Eesti uudised

Nuhid otsisid jutlustest riigivastast propagandat 

Katrin Pauts, 24. detsember 2002, 00:00
MEENUTAB: «See oli kole süsteem ja kole aeg, aga ma elasin selle üle,» ütleb elupõline kirikuõpetaja Paul Saar Eesti NSVs elatud aastate kohta. Esne Ernits
«See oli kole aeg! Õpetajad tulid kirikusse, paberid-pliiatsid kaasas, ja märkisid üles õpilased, kes keelust hoolimata olid jumalateenistusele tulnud,» meenutab elupõline kirikuõpetaja Paul Saar jõulusid Eesti NSVs. Kuid jutlusi peeti ikka – isegi Siberi vangilaagrites.

Oli aasta 1953, napilt pärast Stalini surma, kui omaaegne soomepoiss, Kaarli kiriku õpetaja Paul Saar (sündinud 1919) «riigireetmise» pärast vangilaagrisse saadeti.

Kõlekülma Siberi talve ja sunnitöö sekka sattus ka helgeid hetki. 1954. aasta jõuluõhtu ühes Omski ümbruse laagris: «Olin just saanud Kaarli koguduselt jõulupaki. Olime kaasvangidega öövahetuses tööl, kui vagunite vahele jäi väike paus. Leidsin lagunenud majast ühe tühja keldriruumi, seal olid mul küünal, tikud ja paremad palad toidupakist. Lugesin kolmele-neljale kaasmaalasele peast jõuluevangeeliumi. Laulsime. Siis läksime tagasi Siberi öösse, tolmused ja väsinud, aga süda täis rõõmu – ka meile oli jõululaps sündinud.»

Kuid nuhid tegutsesid ka vangilaagrites ja Paul Saar viidi «hardushetkede pidamises» süüdistatuna üle teise laagrisse. Seal leidis ta eest mitu ametivenda Eestist. «Ka nendega pidasime ühise jõuluõhtu. Üks eestlasest vang oli kasvuhooneülem, sinna ükshaaval salamisi läksimegi ja pidasime kohe mitme õpetajaga oma kaasmaalastele teenistuse.»

Taheti nuhiks värvata

Ehkki Paul Saar 1956. aastal tänu Nikita Hruštšovi amnestiale vabastati, ei lasknud julgeolek teda silmist. Kui ta pärast Soome sõda Nõukogude Liidule välja anti, olid ju abikaasa ja väike poeg lahe taha maha jäänud. Naine sai liiklusõnnetuses surma, ent Saarel ei lubatud isegi matusele sõita.

Seitsmekümnendatel aga ilmutasid punavõimud ootamatut lahkust. «Kokkumängus usukultusvolinikuga viidi mind hotellituppa, kus ootas ees julgeolekumees, kes ütles: teil on Soomes poeg ja sugulased. Teeme nüüd nõnda, et saate seal käia, palju aga tahate. Pidage ainult silmad-kõrvad lahti ja hoiame kontakti!»

Vana kirikumehe tavaliselt mahedas hääles kõlab vihanoot: «Pärast Siberit taheti mind värvata nuhiks – see oli õudne! Kui nädala pärast uuesti kohtusime, ütlesin: teate, mina kahe isanda teenriks ei hakka. Üks mul juba on ja aitab küll. Selle eest sain sõimata algul eesti ja siis veel vene keeles otsa.»

Eestiaegse linnamisjonäri poeg, kes juba koolipoisina vaestele jõulukuuski ja -kinke viimas käis, ei suutnud mõeldagi, et temastki võiks saada üks neist, kes kikkiskõrvu jutlusi kuulavad ja sealt riigivastast propagandat otsivad. Nii sai üks tuntud õpetaja välku näha, sest Koguja raamatu kirjakohast «Ei ole midagi uut päikese all» luges punanuhk välja, justkui oleks õpetaja öelnud, et Nõukogude ühiskonnas pole edasiminekut.

Kirikut kiusati taga kogu nõukogude aja Gorbatšovi perestroikani välja. Paul Saar meenutab Hruštšovi sõnu, et peagi suletakse Nõukogudemaal kõik kirikuuksed. Koolilastel keelati teenistustel käimine. Vahelejäänutel alandati käitumishinnet. Nuhid poetasid end koguni kiriku kantseleisse.

Jutlusele läbi lumetormi

Kui Paul Saare kogudus 1956–1966 kõvasti suurenes, ei mahtunud see parteilastele pähe. Peale selle, et nuhid siis eriti aktiivselt jutlustel käisid, hakkasid rajoonilehes ilmuma Saart laimavad artiklid ja pühakotta kontserdile minejaid saadeti tõkestama miilitsad.

Nuhkide näod olid kirikulistele teada – õpetaja mäletab tänini üht parteisekretärist naist, kes lausa valjusti tema jutlustele vastu pobises.

Kui võimud Paul Saart takistada ei suutnud, siis peaaegu oleks see õnnestunud loodusjõududel. 1966. aasta jõulupühal oli tal vaja jõuda ühel õhtul kolme kohta jutlustama. «Oli lumetorm, mina aga sõitsin Zaporo˛etsiga. Jäime lumme kinni, kühveldasime... Suurivaevu jõudsin Hanila kirikusse, aga seal – ei kedagi! Lõpuks tuli kirikumees, siis organist ja veel kaks inimest. Pärast seda pidasin teenistuse Karusel ja edasi oli veel vaja minna 23 kilomeetrit Varblasse. Jätsin auto maha ja sõitsin bussiga. Rahvas tuli vahepeal bussist välja ja lükkas seda hangedest läbi. Aga kõik kolm jutlust said peetud.»

Nagu ka kõik teised Paul Saare jutlused.

«See oli kole süsteem ja kole aeg, aga ma elasin selle üle ja mind see ei muserdanud.»

Paul Saar ei loobunud jumalasõna kuulutamisest ja läks pensionile Lääne-Harju praostina. Kantslis seisis ta ka võimu vahetudes. «See oli huvitav periood, eriti aastad 1989–1990, mil rahvast massiliselt kirkusse juurde voogas. Paraku paljud neist vaid humanitaarabi järele.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee