Elu

Kolm päeva tippratsutamist ja sõud Helsingis 

Katrin Pauts, 14. oktoober 2002, 00:00
GUNNAR KLETTENBERG JA HINDAMATU PALLADIUM: Gunnar Klettenberg võistleb Palladiumil kõik oma suuremad ja tähtsamad võistlused. Palladium kuulub suurärimees Oliver Kruudale, kuid Gunnar Klettenbergil on ka päris oma hobune, kelle üle uhkust tunda - tema kõrb ruun Totar võitis eelmisel aastal Tallinnas maailmakarika etapi. Kalev Lilleorg
Nädalalõpul kogunesid Helsingisse Hartwall Areenasse maailma tippratsutajad, et ligi 40 000 pealtvaatajale kolm päeva võimsat vaatemängu pakkuda. Et samalaadne ettevõtmine tuleb järgmisel nädalal Tallinnas, põikas SL Õhtuleht koos “Tallinn International Horse Show’” korraldajatega lahe taha uudistama.

Et iga-aastane ratsutamissõu on meie põhjanaabrite hulgas meeletult populaarne, selgub juba Eesti-Soome piiril passikontrollis. Kuulnud, et eestlasest fotograaf siirdub Helsingisse just seda üritust pildistama, leebub kurja ilmega soomlasest ametnikuhärra silmanähtavalt ja õhkab kadedalt: “Ooo!”

Hartwall Areenas, hiiglaslikus kuuekorruselises hallis, kus peetakse kõikvõimalikke meelelahutusüritusi rokk-kontsertidest jäähokini, on sagivas rahvasummas raske teed leida - saabume võistluste vaheajal -, aga kuidagi õnnestub siiski liftini trügida.

Sõidame korrus allapoole, kus parajasti järgmist parkuuri (kindlas järjekorras läbitav takistussõidurada - toim.) ette valmistatakse - areeni katval paaril tuhandel tonnil liival sagivad loendamatut hulka treilereid vedavad minitraktorid ja mõõdulintidega mehed-naised.

Takistuste mahavõtt omaette vaatemäng

Sinistes türpides mehed laovad lahtimonteeritud takistused treilerisse, teised treilerid veavad kohale uusi. Ühtäkki tont teab kust välja ilmunud buldooser sunnib uudishimulikke kunstlillepõõsasse taganema.

Rajameister Aki Ylänne tiirutab ringiratast, paberid näpus. Tema ülesanne on (ka järgmisel nädalavahetusel Tallinnas) koostada igaks sõiduks parkuuri skeem - märkida, mis takistus peab kuskil paiknema.

Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär Siim Nõmmoja selgitab, et praegu on veel suhteliselt rahulik, kuid üldiselt on tihedama ajakavaga ratsavõistlustel eelmise parkuuri mahavõtmine ning järgmise ülespanek lausa omaette vaatemäng - nagu Vormel 1 boksisekundid, millega võimalikult kiiresti hakkama saada on uhkuseasi. Siimule avaldab muljet areeni sile liivapind: “Selliseks peame meie oma asja ka saama!” (Saku Suurhalli veetakse võistluste tarbeks 1800 tonni liiva, millest peab jätkuma nii võistlus- kui ka soojendusareenile.)

Helsinki Grand Prix algab leinaseisakuga eelmisel õhtul Vantaa pommiplahvatuse ohvrite mälestuseks. Ka pärast seda jääb publik vaoshoituks - kui hobune sõitja turjalt viskab või keegi takistuse ületamisel eriti jämeda vea teeb, lubab aristokraatlikult käituv vaatajaskond endale vaid ahhetuse. Eestlastest saab parima koha Gunnar Klettenberg, lõpetades sõidu 14. kohaga.

Meie teisel tippsõitjal Urmas Raagil läheb kehvemini - suksu nimega Loverboy paiskab ratsaniku ühel takistusel seljast. “Oleneb, kui palju hobusel endal hüppetahet on - mõnda peab rohkem sundima, mõnda vähem. Kooskõla hobuse ja ratsutaja vahel polnud hetkel hea,” selgitab loomatohtriks tudeerinud Klettenberg. “Kindlasti sõltub edu ka hobuse meeleolust - me ju ei tea, ega tal näiteks lihased valuta. Siin aga on ka sellised sõidud, et pole mõtet üksnes osa võtta - siin tuleb võidu peale minna ja riskida. Mõnikord risk õnnestub, mõnikord mitte.”

Võistlushobu on kallim kui hea auto

Peale võistluste ja nende vaheajal näidatavate meelelahutuslike vaatemängude saab Hartwall Areenas ka äri ajada: “Horse Expol” saavad ratsutajad järgmiseks hooajaks varustust osta. Ratsutamine on kallis sport. Eesti kalleimal hobusel, ärimees Oliver Kruudale kuuluval mustal trakeeni tõugu täkul Palladiumil võistlev Klettenberg peab suhteliselt väikest, aga särtsakat ratsut hindamatuks: “Kuna ta pole müüa, siis pole tal ka hinda.” Eesti parim takistussõiduhobune Palladium on meil tõenäoliselt ka ainus tipphobu, kes omanikku toidab.

Selle eest, et hindamatu ratsuga midagi halba ei juhtuks, vastutavad täiel määral ratsutaja ja tallimees. “Igale võistlusele ei saa teda kaasa võtta,” räägib Klettenberg, kes sõidab Palladiumil vaid tähtsamatel mõõduvõtmistel.

Hobune veetakse ühelt võistluselt teisele eriautoga, kus on kõik tehtud selleks, et ratsu end piisavalt turvaliselt tunneks ja et reis talle väga väsitavalt ei mõjuks.

“Tavalise autoga ei saagi häid hobuseid vedada. Hobune on 10-15 korda kallim kui see auto, millega teda transporditakse. Ei sobi kokku need asjad.”

Tipphobu treenib nagu tippsportlane

“Oleneb, millistest võistlustest osa võtta,” räägib Siim Nõmmoja ratsaspordi tasuvusest. “Igal nädalavahetusel toimub mingis Kesk-Euroopa riigis võistlus, kus pannakse välja auto. Ikka korralik auto - Audi või Volvo. Eestis on sellel hoo-ajal auto välja antud Palladium Cup`il ja kohe antakse üks ka Saku Suurhallis.”

Hartwall Areenas ripub samuti auhinnaauto trosside otsas. “Kui on hea hobune, võib auhinnarahadega ots otsaga välja tulla, aga väheke kehvemale hobusele peab ikkagi peale maksma,” sõnab Klettenberg.

Võistlushobused teevad trenni 3-4 korda päevas - jooksutamine ja kõrgushüpped. “Võistluste ajal tehakse hobusele paar tundi enne starti kerge treening,” räägib Klettenberg. “Kui hobune on kolm nädalavahetust järjest võistelnud, lastakse tal 2-3 nädalat puhata.”

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee