes oli see üks raskemaid perioode.» Paul töötas pedas kaheksa aastat, kuni tekkis «väike arusaamatus» – loomulikult naistega. «Üks neiu armus minusse eriti kõvasti, nii et teised pidasid vajalikuks isegi hoiatada: kui sina tüdrukut ära ei võta, siis alles saad!» Paul leidis, et jõud on naiste poolel, ja pages hoopis ühte keskkooli direktoriks: «Seegi polnud minu amet, sest olen ju naistest lugupidaja. Ei klappinud see sugugi...» Õndsad päevad saabusid, kui tuttav kutsus Pauli tööle ETKVLi aianduskombinaati, kus ta esmalt oli peainsener, siis asedirektor. «Sain hea korteri ja elasin nagu miška. Veel oli minu käsutuses üks kuramuse hea asi – puhkekompleks koos saunaga.»

Töökaaslased meenutavad, et asedirektori kabinetti kutsuti selle ametimehe naistelembuse tõttu «tuhkru uruks», Paul ise on sellest ainult meelitatud.

«Õnn, et mul lapsi ei ole.»

Pereelust on Paulil omapärane ettekujutus. Ta arvab, et paberil kinnitatud abielu pole tarvis: «On tõde, et kui mees pole väga laisk ega nüri, siis armastus igavesti ei kesta.» Kui kindralmajorist vend Ivan teda abielluma õhutas, andis Paul talle ninanipsu: kui talle kord Alma-Atast üks pikk kaunitar külla saabus, viis ta daami venna suvilasse. Kui vend huvi tundis, mis naine see niisugune on, teatas Paul, et tulevane abikaasa. «Mis juttu sa räägid?» ehmunud Ivan. «Sellise kaunitariga tahad abielluda? Mõtle, mis elu sellest tuleb – sarvi hakkad kandma!»

Rohkem kindralmajor venda nöökida ei tihanud. Heidutavaid abiellumisjutte meenutab täna vaid üks maal Pauli seinal – autoportree, mille jättis endast maha keegi kunstiliste kalduvustega baškiiritar. Too elas Pauli pool neli aastat ja tahtis samuti kangesti abielluda, aga rikkus kõik ära – sõitis venna pulma, kus jäi esmalt purju ja siis rasedaks. «No teate, ta mõjus minu peale huvitaval kombel nii negatiivselt, et pidasin veel kuu aega vastu, enne kui hüvasti jätsime. Muuseas, ta oli väga kena ja soliidne naine, kui ennast riidesse pani.»

Lapsi peaks Pauli meelest kasvatatama hoopis riiklikus farmis, kust nad alles täisealistena välja lastaks – nii jääks naisel rohkem aega mehe jaoks. «See on õnn, et mul lapsi ei ole. Minu tähelepanekud räägivad, et paljud kahetsevad vanas eas, et neil on poeg, tütar või isegi mitu. Sest tekivad sellised arusaamatused, mis viivad vanemad kiiresti hauda,» arutleb Paul mornilt.

Tegelikult, oli tema tutvuskonnas ka palju abielunaisi. «Väga meeldivalt veetsime aega! Nii et see seisukoht ja väide, et naine peab truu olema, ei pea paika – tähtis on, et vahele ei jääks, ja ongi kõik korras. Ei mingit pattu!»

«Ma ei karda ega värise.»

Oma raamatust hakkas Paul mõtlema 75aastaselt. «Vaatasin, et mul on juba küllalt raske komps turjal ja võiks sellest vabaneda.» Et teost välja anda, müüs ta Tallinna korteri ja investeeris kirjastamisse 162 000 krooni. Seejärel ilmus Kuressaarde sugulaste ukse taha ja elabki nüüd nende pool vaikses äärelinnatänavas. Tema käsutuses on tilluke tuba, kuhu naisi tuua ei kõlbavat. Pealegi tulevat inimesele vanemas eas mõistus pähe: «Ei taha enam olla niisugune mees, nagu olin. Ei kõlba. Arvasin: Paul, oled juba küllalt saanud, lepi sellega.»

Pealegi pole Saaremaa ikka päris see, mis Tallinn, naised olevat siin kogu aeg kitsid olnud – seda juba Pauli nooruses. «Olin ministeeriumi poolt Muhu keskkooli küpsuseksamitele esindajaks määratud. Elasin üksikus talus, ilmad olid ilusad, karastasin end kaevuveega. Siis kutsuti mind sauna ja mõtlesin, et kurat, nüüd ikka Saare naise naba näen! Aga keegi ei tulnud – no kaua sa ikka üksinda istud? Mõtlesin: kurat küll, jääbki Saare naise naba nägemata! Läksin välja, vaatasin – õues palkidel istub oma kuus naist reas nagu kanad õrrel! Kurat, mida nad mõtlesid?! Kas see on tõepoolest ainult jutt, et Saare naised ei karda mehi?»

Nii ongi Paul nüüd üksildane, sest ka raamatusse raiutud noorpõlvearmukesed pole pärast teose ilmumist teda üles otsinud. «Ja arvan, et see on hea ka. Sellepärast, et mõni tüdruk oli natukene pretensioonikas ja kui ta nüüd saaks raamatu kätte ja võib-olla leiaks ennastki sealt... Ma praegu ei karda ega värise.»

Venna järeltulijad šokis

Pauli vanem vend, kindralmajor ja ENSV sõjakomissar Ivan Tuhkru oli austatud mees ja korralikult abielus. Siiski jõudis Ivan enne Pauli seksiraamatu ilmumist surra ja tema lapselaps Irina arvab, et vahest see oligi hea: «Nad olid täiesti erinevad inimesed. Minu vanaisa oli tubli töömees.»

Enne «Pealtnägija» saatelõiku ei teadnud Irina üldse, millega vanaonu oma päevi täidab, sest pärast Ivani surma tema pere Pauliga ei suhelnud. «Elu rõõmud» oli Irina sõnul perekonnale šokeeriv üllatus: «Täitsa segaseks läinud! Aga eks ta ole terve eluaja olnud selline naistemees. Ta on sihuke omaette kuju.»

Süüdistab kirjastajat

Paul Tuhkru ja tema kirjastaja Margus Kalle vahel sõlmitud lepingus on kirjas, et Tuhkru saab raamatu müügitulust 50%. Eelnevalt on ta trükkimisse investeerinud 162 000 krooni, mille Kalle kohustub pärast raamatu ilmumist tagasi maksma.

Tuhkru möönab, et nii protsent kui ka investeering on seninägematud, kuid suur soov raamatut trükituna näha pani teda kõigega nõustuma.

Veel seisab lepingus, et raha peab Kalle maksma iga kolme kuu tagant – esimese summa kaks kuud pärast raamatu esimese tiraa˛i müügile tulekut. Tuhkru sõnul on ta seni kätte saanud vaid 15 000 krooni, investeeritud summat on aga näinud nagu oma kõrvu.

Seetõttu soovib ta Kallet kohtusse kaevata – kuigi esialgu lükkas Saare maakohus tema esitatud materjalid tagasi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee