Uudised

Aino Kallas - jumalanna, inimene või libahunt? I  

20. november 1997 00:00

Ilmus Kai Laitise uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast.

Teisipäeval esitleti Soome Instituudis kirjastuselt Sinisukk ilmunud Kai Laitise koguteost "Aino Kallas". Raamat, mille kallal Laitinen töötas 40 aastat, ilmus Soomes kaheköitelisena, Eestis aga üheköitelisena ja peaaegu 700-leheküljelisena. Teose on tõlkinud ning autori nõusolekul Eestile kohandanud Sirje Kiin.

Avaldame siinkohal esimese osa kirjanik Maimu Bergi ettekandest raamatu "Aino Kallas" esitlusel. Teine osa ilmub homses Sõnumilehes.

"Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tundeõhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselt on neljajalgne."

On see katkend Aino Kalda "Hundimõrsjast", tema esseest "Naine, kel olid ajud" või päevikutest? See tekst on kirjutatud siiski pea 100 aastat hiljem kui esimesed sissekanded Aino Kalda päevikutesse ja ligi 70 aastat pärast "Hundimõrsjat". Autor on ameerika filosoof ja naisuurija Clarissa Pinkola Estés.

Nõnda võime ehk öelda, et Aino Kallas oli sõnajulguselt ligi sajandi jagu oma ajast ees ja mõtteid, mis 1990. aastate alguses maailmas palju vastukaja tekitasid, mõeldi Soome lahe kaldal juba 1920. aastate alguses, kui Kallas oma hiljem "Surmavaks Eeroseks" nimetatud triloogiat kirjutas. Või tegelikult varemgi, kui ta oma päevikumärkmeid üles tähendas.

Ilukirjandus on taandunud pihtimusliku ees

Päevikud, kirjad, mälestused, elulood, biograafiad, esseistika, teatmeteosed - tundub, et mida aeg edasi, seda enam tõrjuvad just need lugemislaualt kõrvale ilukirjanduse. Kas ei rahulda inimkonda, vananedes aina skeptilisemaks muutuvat, kirjaniku fantaasiaga tembitud tõelikkus või ei suudeta enam uskuda väljamõeldud maailmadesse, nagu ammu ei usuta muinasjutte. Või ollakse ehk tuimaks muutunud naudingute suhtes, mida ilukirjandus pakub, sest muid naudinguid tuleb aina juurde?

Praegu on huvitav lugeda Albert Camus järelejäänud käsikirja põhjal välja antud autobiograafilist romaani "Esimene inimene" ja küllap oli selle raamatu ootamatu ilmumine mõne aasta eest omamoodi aja märk - kirjanduslikult valmistab see Camus imetlejaile ehk pisikese pettumuse, köites seda enam oma pihtimusliku tõepäraga. Me loeme Kafka kirju Milenale, tema kirja isale, mida ta ilmselt avaldada ei mõelnud, meid huvitavad Thomas Manni eraelu või Ingeborg Bachmanni salapärane surm, või ka meie oma Barbaruse saatus, rohkemgi, kui see, mida nad kirjanikena pakkunud. Rääkimata kommertskuulsuste elulugudest, mille all on lookas kogu maailma raamatupoodide letid.

Soome viimaste aastate raamatuturul on elevust tekitanud Pekka Tarkka Saarikoski-uurimus, aga ka Riitta Uosukaise või Aila Meriluoto pihtimuslikud mälestused ning kõige värskematena - raamat kindral Airost ja muidugi Seppo Heikinheimo memuaarid. Eesti rahvas neelab kolmapäeviti Kroonikat. Ja küllap võib näiteks Erica Jongi või Andre Makini romaanide menu põhjendada ka selle enesepaljastuslikuna tunduva avameelsusega, mida neist leiab.

Jumalanna või inimene

Eelöeldut arvestades ei ole vist tänuväärsemat autorit kui Aino Kallas, kellelt lisaks tema ilukirjanduslikule loomingule on lugejale jäänud ta päevikud ja mälestused ning kelle kirjavahetus poolõe Helmi Krohni ja sõbratar Ilona Jalavaga on Soomes ilmunud kahes paksus kommentaaridega varustatud köites. Naine, kelle hingesopid on nii põhjalikku läbivalgustust leidnud, et tundub lihtne autorit ka ilukirjanduslike tegelaste tagant ära tunda. On isegi kõhe, et üks elu, mis mitte väga ammu ja hoopiski mitte kaugel meist elatud, on meie ees nii nüanssideni avatud. Meie endi esivanemate ja lahkunud sugulaste fotod kõnelevad meile sageli vähem kui pildid Aino Kalda perekonnaalbumist ning iga selle autori austaja oskab täpselt sugupuusse ära paigutada kirjaniku tädisid, tädimehi, poolõdesid ja -vendi, abikaasa sugulasi, lapsi ja lapselapsi, mitmetest abieludest, keerulistest saatustest ja nimedest ning laiast geograafiast hoolimata.

Ja last but not least - Aino Kaldale on osaks saanud õnn, et tema loomingule on teiste hulgas keskendunud üks soome praegusaja säravamaid kirjandusuurijaid - professor Kai Laitinen.

On Aino Kallas seeläbi meile eriti lähedaseks saanud? Või kõigele vaatamata jäänud kaugeks inimlikke mõõtmeisse mittemahtuvaks jumalannaks, keda ta pihtimustest hoolimata või just nende tõttu veelgi raskem mõista. Nagu teda oma päevikus iseloomustab Elo Tuglas: "See klaasselge vaimse ning füüsilise profiiliga naine oli liiga ilus päris inimlike tunnete jaoks." Lisades - "Eelistan jumalannale siiski inimest."

Järgneb homses Sõnumilehes.