Eesti uudised

“Kevade” ilmus täna 90 aastat tagasi 

Allar Viivik, 5. november 2002, 00:00
VEMBUMEHED: “Mis see “Lati pats” tähendab,” pärib Kiir (Margus Lepa). “Ma täpselt ei tea. Aga prantsuse keeles on “lati” vist õige ja “pats” magus,” seletab Toots (Aare Laanemets) kultusfilmis “Kevade” (1969). Tegelikult oli “Lati pats” üks Lutsu lemmikviina marke “Capital” tagurpidi lugedes. Tallinnfilmi arhiiv
“See oli minu elu õnnelikem päev,” meenutas kirjanik 5. novembrit 1912, kui müügile ilmus “Kevade” esimene osa. Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Luts Tartus Postimehele kultusteose neljapildilise järje.

“Tegelikult ei huvitanud tegelased enam kirjanikku,” ütleb Postimehes töötanud Elvi Pirk. “Nooruses elas ja mõtles ta nendega koos. Nüüd olid uued ajad ning Luts juba värskust kaotanud.”

Ometi kirjutas ta 1942. aastal Postimehele kultusteose neljapildilise järje.

Toonase toimetaja hinnangul võis kirjanik teema ise välja pakkuda. Luts armastas iga päev istuda Tartu raekoja juures, nn. Hiiremamma kõrtsis ja kohtus seal tihti ka Valter Hiirega. Viimane aga töötas toimetuses noorsooajakirjanikuna ning võiski Postimehele pakkumise teha. Joonealusena ilmunud “Kevade” uued lood illustreeris kunstnik Varmo Pirk. Kui uus osa toimetusse tuli, luges mees selle läbi ja visandas paberile joonistused. “Temast sai minu tulevane mees, aga siis me veel ei kurameerinudki,” tunnistab Elvi Pirk kuuskümmend aastat hiljem.

Järjejutt ilmus lehes igal nädalalõpul, kuid tihti sattus Luts alkoholi küüsi ning unustas kirjutamise sootuks. Kärsitu toimetus saatis siis jooksupoisi Riia tänavale kirjaniku koju asja uurima. “Aga järje kirjutamise asemel oli kirjanik valinud hoopis teise “töö”. Jooksupoisil tuli tühjade kätega toimetusse naasta,” mäletab Pirk. Seepärast tekkisidki tema hinnangul teose järge lüngad ja see sai ebaühtlane. Luts oli lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud enam midagi uut pakkuda. “Konstrueeritud ja kunstlikud lood, kuid rahvas nõudis aina uut,” ütleb Pirk.

Pirk kummutab arvamuse, et Luts oli eraelus suur naljamees. Kui ta saabus toimetusse järjelooga kainelt, siis oli juttu väga vähe. “Nohises ning põrnitses omaette süngelt nurgas, vastates vaid küsimustele,” kinnitab Pirk. “Ühtegi nalja ega anekdooti küll ei rääkinud. Sõpru tal toimetuses polnud.” Ka veidike napsisena polnud kirjanik suhtlemisaldis.

Lahedate suhtlejatena meenutab Pirk hilisemat “Kihva Värdi” autorit Riho Lahit ja skaudijuhti Heino Jõed. Nemad leidsid alati aega toimetuserahvaga vestelda, nõu küsida ja vahetevahel ka mõne mõnusa naljaloo pajatada. Toreda kaasautorina meenub Pirkile ka legendaarne muusik, Lutsu naabrimees Juhan Simm. Kui maestro ei saanud või ei viitsinud ise mõnele sümfooniakontserdile minna, andis ta pääsme toona 22aastasele Pirkile. “Kirjuta ise arvustus,” lisas muusik.

Viimaseid kordi nägi ajakirjanik Oskar Lutsu Tartus 1944. aastal. Rahvakirjaniku matusele 1953. aasta märtsis ei saanud ta kahjuks minna. Nii rahvarohket ärasaatmist pole aga Pirki kinnitusel Taaralinnas enne ega pärast seda nähtud.

Saksa ajal ilmunud “Kevade” järjelood ununesid peaaegu 50 aastaks. Alles 1987. aastal, kui tähistati rahvakirjaniku sajandat sünniaastapäeva, ilmutas toonane Aja Pulss mõned peatükid. 1995. aastal koondas kirjastus Olion neli pilti: “Haruldane külaline”, “Raamatuköitmine”, “Kalapüük ja lõkketuli” ning “Lahkumine koolist” lõpuks kaante vahele.

Kirjastajad põlgasid tulevast kultusteost

20aastane Oskar Luts (1887-1953) alustas “Kevade” kirjutamist 1907. aastal Rakke raudteejaama juures Miku talus. Töökabinet oli pisike kamber: pooleldi sahver, pooleldi elutuba, kus ta küünlavalgel kirjutas valmis umbes poole esimesest osast.

Hiljem jätkas Luts kirjutamist Tallinnas, kus töötas apteekriõpilasena. 1908. aasta lõpuks oli käsikirja mustand valmis. Viimase täiendamist jätkas kirjanik ka Peterburis sõjaväeteenistuses, kuid ülemused sattusid peale ja kahtlustasid Lutsu riigivastalisuses. Käsikiri tõlgiti vene keelde, kahtlused riigipööramises hajusid, kuid tööisu oli mehel kadunud.

Naasnuna Tartusse, otsis noormees abi vanematelt kirjanikelt ja kirjastustelt, kuid ükski ei leidnud käsikirjas midagi avaldamiskõlblikku. Teose esimese osa trükkis Postimehe trükikoda lõpuks Lutsu enda kulul tiraa˛iga 2100. Ilma suurema reklaamita müüdi esimene trükk läbi. Ainuüksi jõululaupäeval 1912 müüs Postimehe raamatuäri 200 raamatut.

Kokku läks uudisteose kirjastamine maksma 200 rubla, mille Luts laenas. 1913. aasta veebruariks tasus ta kõik laenukulud ning sai veel Postimehest 318 rubla kasumit.

90 aastaga on “Kevadet” eesti keeles ilmunud 19 trükki. 16 neist on trükitud Eestis, kolm aga Rootsis, Kanadas ja toonasel Lääne-Saksamaal.

Raamatu kogutiraa˛ eesti keeles on umbes 350 000 eksemplari, seda on tõlgitud 13 keelde.

Kokku on Oskar Lutsult trükis ilmunud 69 teost.

“Kevade” juubeli tähistamine täna Tartus:

Kell 9 süütavad kirjandussõbrad küünlad Oskar Lutsu haual Ropka-Tamme kalmistul.

Kolm tundi hiljem algab keskraamatukogu saalis juubelikonverents. “Kevadest” kõnelevad Hando Runnel, Kristina Schmidt, Liivi Rosenvald ning Treffneri gümnaasiumi õpilased. Miina Härma gümnaasiumi näitering esitab katkendeid teosest.

Kell 15 tähistatakse Riia tänav 38 kirjaniku majamuuseumi asutamise 40. aastapäeva.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee