Eesti uudised

«Macho ei pidanud reeglitest kinni.» 

Eve Heinla, 24. jaanuar 2003 00:00
KUMB JÄÄB PEALE: Lepajõe sõnul on Murutar tuhmunud säraga naine, viimane omakorda nimetab Lepajõed ebaprofessionaaliks.Foto: Tiina Kõrtsini
Eileõhtune telesaade «Täna õhtul Alex Lepajõe» ajas marru nii saates osalenud Kati Murutari kui ka saatejuhi. Kati arvates on Alex ebaprofessionaalne macho-mees, kes iial oma vigu ei tunnista. Alexi sõnul on Kati teeskleja ja tuhmunud säraga rahuldamata naine.

Kati Murutar on hämmastunud saatejuht Alex Lepajõe ebaprofessionaalsusest. «Macho-stiil ei luba ei inimlikult ega professionaalselt tugev olla ja oma ämbrit tunnistada,» arvab Murutar.

«Ärme nüüd ikka nimetame titaanide heitluseks seda, kui karismaatiline, ent ebaprofessionaalne mees oma saadet juhtides musta auku kukub ja saatekülalist enesekaitseks sajas ebamäärases suunas ründama eksleb,» ütleb Murutar SL Õhtulehele. «See on haletsusväärne praak, mida Alex Lepajõe innukas enesekindlus ei lasknud tunnistada ja ümber teha.»

Eetrisse läks Murutari arvates ajakirjanduslikus mõttes täielik praak. «Tahaksin rääkida, kui hästi Lepajõel tegelikult kõik mõeldud oli. Leppisime kokku, et aktifotode teema on juba ära nämmutatud ja seega mage. Ning kuna ta mu viimast (vaevalt et eelmisigi!) romaani lugenud pole – pärast Soome vanglat pole aega olnud, nagu ta väitis –, siis sellest suurt ei räägi.

Veendusin, et ehkki see mees on naised ja üldse kogu maailma enda jaoks kramplikult paika pannud, on ta oma õielt õiele lendamise mentaliteediga ikkagi veetlev kuju. Püüe olla kõiges kõige kõigem paistab ju läbi. Nii, nagu ülima enesekindluse ja nõudlikkuse tagant kumab pidetus. Ainult et teist korda sellest tihedast jutust enam asja ei saanud. Võib-olla ajas SL ÕL juuresolek ta ähmi. Võib-olla mina,» oletab Murutar, «Igatahes saadet alustades enda ees laual minu romaani «Ettevaatust, Emma!» nähes klammerdus ta selle külge, unustades, millest tegelikult rääkima pidime. Ja kohe sissejuhatuseks valetas, et on lugenud. Üritas üleolevalt ja alavääristavalt mingit kobavat sisukokkuvõtet sooritada, rääkida mingist vulgaarsest stiilist ja kirgede väljaelamisest kirjutamise teel. Selge, et mina hakkasin oma teost kaitsma.»

Murutar, kelle arvates Lepajõe intervjuu temaga läbi kukkus, pakkus saatejuhile salvestuspäeval uut võimalust.

«Ja mina pakkusin revanši – teeme uuesti, nii et Lepajõel silme eest must ja järg käest kadunud poleks. Et ta ise oma saate kohta ei oleks sunnitud ütlema: jutt kisub mölaks. Et rahunegu ja meenutagu, kuis see saatelõik tegelikult kavandatud oli, sest eeter pole prügikast ega killuladu.

Aga macho-stiil ei luba ei inimlikult ega professionaalselt tugev olla, et ta oma ämbrit tunnistaks. Mina olen rahul! Nii pidigi tegelikult olema!

Aga midagi head oli selles, kuidas uhkus upsaka macho upakile ajas, siiski. Esiteks nägin oma silmaga, et ta on tõesti nii võluv isiksus, aga paraku harimatu ja rikutud. Teiseks sain lähivõitluses teada, mis on macho-mentaliteet – meie sõpruskonnas pole selle varjugi, nii et huvitav, kuidas mind kui naist igal hetkel paika panna püütakse. Kas või soovitusega silikoonrinnad muretseda. Sest naine peab macho käes olema mugavalt alluv emane. Ja kui pole, siis karjatataksegi, et sa polegi naine.

Iseäranis tahaksin kodanik Aleksander Lepajõed tänada võimaluse eest tema kui täieliku vastandi tundmaõppimise abil meelde tuletada, kui mehine ja võimas isiksus on minu abikaasa,» rõhutab Kati Murutar.

Alex Lepajõe: ma ei saa päris hästi aru, mis Murutari vaevab

«Ei jõua ära imestada, kust kõik see negativism. Kõik, kel silmad ja kõrvad, nägid, et tegu polnud mitte kirjandust tutvustava, vaid vestlussaatega, mille teemaks Kati Murutar kui nähtus, kui puuvilja- ja mudaravila reklaam. Mitte kui kirjanik!» pahandab Alex Lepajõe.

«Kui me kohtusime ja rääkisime saate teemast, siis oli juttu, et üheks põhiteemaks on seks. Selle peale ta ütles, et seda on tal elus praegu väga vähe, millest ma järeldasin, et tema kuulub Aivar Palumäe teooria järgi sellesse mitte eriti kõrgesse seksuaalsuse kategooriasse. Mis tähendab, et ta on rahuldamata, ja mis seletab ära ka tõrksuse, et asjad ei lähe nii, nagu tema tahab ja ta näeb kõiges isiklikku rünnakut.

Mis puutub sellesse, et me leppisime küsimustes kokku, siis Kati sai valesti aru. Me ei ole nõukogude ajas, kus küsimused-vastused saadeti kuskile komisjoni kinnitamiseks. Meie midagi kokku ei leppinud. Kui mul tuli hea mõte küsida tema poja kohta, siis ka küsisin. Ma kombin alati inimese psühholoogilist poolt...

Ma hoiatasin teda aktifotode kohta – et küsin seda igal juhul. Ja kui kõik, mida ta teeb, on ikka vähemal või rohkemal määral seotud seksiga... Tema ise ju afišeerib end kogu aeg. Kord mudas, kord banaanid-arbuusid...» räägib Lepajõe.

«No kurat, ma ei olnud lugenud tema romaani, aga sellest oli ka saates vähe juttu. Ma ei olnud seda läbi lugenud, kuid olin lugenud. See on ju vahe. Nii, et ma ei valetanud!»

Ja kokkuvõttes on Lepajõe oma saatega rahul. «Minul ei olnud vaja mingit uut võimalust, tema tahtis endale uut võimalust, tema ei olnud rahul. Mina, kurat, olin kõigega rahul. Aga mina ei ole sellega rahul, et teesklejatega on alati raske. Miks Palumäe ja Oksmaa on teles tunduvalt paremad? Nemad ei teeskle, räägivad, nagu on.

Ja talk-show pole mingi lavastus, et peaks uuesti tegema. Et oi, ei tulnud välja, et teeme uuesti! Mul ei ole seda tsirkust vaja.

Aga rääkida, et saatejuht värises ja jooksis kinni! Ta ajab kaks asja segamini – ta ajab segamini temperamendi, millega tema pole ehk tuttav, ja ajab segamini... no vaadake saates lähiplaane, no kes seal väriseb...

Talk-show ei ole gladiaatorite võitlus kuskil amfiteatris. See on meelelahutus, pole nii, et kes kellele ära teeb.

Tema sära oli tuhm, võrreldes Palumäe ja Oksmaaga. Erinevalt Murutarist nemad ei teeselnud, mille eest neile minu ja televaatajate poolt suur tänu. Kati on intelligentne naine, aga tema häda on see, et nii kui kaamera käib, hakkab ta teesklema.

Mina igatahes olen oma saatega jumala rahul.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee