Ööpäev arestis ehk kuidas ma "Saatse saapasse" astusin

Novembri teisel poolel tulin jalgsi läbi Kruppa ja Saatse piiripunkti kehtiva viisa alusel tagasi Eestisse. Oli esmaspäev, hakkas juba pimenema, bussi Värska poole enam ei läinud. Otsustasin jalgsi minna - mis need paarkümmend kilomeetrit kuiva ilmaga käia on.

Üle poole teest oli seljataga, kui minust möödus sõiduauto. Hääletasin, kuid auto ei peatunud. Ega pimedal ajal võõrast inimest reisikaaslaseks taheta.

Läksin mööda maanteed edasi, kui äkki hüüti vene keeles: "Seis, muidu tulistan!" Jäin paigale. Mulle lähenes neli piirivalvurit laskevalmis automaatidega. "Kes oled? Kuhu lähed? Esita dokumendid!" Andsin seersandile oma passi ja seletasin, et ca kaks tundi tagasi ületasin Kruppa piiripunkti ja olen teel Värskasse. Mul kästi järgneda.

Läksime teelt kõrvale metsateele üle piiririba. Seal võttis narjadivanem raadio teel ühenduse kordoniga ja kandis ette meeskodaniku kinnipidamisest. Umbes tunni aja pärast saabus häiregrupp leitnandi juhtimisel. Püüdsin leitnandile olukorda selgitada, kuid sain vastuse, et seletage kordonis. Ma olevat rikkunud Vene Föderatsiooni riigipiiri rez^iimi.

Relvastatud eskordi saatel viidi mind kordoni kantseleisse, kus ootas juba ees kordoniülema k.t. vanemleitnandi aukraadis. Majorist kordoniülemat polnud kohal. Rääkisin ülema kohusetäitjale oma loo, kes olen ja et tulin läbi Kruppa piiripunkti kolm tundi tagasi kehtiva viisa alusel, mis jäi kontrollpunkti, kuna kehtib veel vaid ühe päeva. Seletused ei aidanud. Vanemleitnant kandis oma ülemustele ette, et on kinni pidanud tundmatu isiku. Juhtisin tähelepanu, et mu passis tema käes on kirjas, kes ma olen.

Mulle öeldi, et olen kinnipeetud isik. Küsisin oma õiguste kohta, mul lubati kasutada tõlgi abi. Selleks polnud vajadust. Siis selgitati, et olen rikkunud Vene Föderatsiooni haldusõiguserikkumise koodeksi § 247. Mulle jäid meelde soolased trahvisummad ja et mind võidakse kordonis kinni pidada kuni 72 tundi.

Edasi vormistati dokumendid: kinnipidamise akt, haldusõiguserikkumise protokoll, isiklike asjade ülevaatuse nimekiri ja seletuskiri, mis kõik kokku kestis paar tundi. Allkirja vastu tagastati mulle isiklikud hügieenitarbed ja käekell. Ülejäänud asjad jäid kantseleisse hoiule.

Kell 21.30 viis relvastatud päevnik mind "kambrisse" - poolkeldrikorrusel asuvasse trepialusesse 6-ruutmeetrisesse ruumi. See oli koristamata ja räpane, keeldusin sinna jäämast. Poole tunniga koristas päevnik ruumi ära, lõhnad ja niiskus jäid. Trellitatud uks pandi lukku. Mind jäi valvama päevnik.

Istusin ruumi ainsale toolile. Närvipinge oli suur, koridoris liiguti pidevalt ja nii ei saanud ma terve öö tukastada. Pidasin kuidagi hommikuni vastu. Siis sain saatja seltsis asjal käia, käsi pesta ja nägu loputada. Kella üheksa paiku pakuti einet, millest keeldusin. Hommikul käis minu palvel kohal ka arst, kes konstateeris kõrgenenud vererõhu ja kuulas südant.

Mitu korda andsin vanemleitnandile märku, et mu küsimus lahendataks ja mind vabastataks. Nõudsin ka ühendust EV Pihkva konsulaarosakonnaga. Seda ei võimaldatud, öeldi ainult, et ülemustele on ette kantud, nemad otsustavad.

Pärast keskpäeva vahetus juba neljas mind valvanud päevnik. Kella kahe paiku sain kordoni ülema k.t-lt teada, et mind antakse Eesti poolele üle.

Kõht oli tühi (ikkagi paarkümmend tundi söömata), andsin sellest märku. Mulle toodi sõduriportsjon. Toit ja lootus minema saada andsid energiat.

Kell 15.30 viis juba viies päevnik mu vanemleitnandi juurde, mulle tagastati isiklikud asjad, paberid ja rahatähed. Kinnitasin seda oma allkirjaga.

Siis saadeti uuesti kambrisse. Veidi enne kella nelja viidi mind õues ootava auto juurde. Tahtsin vahepeal kordonisse tulnud piirivalvestaabi esindajale oma pretensioonid esitada, kuid seda ei lastud teha. Suuliselt sain need siiski edasi anda majorile, kes mind paari kilomeetri kaugusele Kruppa piirpunkti viis. Neutraalses tsoonis ootas Eesti piirivalve esindaja. Pärast tervitust andis major talle üle minu passi, kinnipidamise protokolli eksemplari, kuhu kirjutas üles ka minu öeldud pretensioonid, mida kinnitasin taas allkirjaga.

Kell pool viis sõitsime Saatse piiripunkti, kus kirjutasin juhtunu kohta seletuskirja, sain passi tagasi ja läksin Saatse teeristile, et sõita Värskasse. Astusin bussi ja ületasin "Saatse saapa" uuesti, ainult et ööpäevase hilinemisega.