Elu

Elmo Nüganen: «Pean materjalis põlema.» 

Jaanus Kulli, 7. detsember 2002, 00:00
IHULT JA HINGELT LOOJA: «Minu koht ei ole poliitikas ja poliitika pole minu mängumaa. Mina pean tegelema muude asjadega ja igapäevase tööga tegema midagi selleks, et Eesti jääks suveräänseks ja iseseisvaks.» Mati Hiis
Neljakümneaastasest mehest kui päikesepoisist on kuidagi kohatu rääkida. Talle endale pole see nimi kunagi meeldinud. Paraku ta vist sellest lahti ei saagi. Vaevu jõudis Nüganen astuda Suurele Lavale, kui temast hakati rääkima kui lavastajast, kes tuli, nägi ja võitis. Pealtnäha on Nüganen lavastaja, kes särades on sammunud ühelt võidult teisele. Mis aga toimub mehe sisemuses? Kergelt ta ligi ei lase. Ja kuulsuse koorem on raske kanda. «Nimed marmortahvlil» edu teda ei eruta. Juba on käsil uus töö teatris. Jätkuvalt põletab ta ennast ja sütitab teisi.

Mida filmitegemine sulle kõige rohkem andis?

Kogemusi. Kuidas intensiivselt töötada. Kõige suuremat innustust sain aga noortest ja filmile kirjutatud muusikast.

Said filmimaailma maitse suhu. Kisub tagasi?

Praegu küll mitte. Mul ei ole midagi uut öelda, pole ühtegi ideed. Ja teha filmi tegemise pärast... mul pole selleks aega ega huvi.

Kui täna tekiks tõsine põhjus, haaraksid sa püssi või jookseksid hoopis põõsasse peitu?

Parem, kui sellist juhust ei tuleks. Aga peale filmi tegemist on minus kindlasti midagi muutunud. Usun, et ei poe peitu. Vähemasti tahan nii uskuda.

Linnateatri viimane lavastus «Ay, Carmela!», kus sa koos Anne Reemanniga mängid, räägib näitleja aust ja iseendaks jäämisest. Mitu seeklit peaks Savisaar lauale laduma, et homme oleks sinu ametinimetuseks linnavalitsuse imagoloog?

Minu koht ei ole poliitikas ja poliitika pole minu mängumaa. Igal inimesel siin elus on täita oma koht. Keegi peab pilti tegema (Nüganen viskab pilgu foto-graafi poole), keegi kirjutama. Mina pean tegelema muude asjadega ja igapäevase tööga tegema midagi selleks, millest juba sai räägitud. Et Eesti jääks suveräänseks ja iseseisvaks. Et eesti keel, eesti inimesed, eesti lapsed, eesti kirjandus, eesti teater ära ei kaoks. Kõige paremini saan ma seda teha teatri kaudu. Aga nagu iga teine, loen ma hommikul lehti ja olen poliitiliste sündmustega kursis.

Siin kabineti aknaorvas on üks uhke foto, kus Venemaa president Vladimir Putin surub sul Kremlis kätt.

See on jah tore mälestus. Sain siis «Arkaadia» lavastuse eest Peterburis Venemaa kõrgeima kunstipreemia. Omal ajal nimetati seda Stalini preemiaks. Tollal oli märk, mis rinda pisteti, veel kullast. Kuna olin välisriigi esindaja, pidasin oluliseks, et võtan sõna. Tahtsin, et selles ruumis kõlaks eesti keel. Lõpetasin sõnavõtu eestikeelse fraasiga «soovin sellele riigile rahulikku tulevikku». Putin esiotsa ehmus ära. Ega tema teadnud, kes need laureaadid täpselt on. Kõik ju Ivan Ivanovitšid ja siis järsku keegi välismaalane...

Oled abikaasa Anne Reemanniga varemgi laval koos olnud, nüüd vaid kahekesi.

See on raske kogemus. Kui keegi arvab, et lähedase inimesega laval koos mängimine on lust ja lillepidu, siis... Meil ei olnud sugugi lihtsam, pigem keerulisem, sest pretensioonid teineteisele kui partnerile on väga kerged üle huulte tulema.

Laval unustad ära, et su kõrval abikaasa seisab?

Raske küsimus. See näitemäng on küllaltki keeruline ja raske. Keeruline sellepärast, et ta vajab pidevaid ümberlülitusi. Ja kuna olukord näitemängus on väga kriitiline, peab mootor kiiresti töötama, vahel isegi tühikäigul. Siis ei ole küll palju aega mõelda, kes mu kõrval on.

Kas sa lavastajana Annet kui näitlejat kodus õpetama ka kipud?

Seda peab Anne käest küsima. Mulle on jäänud mulje, et tema õpetab rohkem mind. Ja kindlasti on temal vastupidine tunne. Ja ega me siis kodus proovi kui sellist ei tee. Lihtsalt võtame lobisemise vahepeal teksti läbi. Näiteks siis, kui Anne koristab, pesu peseb või süüa teeb.

Naine teeb hoolega kodutöid, mis sul vastu on panna?

Läbi suurte raskuste panin just ühe nagi seina. Lastele ütlesin, ärge täna sinna veel kotti riputage, võib alla kukkuda.

Kahju ei ole, et ise nii harva lavale pääsed?

Jah ja ei. Iga kord, kui ma mingit rolli teen, siis mõtlen, et nii, see oli nüüd viimane kord. Rohkem mitte kunagi. Põhjus on lihtsalt selles, et ma ei ole iseenda kui näitlejaga rahul. Et kõike seda diletantismi ja oskamatust ja mida veel ei pea vaataja nägema. Ma tõepoolest mõtlen nii. Pole sellest küll kunagi avalikult rääkinud. Sest ma saan aru, et seda ei usuta. Et see tundub edvistamisena. Praegu lihtsalt sattusin rääkima, mis mõtted mul peas tiirlevad.

Aeg-ajalt näitlejana laval käia on ka sellepärast kasulik, et aru saada, tunnetada, mis toimub teise näitleja sees. Muidu võid sa neist väga võõrduda.

Sa pole väljaspool koduteatrit tükk aega lavastanud.

Ennekõike vajab töö koduteatris tegemist. Teiseks pakub ka kõige enam. Mis ei tähenda, et ei võiks kuskil mujal lavastada. Isegi peaks. See värskendab ja tavaliselt on tulemuseks, et veel rohkem tahad kodus teha.

«Ay, Carmelas!» tuled natuke räsitult ja nukrameelselt lavale... ja järsku vaatad, ohhoo, meil on oma Chaplin!

Seda on paar korda varemgi öeldud. Chaplin meeldib mulle väga. Võin tema paremaid filme lõpmatuseni vaadata. Enne Chaplinit olid inimesed harjunud kinos vaid naerma. See oli tummfilm enne Chaplinit. Chaplin oskas panna publiku ka nutma.

Nüganen kui varieteeartist, kellel on oma teater?

Ei! Mitte iial! Ütlesin juba, et ma ei ole sedavõrd hea näitleja.

Milliste näitlejatega on lihtsam töötada?

Gruusia lavastajalt Robert Sturualt küsiti seda kunagi ja tema vastus lõi pahviks terve auditooriumi: soome näitlejatega! Sest soome näitleja, niipea kui proov lõpeb, ei hakka sind tüütama oma isiklike probleemidega, et kui raske on elu.

See pole naljalugu. See paneb mõtlema. Miks üldse on Soomes niipalju teatreid? Miks Eestis ikka veel niipalju noori inimesi tahab näitlejaks saada? Mis asi see on, mis viib kinnise ja introvertse Põhjamaa inimese lavale midagi väljendama? Eks see ajabki, et tal väljaspool teatrit seda võimalust ei ole. Inimene vajab väljaelamist.

Oled neljakümnene. Keskea kriis ei hakka juba kummitama?

Ei oska öelda. Selge see, et midagi niisugust on olemas, aga kuidas ta välja näeb, saab ehk alles siis aru, kui see aeg möödas on.

Ega ka noor inimene puberteedieas tunnista, et nüüd on see puberteet käes. Alles siis, kui ta maailma ja iseendaga ära lepib, saab aru, et midagi oli.

Ei karda, et sedavõrd intensiivse tööga oled kümne aasta pärast läbi põlenud?

Võimalik, et ma ei oska lihtsalt teistmoodi. Olen märganud, et kui olen midagi leigelt teinud, on ka tulemus leige. Pean lihtsalt materjalis põlema.

Kuidas on väikese marssalikepikesega taskus?

Kui räägitakse, siis küllap on tõsi. Kus suitsu, seal tuld. Igal inimesel on õigus mõelda omi mõtteid ja seetõttu pole ka mõtet rääkijatel suud sulgeda. Kui see nii on, siis on. Aga sellest kohast (peanäitejuhi – Toim.) ma küll kinni ei hoia. Tean, et see pole kõige lihtsam amet.

Ja näitlejannad nutavad su käes?

Tuleb meelde, on olnud juhust. Kuid põhjused ei ole olnud teatrisisesed. Situatsioon on lihtsalt ajendiks järgneva vallandumisel. Mitte see, et inimene tuli vabalt ja pingeteta proovi ja siis lavastaja lajatas talle nii, et näitlejal purskusid pisarad silmist.

Mida ütled näitlejale, kes eelmisel päeval on poseerinud mullivannis Kroonikale?

Mitte midagi. See on inimese vaba valik.

Sinu peres kasvab kaks tütart, kes tänu isale-emale viibivad tihti teatris. Mida kostad, kui nad ühel päeval teatavad, et neist saavad näitlejad?

Oleme Annega püüdnud neid ikka rohkem eemal hoida. Mina paneksin käe ette, soovitaksin mujale minna.

Miks?

See ei ole teab mis kiita amet. See on tõesti raske. Oled sa hea näitleja või väga hea näitleja, ühtviisi raske on ikka. Pealegi ei ole sa iseenda peremees. Mingu parem arstiks õppima. Mulle see väga meeldiks. Või õpetajaks.

Geenides ei ole midagi märgata?

Seda peab küsima geenivaramust.

Mis sind teatris ja elus kõige rohkem häirib?

Mina ise, minu rumalus. See on esimene asi. Ja sealt edasi juba kõik muu.

Kui tihti ülikonda selga tõmmates mõtled, et äärepealt oleks sinust rätsep saanud?

Ülikonda selga tõmmates mitte, aga... Arvan, et see poleks olnud üldse halb variant. Arvan, et oleksin olnud päris hea rätsep. Kas ülikond kellegi seljas istub või mitte, näen kohe ära.

Usud sa saatusse?

Vahel jah ja vahel ei. Praegusel hetkel mitte. Selles mõttes, et see oli minu kätes, kas nõustuda selle intervjuuga või mitte. Nüüd ma saan aru, et see oli saatuslik viga. Aga see oli minu viga, minu otsus.

Miks?

Ma lihtsalt vastan, et ma praegusel hetkel ei usu saatusse. Sest see otsus oli minu kätes. Aga vahel jälle... tõesti, hakka või uskuma, et on olemas mingisugune ettemääratus.

Jõulud on ukse ees. Iseküsimus, kas rahu või hullumise aeg.

Mina juba küll ootan jõuluvana. Loodetavasti jõuan talle kirjagi kirjutada. Pole seda mitu aastat teinud. Jõuludeks sõidame kindlasti maale Anne vanemate juurde, kuhu tuleb kokku suur vahmiil. See on vahva aeg, saab perega koos olla. Tegelikult on ju nii, et mida rohkem tahad aega kodu ja lähedaste jaoks leida, seda rohkem ka leiad. Nii et mina püüan hakata nüüd ka kodu jaoks rohkem aega leidma. Uuest aastast.

Millise küsimusega peaksin alustama meie järgmist vestlust viie aasta pärast?

Kui viie aasta pärast ja siin kabinetis, siis esimene küsimus peaks olema: Elmo Nüganen, kas te ikka veel pole aru saanud, et teie koht ei ole enam siin teatris, kas teil ei ole häbi oma tugitoolist kinni hoida?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee