Elu

Ellen Niit – abikaasa, elektrik ja kirjanik 

Jaanus Kulli, 11. jaanuar 2003, 00:00
EI MAHTUNUD RAAMIDESSE: «Ülikoolis oli mul hing paelaga kaelas, sest ma ei luuletanud piisavalt õigesti,» meenutab Ellen Niit muigega. Foto aastast 1957.  erakogu
«Rongisõit», «Pille-Riini lood», «Suur maalritöö», «Midrimaa», «Krõlliraamat» – nende lugude najal on kasvanud üles terve põlvkond lapsi. Ellen Niiduta oleks meie lastekirjandus hulga vaesem.

Kindlasti ilma lasteta oleks hulga vaesem ka Ellen Niit ise. Tal on koos kirjanikust kaasa Jaan Krossiga kahe peale kokku 5 last ja nad on vanaemaks-vanaisaks 13 lapselapsele. Tänagi saab Ellen Niit jõudu eluks ja loominguks ennekõike oma lastelastelt.

Kui aga saabub suvi, istub ta autorooli ja kihutab koos Jaan Krossiga Hiiumale Kassarisse.

Pille-Riini raamat on kuidagi natuke nukker. Kas teie lapsepõlv oli ka siis pigem nukker kui rõõmus?

Lastelugudes on sageli lapsepõlve kujutatud lausa rõõmsa ja uljana. Eks lapsed esitavad kirjandusele mingil moel ka lustlikkuse nõude. Neile meeldib tingel-tangel ja trill-trall. See on neil omamoodi enesekaitse maailma karmuse vastu.

Sellele rõõmunõudele tullakse sujuvalt vastu naljakates lastevärssides, hundiratast heitvates lavapiltides, stiliseeritud, fantastiliste tegelastega lastelugudes. Mul on ka näiteks üks niisugune sünnitus – triks ja traks, pooleldi loom, pooleldi laps – trikimees Krõll. Krõll armastab trill-tralli ja pill-palli. Ja lapsed armastavad Krõlli, sest krõllamine teeb elu kergemaks.

Pille-Riin on aga tõsieluline tegelane. Teda kujutades püüdsin ma jääda lapse elu igapäevaseikade pinnale. Lapse igapäevaellu kumavad aga sisse laste vanemate hooled ja mured, mida lapsed ehk esialgu põhjani ei mõistagi, aga ometi aimavad. Ja peaasi, talletavad oma tundemälus. Ja saavad nii juturaamatust ellu kaasa omamoodi turva ja toe.

Pille-Riini raamatus on lugu tädi Juuli olematust lapsest Annest, kes tuleb Pille-Riini ellu kaltsunuku, ka Anne nime kandva kaltsunuku kaudu. Selle loo tagamaaks on minu tädi, mu ema vanema õe ja tema põlvkonna, Esimeses maailmasõjas peigmehed kaotanud noorte naiste nukrus ja truudus ning ka hingevaprus. Mis oli mõeldud last toetama võib-olla lapse enda elu vastavate sündmuste puhul. Paratamatult heidab aga täiskasvanute varjatudki mure varju ka lapse ellu.

Minu lapsepõlv oli tegelikult täitsa rõõmus. Aga järskude elumuutuste räigus ei jätnud seal siiski mõju avaldamata ja kajastumata. Pille-Riini lugudes nende aegade nukrused ja hirmud küll ei kajastu. Seal on suurim nukrus üksi olemise hirm ja ema eemal-olek. Mis ei pruugi lapse jaoks sugugi väiksem mure olla kui nooriku jaoks mehe sõttaminek.

Kas see rahakassa, millelt võetud Pille-Riini raamatu tagakaane pilt, on ikka alles?

Ma ei mäletanudki enam, et see sinna tagakaanele sattus. Hakkasin eile raamatut otsima ja tuli välja, et mul endal polegi enam Pille-Riini lugusid, olen need kõik ära kinkinud. Aga rahakassa on täiesti olemas. Lugu on omamoodi huvitav sellepoolest, et kui Pille-Riin ilmus, pidi autor oma truudust tõestama ja kirjastus nõudis, et punalipp Pika Hermanni tornis tuleb kindlasti ära mainida. Minu rahakassa peal oli tegelikult sini-must-valge lipp. Ja rahakassa on alles. Tütre käes.

Olete inimene, kes armastab vanu asju alles hoida või kipute vana koli ära viskama?

Mina olen koguja. Muidugi kuluks ära oskus osa asju ära visata, sest elamine kasvab asju täis. Ja lapsed ei luba midagi ära visata. Nii et siia vanematekoju koguneb pahna igasugust, ülemäära. Aga mina olen sõjaaja laps, siis ei saanud midagi ära visata. Ja nii see külge on jäänud.

Kus te sõjapaos olite?

Tapal ja Tallinnas. Olen küll Tallinnas sündinud, aga vahepeal elasime mõned aastad Tapal. Just siis, kui sõda algas. Tapa südalinn põles juba 1941. aastal. Nii et sain kohe alguses sõja mekki tunda.

Ühel päeval otsustasime pinginaabriga ujuma minna. Sakslane oli juba sisse tulemas ja kahurikõmin lähedal. Ema keelitas küll, et ärge minge, aga ega me siis kuulanud. Olime just Haridusseltsi aias, kui aia taha tuli kolm mürsku. Viskasime käpuli maha ja läksime käpuli koju. Siis sai küll selgeks, mis see sõda on.

Hiljem kolisin Tallinnasse tagasi, elasin vanaisa ja tädi juures ja käisin siit koolis. Vanemad tulid tagasi just 9. märtsil. Isa oli raudteelane ja sai sokutada mööblivaguni Keila poole veerema. Jõudsime just õhtul oma mööblikoormaga Keila lähedale ema koju, kui algas 9. märtsi pommitamine. Õu oli valge justkui päeval. Järgmisel päeval läksime hobusega Tallinnasse vaatama, et mis alles on. See oli ikka kaunis hirmus. Inimliha kõrbehaisu oli terve linn täis. Osa maju alles põles. Käisime Estonia teatris. Põrand oli nii tuline, et vaevalt sai peale astuda. Inimesed käisid teatris nagu surnut ära saatmas.

Teie peres sellele ei mõeldud, et läheks ära üle vee sõjapakku?

Isa oli vasesepp, vana oskustööline ja niisugust mõtet meie peres ei liikunud.

Kellelt olete pärinud oma kirjanduslikud oskused?

Raske öelda, neid viskab teinekord üle põlve. Mu vana-isa oli väga hea lõuapoolik ja jutumees. Kui ma kooliplikana vanaisa ja tädi juures elasin, vanaema oli juba surnud, pandi mind kitsukeses elamises magama vanaisa ja vanaema suurde abieluvoodisse vanaisa kõrvale. Vanaisa, vana kiviraidur, oli pimedaks jäänud ja siis ta jutustas mulle igasuguseid lugusid. Väga vahva vanamees oli. Tänini kahetsen, et ma noore lapsena ei taibanud nendele lugudele tausta juurde küsida.

Kui kooli lõpetasite, teadsite juba täpselt, et kirjandus on see, mida õppima lähete?

Ei olnud nii. Mõtlesin minna õppima arhitektuuri. Mulle meeldis joonistada ja vormi- taju oli mul kindlasti üle keskmise. Aga kooliõpetajad hakkasid karjuma, et tuleb õppima minna eesti keelt ja kirjandust, ja ma andsin alla. See oli Westholmi vanas majas, tollal asus seal Tallinna 4. keskkool, nüüd on seal kunstikool. Nii et ma olen oma mehega ühes koolis ja ühtedes ruumides õppinud. Küll eri aegadel.

Samal 1947. aastal astusite Tartu ülikooli. Ega see kerge aeg ei olnud?

Ei olnud kerge aeg, aga sõda oli läbi ja see oli nagu armuand. Oli siiski vabanemise tunne. Õhkkond ülikooli seinte vahel oli üsna rahvuslikult meelestatud. Vähemalt esialgu. Kuni 1949. aasta küüditamiseni. Siis läks päris hulluks.

Kooli seinte vahel sellest ikka räägiti?

Käisime raudteejaamas neid küüditamisvaguneid vaatamas. Inimesed teadsid, kus sa võid rääkida ja kus mitte. Aga ega rääkimine moes ei olnud.

Kas küüditamine ka teie peret puudutas?

Tädi viidi ära. Neil oli suur talu. Tädimees jäi maha, sest neid oli hoiatatud ja nad läksid metsa, aga tädi läks vaatama, kas lehm on ikka lüpstud, ja jäi küüditajatele vahele.

Aga mul endal oli ülikoolis hing paelaga kaelas, et ma piisavalt õigesti ei luuletanud. Selle eest taheti peaaegu et ülikoolist välja visata. Jätsin siis järele, kui mulle hakati igasuguseid nõudmisi esitama. Siis pandi jälle süüks, et miks ma ei luuleta. Aga olin küllalt vapper, läksin dekaani juurde ja küsisin, et kui palju teil neid üliõpilasi on, kes luuletavad. Et kas see on nõutav oskus.

Pärast ülikooli läksite kohe kirjanike liitu?

Ma ei läinud sinna, vaid mind määrati kirjanike liitu luulekonsultandiks. Esimeheks oli Smuul, sekretär oli Remmelgas ja Kuusberg oli proosakonsultant. Olin ametnik, kes korraldas käsikirjade arutelusid ning igasuguseid koosolekuid ja seminare. Töö oli päris huvitav, sest mõtlevat noorsugu oli omajagu, kogu selle muu asja varjus.

Konsultandi ülesanne oli juhendada algajaid luuletajaid ja prosaiste. Kuigi mis tühja ma neid juhendada oskasin! Olin ise alles algaja plika.

1962. aastal tulin kirjanike liidust ära ja läksin telesse tööle mittekoosseisuliseks toimetajaks, sest liidust hakati mind vaikselt lahti kangutama.

Kes hakkas lahti kangutama?

Üks väga tuntud rahvakirjanik.

Parteisse ei kästud astuda?

Õnneks olid need ajad, mil Stalini paljastamise kiri oli ette loetud ja oli hea öelda, et te ei tea isegi, mis te tahate, mis te veel siis teisi tahate sinna kutsuda. Eesti venelane, kena mees Sokolov oli see, kes tuli mind parteisse paluma, aga ta oli nii leebe inimene ja ma sain kenasti ära öelda. Hiljem õnneks enam ei tülitatud.

Olin teles ainult paar aastat, siis vaatasime Jaaniga, et tuleb ilma kindla palgata vast toime. Kui ikka tõlketööd jagub. Niikaua kui Jaan ka luuletas, oli ikka raske ära elada. Aga tõlked oli kindlam leib, sest oma tööga ei teadnud kunagi, millal jälle ilmumise keeld peale pannakse. Tõlge oli siiski lepinguga tellitud asi. Häid tõlkijaid sigines tollal väga palju, sest kui muidu oldi hädas, pakkus tõlkija töö ikka leiba.

Ja ka 40 kiri läks teist mööda?

Jaan otsustas, et me ei kirjuta sellele alla. Et ta on piisavalt juba Siberis olnud. Et see ei anna enam midagi. Tüli ja tööaja raiskamist oleks see toonud, suurt abi aga poleks olnud. Ma ei tea küll, kas nii on ilus öelda. Teised panid ju sellesse tõemeeli oma panuse ja see oli vapper tegu.

Nüüd olete Jaan Krossiga abielus juba 44. aastat. Kas ära ei tüüta?

Ei tüüta. Küllap me siis sedavõrd passime.

Aga ikkagi. Kas on raske olla kuulsa kirjaniku abikaasa?

Mina olen sümpaatse ja nõtke, haritud ja meeldiva inimese naine, mitte suure kirjaniku abikaasa. Kirjanik on lihtsalt kõrvaltoode, mis muidugi mingeid ülesandeid ka lisab. Aga koduses pruukimises on see võrdlemisi ebaoluline.

Jaan Kross teilt kirjutamise ajal nõu ka küsib?

Eks me iga päev arutame neid asju. Meil ühine töötubagi. Omal ajal oli ju pere suur, poleks olnud võimalikki igaühele oma tuba leida.

Enam-vähem igal õhtul vaatame, millega teine on hakkama saanud.

Jaan kirjutab parajasti oma mälestusraamatut ja igal õhtul loeb ta mulle mingi jupi ette.

Kui kaugel teie mälestusraamat on?

Endiselt ainult seal peas. See naisterahva elu on selline, et kõiksugu kohustusi on, ja muidugi olen ka ise hooletu olnud. Kirjatööd pead tegema ikka pidevalt, nii et sa ühtegi päeva vahele ei jäta.

Lastekirjanik Maršak on ka kunagi öelnud, et ei ühtki päeva ilma reata.

Jaan elab küll selle järgi.

Aga teie?

Põhimõte on mul küll selline, aga tegelikkuses ei kuku see kahjuks nii välja.

Tööjaotus on teil erinev vähemasti selles, et teie töötate arvuti taga, aga Jaan Kross eelistab kirjutusmasinat?

Jaan kirjutas kirjutusmasinal enne pisiinsulti. Nüüd eelistab ta lihtsalt käsitsi kirjutada. Ja nüüd olen mina tema mälestusi arvutisse ümber tippinud. Ja kaval mees, ega ta ei proovigi uuesti masinal kirjutama hakata.

Millal on kõige parem aeg kirjutamiseks: päev, õhtu, öö?

Alati, kui on vaba aega. Luuletust saab ju enda sisse valmis koguda. Seisab seal aastaid ja siis korraga... tunned. Et nüüd on küps sealt välja tulema. Siis läheb veel kolm päeva, enne kui paberile saab.

Kas te kõige esimene luuletus on ka alles?

Ei ole. Mäletan, elasime Tapal ühes majas perekonnaga, kus mõlemad vanemad olid kooliõpetajad. Nende kaks poissi hakkasid andma välja kodust ajakirja. Et raha teenida. Vanematele 5 sendi eest müüa ja selle eest jäätist osta. Mind pandi ajakirja luuletusi kirjutama. Et sina oled plika ja kirjutad luuletusi. Nii hakkasingi. Poiste ema, kes ka neid luuletusi 5 sendi eest oli lugenud ja kes ühtlasi oli mu emakeele õpetaja, ütles, et kirjuta nüüd ka koolipeo jaoks mõned luuletused. Nii see algas.

Romaani pole kunagi tihanud kirjutada?

Elu on liiga tihe olnud. Romaan tahab pikka paigalistumist. Eks see ikka oma viga ole. Ajapuudusega ei anna midagi vabandada. Ju siis ei ole välja tulnud. Ehkki ma ei ole kunagi midagi sahtlisse kirjutanud. Olen olnud võimeline otsustama, kas sellest tuleb midagi või mitte.

Romaani ma jah vaevalt ette võtan, aga mälestused loodan ära kirjutada.

Luuletusi tahaks küll veel tõsiselt kirjutada. Nii lastele kui täiskasvanutele.

Lapsena ei saanud aru, mis tähendab ütlemine, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Aga nüüd, kui igasugused vanaduse hädad peale tulevad, saan sellest aru küll. Et mõtled, aga ei vea välja.

Ometi olete endiselt vinge autojuht?

Olin kaua aega meie pere ainus autojuht. Nüüd küll sõidavad ka kõik lapsed.

Aga Jaani sõidutan ikka mina. Talvel ei ole viimasel ajal autot välja ajanud. Suvel küll. Suveelamine on Hiiumaal, ilma autota ei saagi sinna.

Mis auto teil on?

Praegu on Peugeot. See on nii ilus ja uus, et ma ei raatsigi seda talvel välja ajada. Meil on olnud kuus autot. Olen nad kõik lõpuni sõitnud. Alguses oli Moskvitš 407, siis pikap-Volga, siis oli Lada, üks oran˛ ja teine helesinine, ja üks Volkswagen Passat.

Kas kirjanik olla on lihtsam täna Eesti Vabariigis või vene ajal?

Nüüd on lihtsam, saad kirjutada, mida mõtled ja kuidas oskad.

Tollal olid tiraa˛id meeletud.

Prosaist sai siis hakkama. Luuletamisega pole kunagi keegi ära elanud. Lasteraamatutega ehk veel kuidagi.

Kas te siis uskusite, et kord tuleb taas aeg, mil luuletada saab nii, nagu süda laulab?

Uskusin seda päris kindlasti. Aga ei arvanud, et mina seda aega näha saan. Et see aeg tuleb, ei kahelnud keegi. Arutasime kunagi, et ehk võtab aega sada aastat, võib-olla isegi 150. Pärast andsime järele, et võib-olla 70 aastat.

Teil on 13 lapselast. On ka neid hetki, mil te selle suure perega korraga kokku saate?

See pere voolab siit enam-vähem iga päev läbi. Ikka mõni astub sisse või vähemasti helistab. Vahel juhtub tõesti, et kõik tulevad korraga. Seda tuleb üldiselt vältida, sest kitsaks läheb. Tuleb jagada, kes tuleb jõululaupäeval ja kes tuleb esimesel pühal.

Kas nooremast põlvest keegi selget loomisannet ka juba üles näitab?

Kirjutavad nad kõik rahuldavalt, kuigi jah, selle töö peale pole veel keegi läinud. Maarjal on ilmunud üks luuletuskogu ja Eerik kirjutab artiklikesi.

Kas olete tema kui kolumnistiseisukohtadega päri?

Üldiselt küll. Ei ole viga. On teine päris terane.

Kuuldavasti olete ka väga hea perenaine. Kas raskem on ühe hea lõunasöögi tegemine või luuletuse valmis kirjutamine?

Luuletuse kirjutamine on ikka raskem. Seal pole retsepti ees. Olen püüdnud mingil määral perenaine olla, ehkki mul on enamasti ka mõni abiline olnud.

Aga vähemasti see põhimõte on mul olnud, et iga päev kell kolm on soe lõuna laual. Ja nii juba aastaid. Kellaaeg on jäänud ajast, mil lapsed veel koolis käisid ja kell kaks koolist lahti said.

Lõunasöögi juurde käib teinekord ka vein?

Kui Jaan haigeks jäi, ütles arst, et üks klaas punast veini on väga tervislik. Sellest on ta kinni pidanud. Nüüd naersime, kui Jaanil leiti veidi kõrgenenud veresuhkur, et sellega saab ta teise klaasi juurde timmida. Ja et kui veel mõne tõve juurde leiab, saab varsti pool liitrit veini päevas kätte.

On teil oma meelisroog?

Pannkoogid. Kui ma laps olin ja ema küsis, mis ma süüa teen, siis vastasin alati, et hernesuppi ja pannkooke.

Kodutööd on ikka teie õlgadel?

Olen selle oma õlgadele lihtsalt võtnud. Otsustasin, et ma teen Jaani kaheksa aastat kinniistumist tasa. Et ma võtan üüriarved ja korgiparandused ja autosõidud enda kanda. Ja kui sa korra juba oled võtnud, katsu siis enam lahti saada.

Mina pidin olema poiss, kui ma sündisin. Isa ootas poissi ja oli väga pettunud, kui sündis plika. Püüdsin siis talle vastu tulla ja poisi moodi asju ajada ka. Sellepärast pole mulle elus valmistanud raskusi jalgratta või elektririistade parandamine.

Mäletan, isa ostis jalgaratta, kui olin 12. Oli pruugitud ratas. Kink, mida ma poleks osanud tahtagi. Esimene etteaste oli see, et isa pani õue trepi peale presendi maha ja võttis ratta tükkideks, tõi tavotti ja näitas, kuidas määrida ja mismoodi kokku panna. Ja ma tõesti seda hiljem ka kasisin.

Kas Kassaris käite ikka puhkamas või kirjutamas?

Jaan ei tunne üldse niisugust asja nagu puhkus. Ta saab vihaseks, kui pole kaks päeva saanud midagi teha. Mina muidugi kirjutan linnas rohkem.

Kui palju te siis linnakodus kirjanike majas kolleegidega lävite?

Mitte eriti. Kui me ehitasime siia korterisse toa juurde, mis jääb kirjanike liidu saali fuajee peale, siis alguses oli seal ka üks uks, aga selle kaudu hakkas meil käima nii palju malemängijaid, et see tuli kinni müürida. Meil on siin kenad naabrid Vetemaad, aga me lävime olme piirides. Ega liiga palju külas käia ei või. Peab ütlema, et kolleegid ei häiri üksteist siin majas.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee