Eesti uudised

Austusväärne Aino Järvesoo oli elust väsinud 

Andrus Esko, 6. veebruar 2003, 00:00
 Aldo Luud
Eesti rahva kestmajäämise pärast viimse hetkeni südant valutanud Aino Järvesoo soovil sõidutati tema põrm üleeile järelehüüete ja leinalintides saateautodeta tuhastamisele Tartu krematooriumi.

Eesti suurim eraannetaja astus Tartu Toomemäe nõlvalt Toonela teele ööl vastu pühapäeva. Kaks viimast kuuldavat vanaproua tahtmist olid, et majapidajanna keedaks talle kakaod ja kustutaks siis tule.

Hommikul, kui teda äratama mindi, magas endine Massachusettsi ülikooli kunstipedagoogika professor kallilt ja kaunilt renoveeritud Eesti kodu voodis juba lõputut und.

Poliitikud pääsevad hauakõnevõistlusest

Pärast Aino Järvesoo tagasipöördumist Ameerikast sündis tema toel Eestis 150 kunstviljastatud beebit ja nägi ilmavalgust algatus «Igale lapsele 1000 krooni». Lugupeetav kulutas oma rahva tulevikule lähiringi kuulunud inimese hinnangul no ikka kümneid miljoneid kroone. Vastu sai oma lasteta kangelasema nii tänu- kui ka imetlussõnu, kuid suureks ootamatuseks ka ükskõiksust ja üleolekut.

«Uskuge mind, see on Eesti esimene ja viimane referendum,» saatis vanaproua SL Õhtulehe lugejatele sõnumi, kui tema 300 000 eksemplaris paljundatud lastetoetuse toetusallkirjade kogumine ei leidnud loodetud tähelepanu (valimised olid kaugel). «Tegin algatuse, sest keegi peab seda tegema. Ma olen palju asju teinud suures lootuses.»

«Kõik, mis oli, on läinud,» rabas väsimatu naine SL Õhtulehe lugejaid, kui oli äpardunud (valimised olid ikka veel kaugel) rahvuse päästmise foorum «Viimane eestlane». Ta tunnistas, et on eesti rahva püsimajäämise nimel valmis kõigeks. «Ükskõik, missugune vanasarvikute partei mind toetaks. Aga mu energia on täitsa läbi. Ma ei suuda erakondade juhte propagandalikult ette valmistada. Ma suren ära. On tundmine, et olen tüliks maailmale.»

Oma testamendi kohaselt sisenes väsinud Lootja teisipäeva ennelõunal Tartu krematooriumi seinte vahele vaikselt ja märkamatult. Eesti Punase Risti II klassi ordeni kavaleri tagasihoidlikkuse (ja ettenägelikkuse?) süül jääb ära tähtsate poliitikute valimisvõidujooks tema matusele, rääkimaks kauneid sõnu (mis vanaproual jäid kuulmata), kuid sellest hoolimata pole veel rahu maa peal.

Kuuendat päeva ootab Postimehes ilmumisjärge Aino Järvesoo viimne läkitus, avalik pöördumine Eesti erakondade esimeeste poole. Tummalt ootab oma saatust vanaproua maalikogu, mis tuleks justkui hävitada. Lahkunu testamenditäitja, härra Olev Saks ei jõua kurba ootamatust – «Jaanuaris käisime röntgenis ja südame-arsti juures, määrati ravikuur, ta tervis läks veidi paremaks. Meditsiini aspektist öeldes oli lahkumine ilus, ikkagi oma voodis ja hoolitsetult, aga...» – niigi ära muretseda: «Väga palju inimesi helistab ja küsib, millal ja kuhu matusele tulla.»

Testamenditäitja üks sõpru

Matust ei tule. Tuleb vaid urni muldasängitamine Raadi hauakivi alla abikaasa Elmar Järvesoo urni kõrvale, mida toimetatakse kitsas ringis. Olev Saks sai sellekohasest soovist teada juba novembris 2001, kui Aino Järvesoo määras ta oma testamenditäitjaks.

Kunstiprofessoriga tutvus füüsik ja õpetaja Harku kirikus, mille vanaproua lasi ehitada ja kus pühitseti tema abikaasa Ameerikast kaasa toodud tuhk.

Kirik oli valmimas, Aino Järvesoo Tartu Baeri tänava kodu veel mitte. Lepingu järgi pidi pastor saama kirikusse elamise. Lepingutesse ja tähtaegadesse väga täpselt suhtuv proua oli sundseisus, millest otsis väljapääsu. Lahenduseks oli Saksade Annelinna korteri vaba tuba, kus eksväliseestlasest sai mitmeks kuuks pereliige.

Siiski oli Olev Saksale ootamatu, kui vanaproua palus tal hiljem asuda testamenditäitja rolli. Üks küsis: «Miks mina?» Teine vastas: «Ma tunnen ja usaldan teid.»

Vanahärra: «Olime viimase minutini teie peal. Abikaasaga nad sinatasid, aga minu keel selleks ei paindunud. On inimesi, keda ma sedavõrd austan, et teisiti ei saa.»

Austamise põhjus (paljude seas): «Ta oli väga tagasihoidlik inimene. Ta ei hoobelnud, ta tegi. Olnuks võimalik, oleks ta ennast veel rohkem varjanud, aga ta ei saanud, sest alati tahetakse teada, kes ja mille nimel tegutseb. Kuna tal oli erakordne autoriteet, siis oli tal oma ideid enda nimel ellu viia palju kergem, kui et ta oleks kasutanud kedagi kattevarjuks.»

Sama tagasihoidlikult toimetab testamenditäitja. Ta oli üks väheseid, kes esmaspäeva õhtul vaikides lahkunu voodi kõrval seisis ja temaga hüvasti jättis.

Vara onulastele, maalid kadumisele

Viimasel ajal hakkas isheemiat ja mitu südameatakki läbi põdenud vanaproua elu käima varasemale vastupidises rütmis.

Vanaproua sõi tervislikku toitu, täisteraleiba, puuvilja, jõi kohvi asemel vett. Majapidajanna oleks võinud talle teha mis tahes sööke, ja tegigi, ainult et suurannetaja soovid polnud üldse suured. Ära käis ta pehmete vaipadega elamisest viimasel talvel väga vähe.

Aino Järvesoo eramu kuulub tema soovil ostmisest saati üliõpilasseltsile Liivika. (Veel on Aino Järvesoo kinkinud ruumid Eesti Naisüliõpilaste Seltsile, annetanud kalleid kunstviljastamisaparaate, toetanud TÜ maaliosakonna sisseseadmist ja loonud 4 miljoni krooniga abikaasa mälestusfondi.) Ülejäänud vara saab testaatori tahtel tema Tallinnas elavatele onulastele.

Välja arvatud maalid, mis nii kodus kui ka TÜ maaliosakonnas peaks testamendi järgi hävitatama.

Hr. Saks: «Kui olin seda korraldust näinud, ütlesin talle kohe: taandan ennast testamenditäitjast, sest seda ei suuda keegi täita. Tema tegi nalja, ütles, et ega hävitamise tähtaega pole kirjas. Siis ma nõustusin.»

Värvirohke ja -rõõmus maalikogu on professorilt endalt. Kunstnikuks hakkas ta, kui õppejõu ameti maha pani, pensionile jäi ja Floridasse kolis. Miks tuleb nüüd see ilu hävitada?

«Kuigi seda küsisin, ta ei põhjendanud. Talle tehti mitmesuguseid ettepanekuid testamenti muuta, näiteks kas või maalid oksjonile panna. Selle peale ta vastas: «Ma mõtlen selle üle.»

Kahjuks jäi ümbermõtlemine vaid paariks pooleli jäänud pliiatsireaks, millega vanaproua asus jaanuaris testamenti täiendama. Hr. Saksa ülesanne on juhinduda lahkunu ametlikult vormistatud tahtest, pluss sinna juurde käinud naljatamine.

«Otsustasin, et minust jääb maalikogu puutumata. Kõik on kaduv, kõik hävib kord. Las selle töö teevad Aeg ja emake Loodus.»

«Ega ma selle ilmumist ei näe...»

Aino Järvesoo üldrahvalikuks testamendiks saab 8. veebruaril üle terve Postimehe külje ilmuv pöördumine Siim Kallase, Tunne Kelami, Ivari Padari, Juhan Partsi,

Villu Reiljani, Edgar Savisaare ja Tiit Toomsalu poole: «Kas Teie erakond tunnustab, et valitsus...peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu see on kirjutatud EV põhiseaduse preambulasse?»

Läkitust eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast kirjutas (käsitsi) ja lihvis EV poliitikuis ja poliitikas pettunu paar viimast nädalat ja see ilmub sinimustvalges kujunduses täpselt sellisena nagu ta soovis. Abilised parandasid tekstis «tunnustamise» «tunnistamiseks», autor parandas tagasi. Teised tõid sisse «aktsepteerimise», autor pani tagasi «tunnustamise». Ja nii edasi. Vanaproua kirjutas, lõikas ja kleepis. Viimaks tuli vaimutööle veel mitukümmend tuhat krooni peale maksta, sest muul viisil ei saanud seda avaldada, kui tuli osta reklaamilehekülg.

Hr. Saks: «Tal oli mure: «Ega ma selle ilmumist ei näe...» Maksmisega oli ta arvestanud, kuigi viimasel ajal elas põhiliselt oma pensioni arvelt. Olulist jääki enam polnud, aga USA dollarites professoripensionist sai ta niisugust väljaminekut endale lubada.»

Mida vanaproua oma kaastööle kaasa ei pannud, oli tema pilt. Sõbrad ja nõuandjad surusid foto poolvägisi peale, viimaks autor soostus.

Hr. Saks: «Reedel viisin materjali sisse, kõik lehed olid ära tellitud, valida oli kas esimene või kaheksas kuupäev. Võtsin kaheksanda veebruari ja viisin vormistuse näha. Samal õhtul ta helistas, oli rahul, rõõmus ja lootusrikas.»

Läkituse lõpp, mida vanaproua kõige rohkem ümber tegi ja lihvis, läks lehetoimetusse versioonis: «Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks. Lugupidamisega Aino Järvesoo.»

Pärijad pole veel suutnud otsustada, kas peaks minema ja laskma «ootamise» tagasi «lootmiseks» teha või las jääda nii, kuis oli Aino-proua – saagu muld talle kerge – viimane tahe.

Aino Järvesoo kolm soovi, mis ei mahtunud testamenti
ESIMENE

Mida tahtis-lootis lugupeetav laupäeval ilmuva viimse läkitusega saavutada?

Olev Saks: «Algul öeldi tema algatustest mõnigi kord ära küllalt solvaval viisil: «Meid teie probleem ei huvita.» Sedapuhku oli ta soov, et rahvas saaks näha, kuidas erakonnad tema pöördumisele reageerivad – et siis saadakse valimistel selle järgi otsustada. Paar päeva enne surma luges ta Postimehest Siim Kallase esseed «Lasteta maailma tragöödia» ja leidis, et Kallas on rahvastiku väljasuremise koha pealt väga palju muutunud. Ta oli selle üle tõsiselt rõõmus, ütles: mehed ikkagi õpivad!»

TEINE

Viimati esines Aino Järvesoo avalikkuse ees Kuku raadios. Kui sõbrad küsisid, kas ei tuleks 1. jaanuaril eetris olnud 40minutiline loogiline ja ilus saade kuskil ära trükkida, oli vanaproua nõus: «Jah, see oleks hea, sest suur osa eesti rahvast seda arvatavasti ei kuulnud.»

KOLMAS Lahkunu raamatukogu on täis korrastatud toetusavaldusi ja kirju. Üks vanaproua ütlusi oli: «Ükskord ma toimetan selle kõik riigikogu saali ja lasen neile laua peale panna. Las loevad.» See mõte tekitas temas alati elevust.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee