Eesti uudised

“Ema, ma tahan ära minna...” 

Kadi Viljak, 10. oktoober 2002, 00:00
KAUPOL OLI PALJU MÄNGUASJU: “Kui tavaperes võib-olla ei osteta, siis sellises peres... sa kindlasti ostad. Laps on number üks. Sellest ei saa üle ega ümber,” ütleb vähiga võidelnud ema. Loomahullust poja nurumise peale võeti majja ka hundi ja taksi segu koeravolask, kes nüüdseks on juba loobunud väikest peremeest õhtuti koju ootamast. Erakogu
Kolmeaastaseks saamisest peale vähiga võidelnud Kaupol oli kombeks samasse tõppe surnud onu ja parima haiglasõbra hauakivide ette käbisid ritta laduda. “Miks? Ma ei tea - need lihtsalt pidid alati seal olema,” ütleb igaveseks üheksa-aastaseks jäänud poisi ema Kersti.

Kersti ei tea, millal ja miks vähk just tema lapse välja valis. Vajadus arsti juurde minekuks tekkis tavalisest külmetusest.

“Ühel hommikul ei saanud talle enam nohurohtu panna, sest vatipulk ei mahtunud ninna. Nii suur kasvaja oli ees. See oli hämmastav, sest olime juba kaua nohu pärast arstide vahet käinud,” ei mõista Kersti, kuidas mitte keegi midagi varem ei märgatud. “Üleöö kasvaja ju ei teki. Päris alguses oli kuskil mingi viga tehtud.”

Mõistus tõrkus tõde uskumast

Operatsioonieelsed analüüsid onkoloogiahaiglas näitasid, et kasvaja on healoomuline.

Pärast lõikust saadud vastupidine diagnoos, et tema kolmeaastasel pojal on pehmete sidekudede vähk, lõi Kerstil jalad alt. Tohtri esimene lause kõlas: kus te varem olite?

“Ütlesin siis väga julmalt, et ma ju käisin arstide juures. Karata emale turja?! Mida muud ma ütleksin? Et hoidsin kõrvale või...” ärritub Kersti veel praegugi.

Lastehaigla onkoloogiaosakonnast sai Kaupole ja ta emale teine kodu. Kersti meenutab, et esimest korda lapsega keemiaravile minnes oli tal katselooma tunne.

“Et nii ei saa olla, et kõik arstid valetavad kogu aeg. Mingi aja pärast aga lepid tõega. Sa ju pead.”

Esialgsest prognoosist, et pojal on jäänud elada vaid kuus kuud, sai kuus aastat. “Iseenesest oli see võidetud aeg,” nendib Kersti.

Oma lühikese elu jooksul sai Kaupo rohkem käia ja näha, rohkem tähelepanu ja armastust kui paljud terved lapsed.

Samas ei läinud Kaupo ealeski ema juurde nõudmisega: ma pean selle asja saama! “Ta tuli koju, istus laua äärde ja (Kersti aimab tõsist lapsehäält järele - toim.) ütles: mul on üks küsimus - kuidas meil rahadega on?

Eks iga ema ütleb oma lapse kohta, et ta on superhea. Aga ta oli tõesti hea. Selline arusaaja.

Võib-olla ongi need lapsed, kes ise palju läbi peavad elama, nagu väikesed vanainimesed,” ohkab Kersti.

Oli aeg, kui kasvaja taandus täielikult

Raviperioodide vahel tavalise rõõmsameelse poisi elu elanud Kaupo teadis, mis haigusega ta võitleb. Kuid poja küsimust, et, ema, et millal ma terveks saan, Kersti ei mäleta.

“Täiskasvanutel ja lastel on siin oluline vahe. Täiskasvanutel on võime end ise üles kruttida, mõtetega end närvi ajada. Laps ei saa aga asja tõsidusest lõpuni aru. Ta elab ka üle, aga tema tähelepanu on lihtsam võita. Ta tahab rõõmus olla.

Pigem oli see küsimus, kas me peame jälle haiglasse minema. Ta oli juba selline proff, et teadis, millise rohu peale tal paha hakkab. Et, ema, jälle tehakse seda roosat tilka. See on see jube rohi!”

Ninakoopast alguse saanud kasvaja jäi pesitsema poisi kõrri. Oli perioode, kui muna oli lausa silmaga nähtav. Samas näitasid uuringud vahepeal, et laps on vähist jagu saanud. “Tekkis lootus... Paljud saavad ju terveks. Õnn? Juhus? Hea ravi? Ma ei tea, millest kõik sõltub.”

Kui mõnel poja haiglakaaslasel sai aeg otsa...

Alguses mõjusid kurvad teated Kerstile rängalt. Kui aga ühiste muredega lapsevanemad, kes üksteist suurepäraselt mõistsid, oma n.-ö. haiglapundi moodustasid, läks kergemaks.

“See ongi see, mis haiglas jalul seista aitab,” on Kersti veendunud.

Ta ütleb, et nii tobedalt kui see ka ei kõla, oli neil isekeskis isegi lõbus.

“Kaua sa palatis ikka raamatut loed... Sa läheks hulluks. Kui lapsed magasid, käis keegi poes ära, kohvitasime. Lapsed ju tahtsid kogu aeg ka midagi head saada. Mitte et nad oleksid söönud, aga igaks juhuks pidi kõik olema alati käepärast võtta.”

Tänaseks on kuue pere peale alles jäänud üks laps, ent vanemad suhtlevad edasi. “Meil polnud seda, et käiks kellelegi ütlemas: avaldan kaastunnet. Minu meelest kõige jaburam lause. Mis kuradi kaastunne!? Me kõik teame, kui õudne see on!”

“Millessegi peab ju uskuma!”

Et Kaupo ise võttis elu nii positiivsena kui võimalik, meenutab ka ema enamasti seda, kus nad pojaga ära käia jõudsid ja kui lõbus neil oli. Keemiaravi ajal naeris Kaupo, et kiilakas olla on popp, ning kandis moekat nahkmütsi ja Ameerika lipuvärvides pearätti. Nii mõnigi poja sõber - alates isast - ajas end solidaarsusest samuti kiilaks.

Kuigi Kaupol käis koduõpetaja, oli tal koolis kindel pinginaaber. Kersti räägib sellestki, kuidas abivalmis poeg emale kohvi keetis, nii et terve köök ujus.

Väga haigeks jäi Kaupo eelmise aasta mais.

Õnneks ei muutnud kõri vallutanud vähk teda kohutavalt kõhnaks ega teinud voodisse jäänud lapsele ka suurt valu. Kersti ütles tohtritele, et nad tulevad haiglasse alles siis, kui ise enam hakkama ei saa.

Kaupo jäi lõpuni koju. Ütles ühel suveõhtul emale, et tahab ära minna. Rääkis veel natuke juttu ja pani silmad kinni.

“See lihtsalt juhtub. Ma ei arvanud, et see just ongi see moment,” lausub Kersti, olles kindel, et praegu läheb tema pojal hästi. “Millessegi peab ju uskuma!”

Kui oma ainsa poja kaotanud naine nüüd surnuaial käib, laob ta seal ise Kaupo eest käbisid ritta.

Tillukestele vähihaigetele

Vähihaigete Laste Vanemate Liidu korraldatud suvised perelaagrid ja talvised jõulupeod on pisikestele vähihaigetele aastaid olnud oodatuimad üritused. Osavõtjate arv kõigub ikka 200 ümber. Kui ühed kaovad, tulevad teised asemele.

“See on ainus koht, kus lapsed saavad käia ja end täiesti vabalt tunda. Samas pole laager morn või masendav koht. Kes ühel aastal ära käib, tuleb alati tagasi,” räägib Kersti, kes tänavu suvel käis laagris ilma Kaupota. “On kohutavalt oluline, et sa ei ole oma murega üksi. Oleks neid üritusi rohkem!”

Aga nagu ikka ja jälle - raha. Nädalase suvelaagri peale kulub 60 000 - 70 000 krooni. Sest ööbimiskohad üüritakse ning haiged lapsed peavad korralikku toitu saama.

Vähihaiged lapsed koos vanematega julgevad aga kogunisti päris oma puhkekodust unistada. Kus võiks aasta ringi koos käia, kas või nädalalõppe veeta - haige lapsega paraku igale poole minna ei saa. “Riik ei pane ju sellele oma kätt alla. Saaks asja mingit moodi käimagi,” loodab Kersti. Kui mõni firma või eraisik leiab võimaluse aidata, tuleks ühendust võtta Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga.

Riik saaks head tahet üles näidata, kui kingiks näiteks mõne 47 kurikuulsast valitsuse suvilast Keila-Joal haigetele lastele. Puhkekompleks otsustati suvel maha müüa, müügi ettevalmistamisega tegeleb AS Riigi Kinnisvara. “Üksjagu on veel tegemist, sest maade kinnistusse kandmise protsess on alles pooleli. Müügini jõutakse reaalselt järgmisel aastal. Mitte enne,” ütles rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Eero Raun.

Iga kolmas mees ja viies naine põeb elu jooksul vähki

Eestis saab umbes 17 inimest päevas teada, et tal on vähk - see tähendab, et igal aastal haigestub vähki ligi 6000 inimest.

Umbes iga kolmas mees ja iga viies naine põeb kunagi oma elus vähki. 2/3 haigestunutest on üle 65 aasta vanad. Veidi alla kolmandiku on vanuses 30-65 aastat, vaid väga väike osa on nooremad kui 30aastased.

Erinevaid vähktõve vorme on umbes 200. Vähi vorm sõltub sellest, mis tüüpi rakust kasvaja pärineb, ning vähktõbi võib tekkida peaaegu kõigis meie kehas leiduvates rakutüüpides.

Teadlaste arvates määrab vähki haigestumise või mittehaigestumise toit, mida sööme; isegi 1/3 kõigist vähktõve juhtudest on põhjustatud just toidust.

Arvatakse, et vähki haigestumise suured erinevused riikide vahel sõltuvad eluviisist ja toitumisharjumustest. Näiteks on Jaapanis maovähk tavaline, rinnavähki esineb aga harva. Ninaneeluvähk on tavaline Hiinas, kuid haruldane Euroopas. Suuvähk on levinud mitmel pool Aafrikas, sest seal närivad paljud vähkitekitava toimega kokalehti.

Inimesed, kes kolivad ühest riigist teise ja muudavad oma toitumisharjumusi, muudavad sellega ka eri vähivormidesse haigestumise riski.

Sagedamad vähisurma põhjused Eestis on kopsuvähk (21%), maovähk (12%) ja rinnavähk (7%). Naistel on tavalisim rinnavähk, meestel kopsuvähk. Kokku moodustavad need 1/5 kõigist vähijuhtudest.

Tubakasuits sisaldab teadaolevalt rohkem kui 4000 ainet, millest paljud võivad vähki põhjustada. Iga kaheteistkümnes suitsetaja haigestub kopsuvähki.

Naistel, kellel on palju seksuaalpartnereid, on suur oht haigestuda emakakaelavähki. Naistel, kellel on partnereid olnud vähe või mitte ühtegi (näiteks nunnad), haigestuvad sellesse vähivormi väga harva.

Pahaloomulist kasvajat diagnoositakse Eestis igal aastal umbes 35-40 lapsel. Kasvajad ei tunne vanusepiire, neid avastatakse juba imikueas. Põhiosa vähihaigetest moodustavad siiski 2-4aastased, kelle puhul on õnneks ka ravitulemused kõige paremad.

Eestis on suhteliselt palju haigeid koolilaste seas ja nende puhul torkab silma kasvajate mitmekesisus. Esinemissageduse järgi võiks kasvajaid jaotada nii: 1/3 on vereloome- ja lümfisüsteemi kasvajad, 1/3 närvisüsteemi kasvajad ja ülejäänud 1/3 muude kudede kasvajad. Kõige sagedamini esineb lastel vereloomekasvajat ehk leukeemiat.

Eestis elab 30 000 inimest, kel on vähki ravitud või kes põevad vähktõbe.

50% haigestunutest elab ravi algusest arvestades viis aastat ja rohkem, mida loetakse vähiravis tervenemiseks.

1/3 vähijuhtude tekkest ja suremusest põhjustab suitsetamine, mis on kogu maailmas vähktõppe haigestumise suurim riskitegur. Et naised on hakanud ühe enam suitsetama, on kopsuvähk viimase 30 aastaga naiste seas sagenenud ligi kaks korda.

Pahaloomulise nahakasvaja ehk melanoomi esinemissagedus suurneb Eestis järjest. Seda põhjustavad ettevaatamatu päevitamine ja päikesepõletus.

Maovähki haigestumine on vähenenud. Miks, pole teada.

35% kõigist vähijuhtudest on põhjustatud toidust, 30% tubakasuitsetamisest ja kolmandal kohal on tõenäoliselt seksuaalkäitumine. Neljandik kõigist vähijuhtudest tekib aga väliskeskkonnast sõltumata organismisisestel põhjustel (kehas eneses moodustuvate vähkitekitavate ainete ja parandamata geneetiliste vigade tagajärjel).

Liigne alkoholitarvitamine suurendab suu-, kõri-, söögitoru- ja maksavähi riski.

Igal aastal diagnoositakse umbes 500 uut rinnavähijuhtu. Rinnanäärme vähk on Eestis naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest esikohal. Pärast 40. eluaastat hakkab rinnavähi oht tõusvas joones suurenema. Kõrgenenud risk on naistel, kelle esimese ringi sugulased seda tõbe põevad või põdesid. Riskiteguriteks on lastetus, esimene sünnitus pärast 30. eluaastat, menstruatsiooni algus enne 12. eluaastat, menopaus pärast 50. eluaastat, ülemäärane kehakaal, harjumus süüa rasvarikast toitu, alkoholi liigtarvitamine ja stress.

Suurem osa vähi tekkepõhjustest on alles teadmata, kuid uuringud on kindlalt osutanud, et vähi tekkel on seos geenidega, ent kõik geneetiline ei ole veel pärilik. Teiselt poolt - vähk on geneetiline haigus, aga mitte alati pärilik (pärandatav).

Tõestatud on, et enamlevinud vähiliikide puhul, nagu rinna-, eesnäärme- ja jämesoolevähk, mängib pärilikkus oma osa 8-10% juhtudest.

Igal ajahetkel on Eestis vähemalt 250 vähihaiget, kelle seisund nõuab kaugelearenenud tõvest tingitult kodust eriravi ja hooldust.

Vähktõbi on surmapõhjuste seas Eestis teisel kohal.

Eesti riigil on olemas riiklik programm alkoholismi- ja narkomaaniavastaseks võitluseks, samuti HI-viiruse leviku piiramiseks, kuid asjatundjate poolt välja töötatud Riiklik Vähiprogramm pole leidnud riigilt toetust.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee