Elu

Elbert Tuganov: ««Peetrikese unenägu» vaadates lähevad kõrvad punaseks.» 

Jaanus Kulli, 27. november 2002, 00:00
GRAND OLD ANIMATION MAN: Elbert Tuganov – härrasmees elus ja Elbert Tuganov – tegija filmis. Arno Saar
Animaator Elbert Tuganov tegi oma viimase nukufilmi 1981. Mitte et jaks oleks otsa saanud – 82aastases härrasmehes on vaimu ja väge rohkem kui mõnes poole nooremas.

Kakskümmend aastat tagasi palus Tuganov Hispaanias poliitilist varjupaika. Kirjutas Saksa saatkonda kirjagi, milles lahkas Bre˛nevi diktatuuri. Õnnetuseks sättis Bre˛nev ennast siitilmast just samal ajal lahkuma ja nii laiutasid sakslased Tuganovi palve peale käsi: sorry, härra! Bre˛nev, keda te kirusite, on nüüd läinud ja võite rahumeeli kodutee jalge alla võtta. Ega üle paarikümne aasta ikka anta, mõtles ta tagasiteel. Tuganovit türmi küll ei pistetud, kuid telefonikõne Valgest Majast stuudio direktorile tõmbas iseseisvale tööle kriipsu peale.

Nii jäigi Tuganovi viimaseks filmiks 1981 valminud stereofilm «Õunkimmel». «Nüüd on juba hilja,» ütleb ta aastal 2002, kui Nukufilm tähistab 45. sünnipäeva.

Esimese Eesti nukufilmi sünd

Peetripäeval sündinud Elbert Tuganov alustas «Peetrikese unenäo» filmimist 8. novembril 1957, just samal päeval, kui nägi ilmavagust tulevane nukufilmilavastaja Hardi Volmer.

«Nagu ikka, mängib juhus elus suurt rolli. Nii sattusin ka mina nukufilmi juurde peaaegu juhuslikult,» meenutab ta Eesti animafilmi alguste algust, esimese Eesti nukufilmi sündi.

Et Tallinna stuudios sündis vähe filme ja Tuganovil kui kombineeritud võtete operaatoril oli igav, olid mõtted juba ammu kandunud nukufilmimaadele. Kuigi ilma suurema lennukuseta. Oli ju Saksamaal animaatorina töötanud Tuganov demobiliseerides Õhtulehest lugenud, et Tallinnas on kinostuudio. Kuid selle direktor Vladimir Parvel tegi noormehele kiiresti selgeks, et animaatoreid ta ei vaja ega arvatavasti saa kunagi vajama. «Aga kui tahate, võite tulla ja ma annan teile abioperaatori koha,» pakkus lahke direktor. Tuganov võttis kaks nädalat mõtlemisaega ja... töötas kuni 1956. aastani operaator Vladimir Tombergi abina.

Saksa kool ja Moskva soovitus

Siis sai isu otsa. Samal ajal kui Tuganov oli Leningradis «Vanake Hotabiõtšiga» sta˛eerimas, käis Talllinnas keegi tähtis Moskva filmimees ja nägi Tuganovi ehitatud ja konstrueeritud multipinki. Laiutas käsi ja lausus ajaloolised sõnad: teil on siin nii uhke pink, miks te ei proovi multifime teha? Tuganovile polnud seda kaks korda vaja öelda. Oli ta ju enne sõda Saksamaal joonisfilmitehnikaga kokku puutunud. «Leidsin ühest raamatukauplusest taani kirjaniku Jens Sigsgaardi saksakeelse raamatu «Palle üksi maailmas». See sobis mulle hästi, sest seal oli vaid üks tegelane ja lugu oli tore. Mul oli kodus viieaastane tütar, mõtlesin, et teengi filmi ennekõike temale.»

Aasta oli siis 1957. Filmi andis käiku stuudio direktor Danilovitš omal riisikol. Hiljem kiideti film Moskvas heaks ja tagantjärele anti sellele isegi raha.

Järgmiste filmide stsenaariumid pidi juba Moskvas kinnitama. Kuid rong oli käima lükatud. «Mõelda vaid, kui palju me siis teha jõudsime! Kuus esimest aastat olin ma ainus re˛issöör. Palusin Rein Raamatu kunstnikuks, Aimee Beekmani operaatoriks, Heino Parsi operaatori assistendiks ja heliloojaks Boris Kõrveri. Milline seltskond!» meenutab Tuganov.

«Esimesed dekoratsioonid valmistasime ise, nukud tegid Nukuteatri meistrid meie eskiiside järgi. Pärast kolmandat filmi asutasime nukuvalmistamise tsehhi.»

Õige pea hakkas Tuganov peale lastele mõeldud nukufilmide tegema ka satiirilisi filme. «Isegi tollase kultuuriministri Ansbergi võtsime ühe nuku vormimisel eeskujuks. Ansberg oli selline rusika-mees. Panime siis enne tiitreid filmi ette partei esimese sekretäri mingi hüüdlause ja tänu sellele tsitaadile ei hakanud meile keegi kraesse.»

Kui Otist sai isakass

Tuganov on teinud palju filme – 38. Kuid miks teiste kõrval räägitakse nii palju filmist «Ott kosmoses»? Miks just see on kõigi huulil?

«Film sai tehtud õigel ajal. Nimetasime ju oma Oti kosmonaudiks number kolm. Film sai valmis just pärast Titovi lendu. Teema huvitas kogu maailma. Keegi ei teadnud õieti, mida see kosmos endast kujutab, kuidas seal on ja kuidas see välja näeb,» meenutab Tuganov.

1963 sai «Ott kosmoses» Prantsusmaal Deauville´i filmifestivali eriauhinna. See oli esimene Tallinnfilmi tunnustus rahvusvahelisel areenil. Auhinnast sai Tuganov teada filmiajakirjast Kino, kus must valgel seisis kirjas, et animatsioon «Kot v kosmose» (kass kosmoses – toim.) oli peapreemiat väärt. «Teades tollal neid väheseid NSV Liidus tehtavaid filme, mõtlesin, et mis kuradi isakass. Et see peab olema Ott. Nii oligi. Kunagi hiljem läksin Moskva peavalitsusse ja küsisin, et kus auhind on, mul on selle kohta paber. Suure kauplemise peale sain auhinna kätte. Kuskilt kapist otsiti välja hõbepokaal.»

Tuganovi filmid jõudsid paljudesse riikidesse. «Peetrikese unenägu» levitati 45 riigis. Kuid neid numbreid sai Tuganov teada alles Moskvas. «Isegi filmi re˛issöör ei tohtinud filmi levitamisest midagi teada. Andmed olid salastatud. Miks, ma ei tea. Aga mis siis ei olnud salastatud?» küsib Elbert Tuganov retooriliselt.

Tunnustusest hoolimata ütleb Tuganov, et kolme esimese filmi puhul oli ikka palju pimedas kobamist. ««Peetrikese unenägu» vaadates lähevad mul kõrvad ikka veel punaseks.»

Villand valedest ja võõrvõimust

1980. aastal oli Elbert Tuganov igati tunnustatud animaator. Punastama ta oma filmide pärast enam ei pidanud. Küll aga oli tal häbi seepärast, mis ümberringi toimus. Veel üks piisk Tuganovi kannatuste karikasse kukkus 1981. aastal, kui ta määrati Tallinnas peetud üleliidulise animafilmide ˛ürii esimeheks ja kui keskvõim nõudis, et peapreemia peab sõitma Moskvasse.

Samal ajal läks kinoliidus loosi Maroko ja Hispaania tuusik. Tuganovi pretendent tuusikule oli Arvo Valton, kuid et viimane oli vahetult enne seda kuskil välismaal lehvitanud 40 kirja, võeti Valton rajalt maha.

«Niigi oli villand sellest supist, mis Eestis toimus, nüüd veel see festivali-jama ja Valtoni seik juurde. Mõtlesin kogu sõidu ajal, mida teha. Jäingi turismigrupist maha ja palusin asüüli.»

Kuulan Tuganovit ja imetlen, kui rahulikult räägib ta oma kireva elu ka kõige murrangulisematest sündmustest. Ei ole tema jutus kübetki kibestumist. Või vähemasti ei lase ta sel välja paista. Härrasmehele omaselt, nagu ta seda iga rakukesega on.

Viimaks siiski ütleb: «Olen ikka väikselt joriseja ka olnud. Olen ikka nukujuhtidelt nõudnud, et nad teeksid ühe kaadri kaupa. Aga nemad tihtipeale, et metraa˛i kätte saada, tegid kahe kaadri kaupa. See tähendas, et liikumine oli katkendlik ja mina seda ei sallinud.»

Elbert Tuganov

Sündinud 22. veebruaril 1920 Bakuus. Isa – puhastverd osseet, ema – puhastverd eestlane.

Kolis koos vanaemaga 1927 Saksamaale, 1939 lõpetas Berliinis gümnaasiumi.

Töötas Berliinis mitmes väikestuudios ja Döring-Film Werke stuudios.

1946–1956 Tallinna Kinostuudios kunstnik ja multitsehhi operaator.

1957 algatas Eestis nukufilmide tootmise.

Lavastanud ligi 38 nukufilmi ja kümmekond reklaamfilmi.

Elbert Tuganovi tuntumad filmid

«Peetrikese unenägu» (1958)

«Ott kosmoses» (1961)

«Talent» (1963)

«Park» (1968)

«Hammasratas» (1968)

«Eesel. Heeringas ja nõialuud» (1969)

«Aatomik» (1970)

«Jalakäijad» (1971)

«Verine John» (1974)

«Suveniir» (1977) esimene NSVLi stereoskoopiline nukufilm.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee